Okultismiklubi. Kersti Kivirüüt

ta kerge erutusvärinaga hääles: „Noh lapsukesed, kas te ikka veel julgete spiritismiseanssi jätkata?”

      Hirmust hoolimata ei raatsinud Viktor Veronika ees vaprat rüütlit mängimata jätta: „Mina ei karda! Teeme ära!”

      „Mina ka ei karda!” lausus Veronika väriseval häälel ja piidles vahemaad saali keskelt ukseni, võimalikku põgenemisteed läbi mõeldes.

      Erika tõi lava juurest taldriku ning asetas selle ouija-lauale tagasi.

      „August von Sieversi vaim, palun tule välja! August von Sieversi vaim, palun tule välja! August von Sieversi vaim palun tule välja!”

      Hetkega oli taldrik sõrmede alt kadunud, ent seekordse sööstuga lükkas rahutu vaim teeküünalt nii õnnetult, et taht sulavahasse ära uppus ning saal sellestki vähesest valgusest ilma jäi. Erinevalt eelmisest korrast ei põrganud taldrik vastu lava, vaid jäi mööda saali tiirutama. Erika, Viktor ja Veronika seisid keset pimedat saali, tajudes tahtmatult üksteise südamepekslemist. Nendest umbes kahe-kolme jardi kaugusel kihutav kurjast vaevatud lauanõu tekitas vastu põrandat hõõrdudes ebameeldivalt teravat kribinat, mis vastupäevaringide seaduspärasusega kostis kord nende eest, külgedelt või selja tagant.

      „Mulle ei mahu see ajudesse …” pobises Erika. „See on absurd! Seda ei saa olemas olla!”

      „Ma ei saa aru, miks sa käskisid meil uuesti Sieversit välja kutsuda?” nuuksus Veronika.

      „Esiteks, ma ei käskinud. Teiseks, ma ei arvanud, et me piiramisrõngasse jääme.”

      Kuigi saaliukseni olid vaid loetud meetrid, ei söandanud keegi ületada hullunud taldriku trajektoori. Kes teab, mis tontlikke ettearvamatusi võis see veel kaasa tuua. Ka kaks päästvat elektrilülitit olid hetkel psüühiliselt kättesaamatutes kaugustes – üks lava kõrval ja teine saali ukse taga.

      „AA-PPIII!!!!”

      Erika ei oleks iial uskunud, et Veronika sellist südantlõhestavat kisa võib teha. Ent häda ei anna häbeneda.

      „AA-PPPIII! AA-PPIII!” Olukorra meeleheitlikkus sundis ka Erika ja Viktori oma häälepaelad valla päästma.

      Jooksusammud treppidel! Elektrivalgus! Ülal filmi vaadanud seltskond oli appikarjete peale alla jooksnud, tuled süüdanud ning hakkas nüüd suhtelises arusaamatuses saalis võimalikku ohuallikat otsima. Samal hetkel, mil kuuekümnevatised pirnid laelühtris põlema hakkasid ja filmiseltskond saali astus, jäi taldrik momentaalselt seisma, ilma et Newtoni inertsiseadus teda kuidagi oleks puudutanud. Ent arvestades kõiki neid füüsikaseadusi, mida taldrik lühikese aja jooksul rikkus, oli see tühine pisiasi.

      Veronika pühkis käeseljaga silmad kuivaks ning asus taas vägesid juhtima: „Me peame ta ära saatma! Ruttu!! Palun, kes toob taldriku, mina ei julge seda puudutada.”

      Erika tõi taldriku taas ouija-lauale ning kolmik hakkas kogu oma veenmisjõudu rakendades August von Sieversit Toonela riiki tagasi ajama, samal ajal kui filmihuvilised, julgemata toimuva kohta aru pärida, seda asjatoimingut pooleldi huviga, pooleldi hämmeldudes pealt vaatasid.

      Pärast kaks korda kolme (ega topelt ei kärise) lausumist Sieversi vaimu minemaajamiseks hingasid Veronika, Viktor ja Erika kergendatult.

      „Mis trikkidega sa nüüd hakkama said,” söandas Tristan nüüd Viktorilt pärida.

      „Sulle pole mõtet rääkida, sa niikuinii ei usu, aga kujuta ette, vaim tuli välja ja hakkas taldrikut mööda saali ringi ajama.”

      „Ohhoo! Respekt, mees! See on juba tunduvalt leidlikum nali kui enne lehmaketiga.” Tristan patsutas muiates ka Erikale õlale. „Juba teist aastat meie koolis, aga ikka jääd Viktori nalju uskuma.”

      „Ei vaidle su kriitikale vastu, aga SEE oli päris! Ma tõesti loodan, et me saime ta minema.”

      „Mina nii väga ei loodaks …” Jälle oli Fränki see, kes petlikusse turvatundesse mõra lõi.

      „Fränkikene, palun ära hakka oma hullu jutuga pihta … sa ei kujuta ette, kui õudne mul oli,” anus Veronika oma klassiõde.

      „No kuidas soovid, aga võtke arvesse, et mina pole siin praegu ainus hull. Vaadake, mis Annabel teeb!”

      Annabel oli seltskonnast irdunud ning seisis kohas, kus taldrik oli ennist seisma jäänud. Ta seisis seal pulksirgelt, silmad vahtimas tühjal pilgul enese ette, peopesad vastu külge rusikasse surutud.

      „Annabel! Mis sul viga on?” Renate tormas Annabeli juurde ja raputas teda hellalt õlgadest, ent tüdruku näoilme ei muutunud. Õrnahingelise Renate jaoks oli see liig. Annabeli juukseid ning põski silitades nõudis ta: „Annabel! Palun räägi midagi, ära ole selline.” Ka teised kogunesid Annabeli ümber.

      „Korras!” konstateeris Tristan. „Närvivapustus!”

      Ka Erikal oli see variant peast läbi käinud ning vastutava isikuna tundis ta muret kogu juhtumi võimalike psühholoogiliste tagajärgede üle alates sellest hetkest, kui nad kolmekesi pimedas saalis appi olid karjunud.

      „Mis närvivapustus!” osatas Viktor. „Annabel ei olnud ju siin, kui taldrik kihutama hakkas.”

      „Inimeste närvisüsteemi vastupanuvõime on erinev,” ütles Erika etteheitvalt Viktorile. „Viime Annabeli õpetajate tuppa. Meil peaks kapis palderjanitablette olema.”

      Kuna Annabeli kramplik keha tõrkus sammugi tegemast, võttis Viktor kleenukese tüdruku suurema vaevata sülle ning hakkas ukse poole sammuma. Veel enne, kui poiss klassiõega saalist välja jõudis, läbis Annabeli võpatus ja mittemidagiütlev pilk asendus korraga keskendunud silmavaatega.

      „Annabel, kas sa saad ise liikuda?”

      Annabeli huuled liikusid hääletult, suutmata esialgu moodustada ainsatki arusaadavat sõna. Tüdruk langetas silmalaud, neelatas ning lausus poolsosinal: „Is é do bheatha.”

      Erika tundis, kuidas päikesepõimikus tekkis ebameeldiv klimp, mis pani häirivalt kihelema terve hingetoru kuni kõrini välja. Häälepaelte üle kontrolli kaotanud õpetaja piuksus jahmunult: „Mida sa ütlesid?”

      Annabeli näole ilmus äkitselt sortslik vihagrimass, mis oli tüdruku armsate näojoontega harjumatult kohatus ebakõlas. Seestunud pilgul Viktorit jõllitades kraaksatas ta hauataguse häälega: „Hrroinn!” Seejärel kaotas Annabel teadvuse.

      /…/

      „Kas see on mingi eriti kaval trikk?”

      Erika oli just rüübanud Earl Grey teed ning ei raatsinud mõnusat punnsuutäit bergamotimaitselist vedelikku artikuleeritud kõne tekitamise pärast alla neelata. Sestap vaatas ta lihtsalt üle malelaua Fränkile küsiva pilguga otsa. Küll sensitiivne tüdruk Erika arusaamatusest aru saab. Nii oligi.

      „See!” Fränki viibutas Erika nina ees musta puidust ketast, mis veel hommikul oli olnud ratsu, ning asetas selle ruudule, mida valdas valge lipp. Viimane platseerus nüüd malelaua kõrvale.

      Erika kortsutas kulmu ning lasi teelonksul makku kulgeda, ise sõnades: „Ei, see ei olnud trikk. Minu viga on see, et ma ei vaata ringi.”

      Fränki nõjatus tahapoole, sättis alatasa silmile vajuva juuksetuka kõrva taha ning nentis siis naerdes: „Ma ei või … See oli ikka liiga valus!”