tõusis püsti. „Tited töö juurde kaasa,“ pomises ta endamisi pead vangutades. „Oh issand, seda tänapäeva ilmaelu ikka küll…“ Ta tatsas esikusse. „Ma lähen toon putkast värsked ajalehed,“ hõikas ta sealt. Liisel viskas end diivanile pikali. Mis siin imestada, mõtles ta. Täpselt sellist moraalilugemist ema poolt ju oodata oligi.
Lotta avas silmad ja ukerdas püsti. Laps vahtis ümbrust pärani silmadega ning vaatas Liiselile küsivalt otsa. „Tere hommikust, tibu,“ naeratas Liisel. „Me oleme vanaema juures. Eile öösel tulime, mäletad ju küll? Sõitsime veel rongiga, tsuhh-tsuhh.“
Lotta noogutas pead. „Long,“ ütles ta. „Tsuhh-tsuhh.“ Tüdruk haigutas ja vaatas uudishimulikult Miia poole, kes Lotta häält kuuldes samuti silmad lahti oli teinud. „Miia tudu,“ kilkas Lotta. Ent Miia ei kavatsenudki enam tududa, vaid ronis samuti teki alt välja. Liiselil oli hea meel, et tüdrukud üles tõusid, nüüd leidus vähemalt tegevust. Ta vahetas lastel mähkmed, pani nad riidesse ja asus köögis võileibu valmistama. Hea, et ema kodus pole, mõtles ta. Tema oleks kohe teatanud, et lapsed peavad hommikul sööma ikka putru, mitte võileibu – mis sest, et kumbki laps polnud elu sees ühtegi putru suu sissegi võtnud, ükskõik kui palju uusi ning üha ahvatlevamaid retsepte Liisel ka polnud katsetanud. Ei kõlvanud kaera- ega muu helbe puder, riisi- ja mannapuder sülitati kohe välja sellise näoga, justkui oleks neile kavatsetud mürki sisse sööta. Lapsed olid üldse niru isuga ja seepärast oli Liiselil hea meel, et vähemalt võileivadki kõlbasid.
Teiseks oleks ema hurjutanud mähkmete pärast. „Vanasti käisid kõik lapsed juba aastaselt potil“ – seda juttu oli Liisel juba peaaegu pool aastat pidanud kuulma. Paraku ei olnud Miia ega Lotta nõus potil isegi mitte niisama istuma, rääkimata selle sisse häda tegemisest. Liisel ei kavatsenud neid selleks ka sundida. Ta oli kindlal seisukohal, et iga asi tuleb omal ajal. Mähkmetes kooli pole veel ükski laps läinud.
Kaksikud olid oma võileibu juba lõpetamas, kui tagatoast kobinat kostis. Hetke pärast avati uks ning välja astus Ingela, pikad tumedad juuksed sassis ja seljas tumeroosa öösärk, mille rinnaesist kaunistas suur saksa lambakoera pilt. Liiselit märgates ajas Ingela oma suured rohelised silmad pungi ja jäi üllatunult põrnitsema, suu pooleldi lahti vajunud. „Sina siin,“ sai ta lõpuks sõna suust. „Mis toimub?“
Liisel jutustas talle lühidalt, milles asi. Ingela kratsis kukalt ning potsatas köögilaua taha taburetile istuma. „Njah, eks ta sul õige tegu ole,“ ütles ta, kui Liisel oli jutu lõpetanud. „Ma ei saa üldse aru, kuidas sa sellise mõttetu tropi kõrval nii kaua vastu pidasid! Mina oleks temasuguse küll juba ammuilma perse saatnud!“
„Seda ma usun.“ Mõlemad naersid. „Kaua sa selle praegusega siis nüüd juba koos oled olnud?“ uuris Liisel. „Ja mis ta nimi oligi?“
„Joel.“ Ingela raputas laualt pakist endale maisihelbeid kaussi ja valas piima peale. „Minu kohta juba suht pikk asi – ülehomme saab kuu aega sellest, kui Kirsika pool tuttavaks saime. Ta on täitsa okei, küll sa näed, kui üles tõuseb.“
Nässu ilmus köögiuksele ja vaatas Liiselile tungiva pilguga otsa. „Koer tahab pissile vist,“ taipas naine. „Inx kuule, kas sa hoiaksid lastel paar minutit silma peal? Ma läheks käiks temaga kiiresti õues ära.“
„Muidugi, mine aga,“ viipas õde. Liisel pani ennast riidesse, koerale rihma kaela ning lippas kärmesti õue. Maja ees põrkas ta kokku emaga, kes astus käbeda vanainimesesammuga kodu poole, hunnik ajalehti kaenla all. „Ma ostsin sulle Soovi,“ teatas ta. „Saad kohe täna hakata omale kortereid otsima.“
„Aitäh.“ Liisel punastas, teadmata isegi, miks. „Ehk leidub midagi.“
Ema tatsas trepikojauksest sisse ning Liisel suundus Nässuga maja taha väikesesse männimetsatukka. Lumiste puude all jalutades koitis talle järsku, et kell on juba kõvasti kümme läbi ning suure tõenäosusega annab Gert endast üsna peatselt märku. Kui ta seda juba pole teinud… Liiseli mobiiltelefon oli eelmisest õhtust saadik välja lülitatud, aga ema kodune number oli mehe telefoni mälus täiesti olemas ning ei tasunud hellitada naiivset lootust, et ta seda nüüd ei kasuta või talle siia järele ei sõida.
Liisel lonkis metsatukas sihitult peaaegu pool tundi ning seadis siis sammud väga vastumeelselt ja aeglaselt taas maja poole. Ta oleks seda vastikut kõledat tuult ja külma meeleldi trotsinud, aga paraku ei saanud tuppaminekuga enam kauem venitada. Ingela hoidis ju lapsi, ja vaevalt see püsimatu tüdruk viitsiks seda kaua teha. Ja ega peagi ju.
Uksest sisse astudes taipas naine kohe, et midagi on vahepeal toimunud. Kas tõesti juhtuski see, mida ta oli kartnud? Oli mees vahepeal helistanud ja teda taga otsinud?
Liisel kiikas ettevaatlikult üle ukse. Elutoas avanes talle järgmine pilt: Ingela lösutas võõra tumedapäise noormehe käte vahel diivanil ning põrandal tema jalgade ees istusid kohkunud ja nutuste nägudega Miia ja Lotta. Emal oli käes prügikühvel ja hari ning ta pühkis kummuti kõrvalt kokku klaasikilde. Neid oli kühvlile kogunenud juba suur hunnik, järelikult oli katki läinud midagi üsna suurt ja hinnalist. Muidugi, sellel kummutil seisis ju tavaliselt peegel, meenus Liiselile kohe. Nii et emb-kumb lastest oli selle ilmselt alla tõmmanud, miks muidu ema sellise äikesepilvena pühkida vehkis.
„Lapsed tegid pahandust, jah?“ Liisel püüdis oma häält võimalikult rõõmsa ja reipana hoida ning halva mängu juures head nägu teha. Sellest polnud erilist kasu.
„No muidugi,“ nähvas ema. „Selles vanuses laste järele tuleb pidevalt valvata, mitte mitmeks tunniks koeraga välja kaduda. Nüüd on tulemus käes. Varsti pole meil siin majas enam ühtegi tervet asja, kui see nii jätkub.“
Liisel vaatas Ingela poole. Too kehitas süüdlaslikult õlgu. „Joel kutsus mind korraks teise tuppa,“ ütles ta vaikselt. „Ma siis läksin, mõtlesin, et ema on ju ka kodus ja mis nad ikka teevad, mängisid parajasti nii rahulikult… No ja siis käiski järsku see hirmus kolakas ja peegel oli puruks. Ju nad kuidagi sinna kapi vastu siis läksid.“
„Ema on kodus, ema on kodus,“ porises ema. „Mina olin samal ajal vannitoas, mul ei olnud võimalik nende järele vaadata. Praegu oli veel isegi õnnelik õnnetus, see peegel oleks vabalt võinud ju neile pähe kukkuda! Liisel, tule vaata see põrand nüüd üle. See veel puuduks, et mõni meist omale klaasikillu jalga astub.“
Liisel ei osanud kuidagi seisukohta võtta, kas ta peaks end nüüd halvasti ja süüdlasena tundma või mitte. Ühest küljest olid pahanduse tegijateks tema lapsed, teisest küljest aga… Ta oli ju vaid korraks koeraga õue läinud ja Ingela oli meeleldi lubanud senikaua tüdrukuid kantseldada. Ometi olid lapsed jäänud omapäi, ja teadagi ju, et nii pisikesed kipuvad maailma avastamise käigus ikka kõike huvitavat kiskuma.
Liisel pühkis parajasti põrandalt kokku viimseid tillukesi killutükke, kui telefon ta selja taga korraga helisema hakkas. Naine võpatas ja pillas kühvli käest. Gert! Peeglisekelduste käigus oli ta mehe hetkeks unustada jõudnud. Nüüd aga oli see kardetud hetk siis käes ja tal polnud ikka veel vähimatki aimu, kuidas oleks kõige õigem käituda. Naine vaatas abiotsivalt Ingela poole. „Ütle, et mind ei ole siin,“ palus ta. „Eks?“
Ingela noogutas ja võttis toru. „Halloo?“
Liisel hoidis hinge kinni ja hammustas endale kõvasti huulde. Et nüüd ometi lapsed häält ei teeks! Õnneks askeldasid mõlemad rahulikult ja vaikselt oma kummist mänguasjade keskel ja kisatuure ei paistnud vähemalt hetkel päevakorras olevat.
„Mkmm,“ ütles Ingela telefonitorusse. Tema hääles kostis nördimus ja viha. „Siin teda küll ei ole. Ma ei saa aru, mismoodi jooksis koos lastega ära? Mis sa talle tegid siis?“
Mõnda aega valitses vaikus. Ja seejärel: „Kuule, lõpeta ära, mees. Ma ei usu elu sees, et mu õde su lihtsalt heast peast maha jättis. Küllap sa ikka mingi sigadusega hakkama said. Nii et mõtle hästi järele. Ja ära ürita ennast õigustada midagi, ma tean väga hästi, milline joodik ja vägivallatseja sa oled. Head aega.“
Ingela virutas toru hargile ja pööras end ringi, näol uhke ilme. „Noh?“ küsis ta. „Panin ju ta