ning Ingela isa polnud tüdrukud iial näinud. Vahest oli Ingela oma laiskuse juba geenidega kaasa saanud? Samas oli Liisel kindel, et oma osa oli mänginud ka asjaolu, et ema lasi Ingelal juba lapsest saadik alati omasoodu talitada ning ei rääkinud iial õpingute ega hariduse tähtsusest. Kui Liisel kohe esimesel katsel ülikooli sisse sai, paistis emal küll hea meel olevat, ent suurt numbrit ta sellest ei teinud. Pigem jäi Liiselile mulje, et seda justkui olekski temalt oodatud ja loomulikuks peetud. Tema pidi ema heakskiitu alati millegagi ära teenima, Ingela puhul piisas aga lihtsalt tema olemasolust ning tegi ta nii hulle tükke kui tahes, pere pesamunana jäi ta ema jaoks ikka ja alati lemmiklapseks.
Õhtuti lobises Liisel küll sageli Ingelaga, ent päevad veetis ta enamasti üksnes laste seltsis. Ta oli sedalaadi üksindusega juba päris harjunud, kui saatuse tahtel ilmus ootamatult tema ellu sõber. See juhtus ühel soojal suvepäeval juulikuus. Liisel istus kodu lähedal asuva liivakasti äärel ja luges värsket ajalehte. Kaksikud olid siis just äsja aastaseks saanud, nad ukerdasid mõnuga liiva sees ringi ja kilkasid vahetpidamata. Ühel hetkel muutusid nende kilked eriti valjuks ja rõõmsaks ning Liisel tõstis pea. Oma üllatuseks avastas ta, et liivakasti äärde oli ilmunud väike karvane koer. Mõlemad tüdrukud toetusid kasti ääre vastu ja olid õhinal ametis koera silitamisega. Liisel ahmis ehmatusest õhku ja nägi juba vaimusilmas, kuidas võõras krants lastel järgmisel hetkel hammastega käest kinni haarab. Õuduses haaras ta ajalehe ja tahtis sellega koerale juba äsada, ent mõtles viimasel hetkel siiski ümber. See hallikirju karvanäss tundus olevat väga sõbralik ja alandlik. Liiselit lehte viibutamas nähes viskas ta liivakasti äärde selili maha, liputas saba ja heitis naisele vabandava pilgu. Miia ja Lotta ronisid kohmakalt kastist välja ja kükitasid koera kõrvale. „Tüdrukud, tulge kutsu juurest ära,“ püüdis Liisel lapsi keelitada. „See on hulkuv kutsu, tal võib mõni haigus küljes olla.“ Lapsed ei teinud muidugi kuulmagi ning kui Liisel esmalt Miia ja seejärel Lotta otsustavalt sülle võttis ja kärru tõstis, järgnes kahest kõrist pöörane ja ahastav protestikisa. Liisel püüdis seda kõrvulukustavat karjumist ignoreerida ning kiirustas üle mänguplatsi kodu poole, ise endamisi kirudes seda tüütut krantsinässakat, kes oli nende rahulikku õuesolemist segama tulnud ja tagatipuks lapsed endast sedavõrd välja ajanud.
Maja ette jõudnud, otsis Liisel taskust välja trepikojaukse võtmed, keeras ukse lukust lahti ning tahtis juba käru sisse tõstma hakata, kui märkas, et koer oli neile järgnenud. Seal ta nüüd käru kõrval istus, vaatas Liiselile otsa, pea viltu, ja liputas sõbralikult saba. „Mine koju, ja kohe!“ ütles Liisel koerale kurjalt. „Marss koju!“ Koer loivas nukralt, langetatud päi mõne sammu eemale ja heitis siis igatseva pilgu tagasi Liiseli ja laste poole. Alles nüüd märkas naine, et koer lonkab tagumist käppa. Tundus, et teda oli millegagi löödud, sest käpp paistis olevat koos paakunud verega. Liisel oli alati loomi armastanud ning sellest krantsist hakkas tal korraga kohutavalt kahju. See lonkav, armetu nässakas tundus olevat samasugune üksik ja õnnetu hing nagu ta isegi.
Hetke kõhelnuna hingas Liisel sügavalt sisse ja avas trepikojaukse. „No tule siis,“ lausus ta koerale. See ei lasknud ennast kahte korda paluda. Kolme käpa peal hüples ta üllatava kiirusega trepikojaukseni ning volksas sisse.
Kodus otsustas Liisel koera kõigepealt puhtaks pesta ja tema haige käpa üle vaadata. Ta soojendas vett – vannituba ei leidunud selles vanas puumajas üheski korteris – , valas selle suurde pesukaussi ning tõstis looma sinna sisse. Koer ei püüdnudki vastu puigelda, vaid lasi kõigel usaldavalt sündida. Küllap mõistis, et Liisel talle midagi halba ei tee.
Koera imikušampooniga põhjalikult sisse seebitades – ilmselt polnud see looma karva jaoks sugugi sobilik vahend, aga koertele mõeldud tooteid nende elamises loomulikult ei leidunud – mõtles Liisel, mida küll Gert võib seda nässakat eest leides öelda. Kihutab ehk välja? No katsugu ta ainult!
Sel õhtul jõudis Gert koju varakult ning oli Liiseli hämmastuseks ka täiesti kaine. Koera nähes pungitas mees silmi ja ei saanud esialgu sõnagi suust. „Mis näss see selline on?“ küsis ta lõpuks. „Võtsid koera?“ Liisel noogutas pead. Tema vaim oli juba aegsasti valmis tõsiselt tülitsema ja oma seisukohti kaitsma.
Gert võttis kingad jalast ja räntsatas tugitoolile. „Selliseid asju peaks minu arust ikka koos otsustama,“ märkis ta kuivalt ning kehitas siis õlgu. „Kust sa ta siis leidsid?“
Liisel rääkis loo ära, nii nagu asi oli olnud. Tema suureks üllatuseks ei olnudki Gert väga koera vastu. „Tee mis tahad,“ ütles ta ainult. „Minu pärast jäägu see elukas siia, kui ta sulle nii kangesti meeldib. Mul ükskõik.“ Sellega oli jutuajamine lõppenud.
Koeraomanikuna muutus Liiseli elu märgatavalt rõõmsamaks. Nässu, nagu naine teda kutsuma oli hakanud, osutus vahvaks ja truuks seltsiliseks. Temast oli hindamatu abi isegi laste kantseldamisel. Koer lasi kaksikutel alati ennast paitada ning isegi kui lapsed aeg-ajalt väga tormakaks muutusid, ei näidanud ta üles mingit vastumeelsust. Ning kui üks tüdrukutest millegipärast nuttis või jonnis, astus Nässu ligi ja tõmbas lapsel oma märja keelega üle näo. Seepeale lõpetati alati nutt ning hakati rõõmsalt kilkama.
Sel suvel tundus Gert oma joomingute ja pidutsemistega justkui pisut tagasi tõmbuvat ning Liisel jõudis juba taas lootma hakata, et mees lõpuks ometi aru pähe on võtnud. Paraku ei kestnud see rahulik aeg kuigi kaua. Suvest sai sügis ning üha sagedamini hakkas mees jälle vindisena ning vahel ka lausa purjus olekus koju ilmuma, aegajalt juhtus sedagi, et koju ei jõutud üldse enne hommikut. Nagu sellest veel vähe oleks, muutus mehe käitumine purjuspäi sageli ka üsna agressiivseks. Ta kippus Liiseliga igasuguste tühiasjade pärast tüli norima ning kuigi naine üritas temast sellistel hetkedel nii eemale hoida kui vähegi võimalik, muutus üksteise peale karjumine ja asjade loopimine nende peres sel ajal üsna tavaliseks nähtuseks. Ja kuigi alguses oli mees koera olemasoluga meeleldi leppinud, tuli aeg-ajalt sedagi ette, et vihahoos virutas ta õnnetul kombel ette jäänud loomale jalaga. Liisel hakkas üha enam mõistma, et kaua enam viivitada pole võimalik. Selline keskkond oli laste jaoks täiesti ebanormaalne ning kui ta ei tahtnud oma tüdrukutirtsude närvikava lõplikult tuksi keerata, tuli sellest hullumajast paratamatult pääseda. Ja ometi tundis Liisel lahkumise ees ka hirmu. Tõenäoliselt oli Gert tema plaane aimama hakanud, sest korduvalt oli ta naist ähvardanud – katsu sa ainult mu juurest jalga lasta! Mine kuhu tahad, nagunii leian su igalt poolt üles! Liisel oli säärastest ähvardustest muidugi vapustatud, ent tema plaane need ei kõigutanud. Ükskõik kui kurjakuulutavalt need ka ei kõlanud, ei uskunud naine siiski, et sedalaadi jutul tegelikult mingi tõepõhi all võiks olla. See sai olla vaid purjus mehe suurustamine ja enese tähtsaks tegemine, ei midagi muud.
Liisel hakkas põgenemiseks üha tõsisemaid ettevalmistusi tegema. Ta elas kokkuhoidlikumalt kui iial varem, kogudes pangaarvele nii palju raha kui vähegi võimalik. Ta oli juba ka pakkinud kokku oma spordikoti, toppinud sinna mõned hädavajalikumad riided ja jalatsid nii endale kui ka lastele, mõned armastatumad raamatud, samuti kaksikute hügieenitarbed, mähkmed, paar mänguasja ja lutipudelid. Selle koti oli ta peitnud laste võrevoodi alla, kõige tagumisse nurka otse seina vastas. Naine oli veendunud, et sealt Gert seda kindlasti ei avasta.
Plaanide teostamiseni kulus aga veel hulk aega. Liisel kartis seda lõplikku lahkumist mitte üksnes Gerdi sõnade pärast, vaid eelkõige seetõttu, et ta polnud sugugi kindel, kas suudab oma eluga täiesti üksi toime tulla. Abi polnud ju kusagilt oodata.
Üks kuu möödus teise järel ning peagi oli käes talv. Jõulude ajal näitas Gert taas oma positiivsemat palet ning seetõttu möödusid pühad üpriski rahulikult ja perekeskselt. Jõululaupäeval sõideti üheskoos Riisiperre Liiseli ema ja õe juurde ning esimene jõulupüha veedeti Gerdi vanemate juures Keila-Joal. Kogu selle aja käitus mees eeskujuliku pereisana ning ei joonud pea poole detsembrikuu jooksul mitte tilkagi. Ühel avameelsushetkel oli ta Liiselile koguni kinnitanud, et joomisega on nüüd asi lõplikult ühel pool ning et ta on otsustanud oma elu taas rööpasse juhtida ja edaspidi pere eest paremini hoolt kanda. Selleks ajaks oli aga naine juba loobunud uskumast ja lootmast.
Gert oli seesuguseid lubadusi varemgi jaganud ja iga kord taas libastunud, miks pidanuks asi seegi kord teisiti olema? Ja tõepoolest, aasta alguses läks kogu elu jälle vanaviisi edasi. Jaanuaris oli mitmel