ta tõrjuda mõtteid koolnutest, kuivetunud kätest ja veel nii mõnestki võikast nähtusest, millele ta nimegi ei suutnud anda, ent mida ta uskus nüüd kivikalmel pead tõstnud olevat. Põlluveereteele jõudes Erika juba jooksis, julgemata selja taha vaadata, sest ta TUNDIS, et ta ei lahkunud kivikalmelt üksi. „Päikeseratas, päikeseratas – taeva tuline kera …” Erika sai isegi aru, kui tobe võis ta kõrvaltvaatajale näida, ent selle Ehala ja Üdi üdini positiivse lastelaulu ümisemine näis teda jälitavaid ähvardavaid jõude kaugemale peletavat.
Kruusateele jõudes ängistustunne kadus. Läheduses asuva taluõue prožektori sära valgustas osaliselt ka teed. Tsivilisatsiooni turvatunne sulges meeltele värava teispoolsuse maailma. Heites veel pilgu pimedusse uppunud kivikalme suunas ja tundes pisut piinlikust selle üle, et tema, täiskasvanud naine, oli hakanud pimedusekartuses totrusi ette kujutama, kiirustas õpetaja Erika bussi peale.
1. Folklooriõhtu
„Erika, kas sa tundi ei pea minema?”
„Jah, juba lähen!” Õppealajuhataja leebe märkus oli täiesti asjakohane, sest Erika oli oma töölaual kõrguvas sassis-pussis paberite kultuurikihis vajalikke õppematerjale otsides hilinenud kaheksanda klassi ajalootundi juba viis minutit. Kiirestikiiresti vihikud, õpikud, päevikud kaenlasse ja treppidest alla esimesele korrusele ajalooklassi!
Prrr… Kuigi radiaatorid olid kohati nii kuumad, et nende peal oleks võinud kas või muna praadida, oli koolimaja jahedavõitu. Viie meetri kõrguste lagedega vana mõisamaja soojaks kütmine polnud just kõige kergem ülesanne.
18. sajandi lõpul oli Ungern-Sternbergi aadliperekond ehitanud endise vanabalti mõisamaja asemele uue, tollele ajale iseloomulikus uusklassitsistlikus stiilis häärberi. Lisaks Ungern-Sternbergidele oli mõis olnud veel teistegi aadliperekondade – Zoegede, Liphardtide ja Sieversite omanduses. 20. sajandi vintsutused olid küll mõisasüdamele oma jälje jätnud, ent endisaegsest hiilgusest oli veel üht-teist järel. Hetkel tegutses endises rüütlimõisas põhikool, mis pidi õpilaste vähesuse tõttu taluma ikka ja jälle mõtteavaldusi kooli sulgemise asjus. Seda enam, et hiljuti oli napilt seitsme kilomeetri kaugusel asuvas valla keskuses avatud uhke, kõikidele eurostandarditele vastav uhiuus koolimaja. Ent õpetaja Erika poleks vana rüütlimõisa aristokraatset väärikust mitte mingisuguste privileegide eest hunniku kipsplaadi vastu vahetanud.
„Tervitus golubtšikud-musirultšikud!”
„Oleks sa veel natuke hilinenud, oleks me laiali läinud!”
Kuuste koolis oli familiaarsus aktsepteeritud suhtlemisvorm.
Kaheksandas klassis õppis kuus õpilast – kaks poissi, neli tüdrukut. Provotseeriv teadaanne laialimineku kohta tuli laual platseeruva heledapäise ja sinisilmse Viktori-nimelise noormehe suust.
„… ja minu maha jätnud. Oh teid nurjatuid! Viktor, palun kobi laualt maha!”
„Viktor! Tõesõna!” Abiõpetaja tänuväärsesse rolli astus Veronika – tütarlaps kelle südikus ja vastutustundlik töössesuhtumine oli õpetaja Erika meelest eeskujuks nii mõnelegi täiskasvanule, kaasa arvatud ajalooõpetajale endale. Veronika ilmutas vaatamata oma noorele eale ka silmapaistvaid liidrivõimeid – enamik kooli ametlikest ja mitteametlikest ühisüritusest võlgnesid oma teostumisedu just Veronika autoriteedile. Ka nüüd ei vaidlustanud Viktor Veronika korraldust. Erika oli üsna veendunud, et temaga oleks Viktor veel noore isase kombel võimuvõitlust pidanud. Ent naine ei pannud Viktorile tema tempe pahaks. Peale selle, et Viktor oskas oma viguritega piiri pidada, oli ta klassi, kui mitte kogu kooli, kõige hiilgavamate võimetega õpilane. Keegi ei olnud täheldanud Viktorit süvenenult õpitööga tegelemas, ent ometi valdas ta mängeldes kadestamisväärt faktiteadmisi kõige erinevamates ainevaldkondades. Eelöeldule lisaks oli Viktor ka kooli sporditäht. Erika, kes oli Viktorist pelgalt üheksa aastat vanem, ei tundnud ei inimlikku ega professionaalset vajadust hakata kantseldama poissi, kes oli isekasvatuse teel jõudnud neljateistkümnendaks eluaastaks niivõrd suurepärase tulemuseni isiksuse arengu valdkonnas.
Viktorile vastandus nii välimuselt kui ka iseloomult klassivend Tristan. Viimane näis tihti melanhoolne ja mõtlik ning oli õppetöös tihtipeale hädas mitterahuldavate hinnetega. Ent vaatamata oma raskemeelsusele mõjus tumedapäine Tristan kooliõdedele silmnähtavalt atraktiivsemana kui vallatlev Viktor.
Ka klassiõed Renate, Fränki ja Annabel olid kõik omaette värvikad isiksused. Blondi hobusesabasoenguga hallisilmne Renate ilmutas klassiõdedega võrreldes kõige tugevamalt arenenud emainstinkti. Vahetunnis võis näha teda tihti algklasside õpilastega tegelemas. Matkadel valis Renate endale vabatahtlikult alati köögitoimkonna kohustuse ja et tüdrukul avaldus loomupärane kulinaarne anne, siis polnud kellelgi kunagi midagi selle vastu.
Hapra kehaehitusega ja nukulike näojoontega Annabel oli jällegi murdnud nii mõnegi külapoisi südame, ent ometigi jätkus sel piigal andunud austajaid, kes igaüks lootis, et just tema on see, kelle imekaunis Annabel oma ainsaks sümpaatiaks kuulutab.
Klassiõde Fränki oli seevastu tüdruk, keda lääne popkultuuriruumis iseloomustataks määratlusega goth – tumevioletseks värvitud juuksepahmakaga ning tumedat kontuuri rõhutava silmameigiga mõjus Fränki õpetaja Erikale kui Morgan le Fay – legendaarse kuningas Arturi arbujast õde. Kuni neljanda klassini kutsuti Fränkit tema sünnitunnistusele märgitud nimega – Merle. Kolmanda klassi suvisel kooliekskursioonil sõnastas aga Fränki Mustvee Statoili bensiinijaamas saatuslikuks saanud ostusoovi: „Palun mulle üks hot-dog fränkiga!” Kuna müüjanna kohe ei taibanud, et frankfurterit võib ka nii vallatu nimega kutsuda, tekitas hetkeline arusaamatus Merle klassikaaslastes teatavat elevust. Kõigepealt hakkas Merlet Fränkiks kutsuma Viktor, seejärel järk-järgult ka ülejäänud koolikaaslased ja nüüd kutsusid teda Fränkiks ka tema vanemad.
Fränkiga sidus õpetaja Erikat hetkel üks saladus. Nimelt oli Erika eelmisel päeval juhuslikult peale sattunud, kui Fränki koridori peeglist oma käsivarrel paiknevat vasttehtud tätoveeringut imetles. Tätoveeringul oli kujutatud keldipärane triskele, mille harud lõppesid stiliseeritud koerapeadega. Pärast mõneminutilist loengut emotsionaalsest ebaküpsusest ja selle mõjul tehtud otsustest asendus pedagoog Erika aga ajaloolase Erikaga, keda hakkas huvitama omapärase keldi ornamendi päritolu. Fränki lubaski võtta järgmisel päeval kaasa raamatu, kust ta kõnealuse tätoveeringu idee oli saanud.
Veel enne, kui õpetaja Erika jõudis Fränkile küsiva pilgu heita, oli viimane mustast teksariidest õmmeldud koolikotist välja kiskunud raske suureformaadilise ingliskeelse kunstientsüklopeedia. „Näh! Siin see on!” sõnas ta kunstiraamatust õiget kohta välja lapates ning mustaks lakitud küünega lehekülje ülakolmandikus laiuvale illustratsioonile osutades.
Erika võttis tooli, sättis end Fränki laua juurde istuma ning vaatas hindavalt kvaliteettrükis raamatus ilmunud triskele originaalpilti. Leheküljel, mille Fränki Erika jaoks välja otsis, oli kujutatud väljavõtet kõrgkeskaegsest ladinakeelsest käsikirjast. Tundmatu iiri munk oli fragmentaarse täpsusega, eranditult kollakaid ja punakaid toone kasutades, joonistanud lummava triskelefiguuri. Irevil lõugadega koerte pead triskele harudes olid kui elavad tulekeeled. Erikale tundus suisa, et pildi kohal võib edukalt taaselustada külmast kohmetunud sõrmede vereringet.
„Noh, on ju äge,” usutles Fränki võidukal toonil õpetajat. „Mul tuli kohe mingi eriline tunne peale, kui seda pilti vaatasin. Ma kohe pidin selle endale ka teha laskma.”
„Mida sa lasid endale teha?” isegi hääletämber oli Annabelil magus nagu marmelaadikompvek.
„Ma tegin endale tätoveeringu selle pildi järgi.”
„Näita tätoveeringut!” hüüdsid Renate, Annabel, Veronika ja Viktor justkui ühest suust. Ka Tristan keeras end hetkeks seltskondliku melu suunas, ent nähes lahtiriietuvat Fränkit, pööras ta pea diskreetselt kõrvale.
„Kuule, ära nüüd nii alasti ka end võta – külm on ju,” noomis Erika emalikult liba-Morganit.
„Ära paanitse, ma ei karda külma! Vaadake siis!” Fränki keris trikotaažpluusi varruka kõrgemale ning demonstreeris klassikaaslastele oma käel asuvat