Erika näinud Fränkit kordamas just neid tekstilõike, mille kohta ta tööülesanded oli koostanud. Võttes arvesse ka isiklikud kogemused kivikalmega, pidas Erika õigeks Fränki kaitseks välja astuda: „Mina usun Fränkit. Muinaseesti kivikalmetel võib tõesti olla midagi metafüüsikavaldkonda kuuluvat, ega vanarahvas neid siis ilmaasjata pühapaikadeks ei pidanud. Aga ma arvan ka, et kui me niikaugele juba oleme tulnud, siis oleks ju tobe kalmel käimata tagasi minna.”
„Minge teie, ma ootan siin,” oli Fränki järjekindel.
„Fränki, sa oled ikka naljakas,” sekkus Veronika. „Minu meelest siin üksi olla on palju jubedam kui kambaga koos kivikalmel.”
„Ma ei tule!”
Viktor rehmas käega: „Suur tüdruk, ise tead! Mina igatahes lähen.”
„Viktor, oota!” Veronika jooksis Viktorile järgi ja haaras tal käevangust. Neile järgnesid Tristan, Annabel ja Renate. Õpetaja Erika jäi Fränkiga kahekesi teeotsa.
„Fränki, ehk sa kirjeldaksid natuke täpsemalt seda … tunnet?”
„Miks sa seda küsid?”
„Sest mul endalgi on selle kivikalme suhtes teatavad kahtlused, mida terve mõistus keeldub tunnistamast.”
„Seal on …” Fränki suunas keskendunud pilgu kivikalmele, püüdes sõnastada energiakombitsaid, mis olid halvanud tema päikesepõimiku ja keelasid astumast sammugi lähemale pimedusest aimatavale pahaendelisele paigale. „Seal on mingi vägi. Väga võimas vägi …”
„Kas midagi kurja või?”
„Ei, seda just mitte, aga … midagi on väga, väga valesti.”
„Mis mõttes?”
Fränki ning õpetaja vahelise keskustelu katkestas Veronika hõige kivikalmelt: „Õpetaja! Tule ruttu siia! Siin on midagi!”
Õpetaja Erika asetas käe muretsevalt Fränki õlale: „Oled sa kindel, et sul siin üksi hirmus ei hakka?”
„Ei, siin on tunduvalt ohutum.”
Veronika ja Viktor põlvitasid kivikalmel asuval lapikul kivil ja kraapisid keskendunult käepäraste abivahenditega kivilt sammalt. Õpetajat nähes teatas Veronika: „Me leidsime siit mingid kriipsud. Mida sa neist arvad?”
Erika võttis Tristanilt taskulambi ning asus laste avastust lähemalt uurima. Samblast puhastatud lapikesel oli tõesti näha süstemaatiliselt kivisse taotud vagusid. Kahes reas olid komplekteeritud ühe kuni viie kaupa umbes vaksased vertikaalsed kriipsud, mis toetusid horisontaalsele sirgele.
„Sa vana tõss! Seda peab valges kindlasti uuesti vaatama tulema,” täheldas Erika õhinal, ent ka kadedusega, et tema ise toona neid pookstave ei avastanud. „Usun, et tegemist on omaaegse karjaloendusega.”
Veronikal oli asjast oma arvamus: „Äkki on siia märgitud, mitu surnut on kivikalmele maetud.”
„Huvitav versioon, aga mis eesmärgil pidid muistsed eestlased oma surnuid loendama? Ma olen igal juhul kindel, et need kriipsud ei pärine muinasajast ja on kõige rohkem paarsada aastat vanad. Aga leid on igatahes märkimisväärne. Retk kivikalmele on seega igati kordaläinud.”
„Mina siiski arvan, et see on sõnum muinasajast,” ei jätnud Veronika jonni. „Paarsada aastat tagasi olid inimestel palju käepärasemad võimalused arvepidamiseks. Milleks hakata kivi sisse vagusid ajama.”
Erika jäi mõttesse – tüdruku jutus oli iva sees: „Kui järgi mõelda, oli ka tuhat aastat tagasi palju käepärasemaid võimalusi arvepidamiseks. Asi hakkab järjest kummalisemana tunduma.”
Veronika jätkas oma mõtiskelu: „Kivile raiutud kiri on määratud kestma sajanditeks. Järelikult pidid need kriipsud jääma teadmiseks tulevastele põlvedele. Siin peab olema midagi tähtsat. Mingi kood näiteks.”
„Või näiteks viide varanduse asukohale!” sekkus vestlusesse Viktor. „See kivi tuleb esimesel võimalusel mõne torupuhastusvahendiga samblast täiesti puhtaks teha, kõik kivil olevad märgid üles kirjutada ning dešifreerida.”
„Tegelikult on karjapoisikesed sellel kunagi mingit oma mängu teinud ja teie arendate siin igasugu hulle teooriaid,” ei saanud Tristan kerge muigega märkimata jätta. Renate ja Annabel kihistasid Tristani märkuse peale naerda.
Viktorit jättis Tristani sarkasm külmaks: „Mida vähem varandusele pretendeerijaid, seda parem. Läheme räägime Fränkile ka, millest ta ilma jäi. Kas liigume?” Viimane küsimus oli suunatud õpetajale.
„Liigume. Teeme siis esivanematele ta-daa ja läheme koolimajja sooja.” Vestlus Fränkiga oli äratanud Erikas kivikalme suhtes jälle ärevustunde, mis vaatamata huvitavale avastusele ära ei kadunud. Mida kiiremini kalmelt minema saab, seda parem!
Kõivussaare külastusega hariva õhtu muinaspärandi temaatika lõppeski. Ent peidetud varandused, kummitused ning salapärased skriptid jäid meeli kauemaks valitsema. Teel kooli selgitasid Viktor ja Veronika läbisegi Fränkilegi kivikalmel tehtud avastust ning arendasid plaane, millal võiks kivikalmele tagasi tulla, et muistset kirja lähemalt uurida. Fränki ainus tingimus oli, et uurimistöö võiks leida aset päevasel ajal, sest siis on kivikalmel valitsev vägi ohutu. Isegi Tristan ilmutas harjumatut abivalmidust, lubades omalt poolt koolikaaslasi aidata parima psühhiaatrilise abi leidmisega.
Ajalooklassis oli kappidega eraldatud hubane nurgake, kuhu oli toodud neli tugitooli ning laud. Kappe ja aknalaudu kaunistasid hästihoolitsetud toataimed, mis lisasid ruumile veelgi õdusust. Siin tavatsesid vanemate klasside õpilased vahetundidel peamiselt malemänguga aega veeta, mistõttu kutsuti nurgakest ka maleklubiks. Maleklubisse nüüd seltskond koguneski.
Tristan viskas täies pikkuses lösakile tugitooli ja tähendas vanamehelikult: „Praegu kuluks üks väike viinapits ära!”
„Miks väike?” haaras Viktor Tristani ideest kinni. „Terve pudel näkku! Küll siis näeks kummitusi!”
„Plära maha! Teievanused saavad viina tarbida vaid viinasokkide näol!” Erika oli siiani mõnevõrra häiritud Tristani salasigaretist alleel. Mitte seetõttu, et poiss seadust rikkunud oli, vaid teatava usalduse reetmise pärast. Vasttaltsutatud mässajana mäletas Erika veel eredalt iseenda teismeea piiridekatsetusi ning ennasthävitajalikku avantürismi. Alles ülikooli teisel kursusel oli ta loobunud kukeharja meenutavast punkarisoengust, mis oli koos musta nahktagi ja needistatud käerihmadega olnud juba aastaid üks tema imagomärke.
„Muideks,” jätkas Erika pisut rahunenud toonil, pigistades samal ajal Earl Grey teepakki tassi tühjaks, „kummitustest rääkides – kas teievanused taldrikut ka veel keerutavad?”
„Oh! Me Annabeliga teeme seda kogu aeg,” sattus Veronika õhinasse. „Aga ta emale see ei meeldi.”
„Jah. Meil majas kummitas,” lisas Annabel.
Erika teritas kõrvu. „Sa ütlesid kummitas? Kas enam siis mitte?”
„Ei. Meil käis üks ema tuttav sensitiiv ja ajas vaimud minema. Ta ütles veel, et minu sees on kolm deemonit ja ajas need ka minema.”
„..ja palju ta selle eest tahtis?” uuris Tristan.
„Viissada krooni. Kusjuures me saime tutvuse kaudu odavalt.”
„Ei no täitsa pekki!” irvitas Tristan. „Viktor, kas tead, et sinu sees on kümme deemonit. Maksa mulle tonna ja ma ajan nad minema!”
„Aga sina maksa mulle kaks tonni selle eest, et ma kõik komodo varaanid olen Vana-Kuustest minema ajanud.”
„Ärge naerge!” sekkus Annabel poiste ilkumisse. „Meil päriselt ka kummitas: küünlad murdusid iseenesest pooleks, tühjadest tubadest kostus samme. Jumalast õudne oli.”
Annabel elas Vana-Kuuste mõisa moonakamajas. Maja oli ehitatud keisrinna Elisabethi ajal, ehk siis oli see tiba vanem kui mõisa peahoone.
„Meil on üldse imelikke asju juhtunud,” jätkas Annabel. „Kui kunagi ammu torusid pandi, siis leiti maa-alt