R. – ile, kelle sõpruseta poleks see lugu iial ilmavalgust näinud.
1
Ma tean, et elu peab edasi minema. Ükskord pean ma suutma ennast minevikust lahti rebida ja leppima asjadega, mida muuta pole enam võimalik. Kõik korrutavad pidevalt seda vana äraleierdatud klišeed, et aeg parandab kõik haavad ning et minusugune noor inimene suudab kõigest lõpuks üle saada ja unustada. Unustada? Vaevalt küll. Kuid ma ei süüdista inimesi, kes nii arvavad. Nad ei saagi mõista. See ei juhtunud ju nendega, see polnud nende lugu.
Aasta tagasi, vahetult pärast juhtunut tegin ma tõesti katset unustada. See oli nii suur šokk, et kõige lihtsam näis olevat oma ajule lihtsalt mingi blokk väevõimuga peale suruda ja kinnitada endale idioodi järjekindlusega: seda pole olnud, seda pole olnud, seda pole olnud… Muidugi oli see vaid tobe enesepettus. Kogu see valu, kõik mõtted ja mälupildid ilmusid unenägudes seda teravamalt mu silme ette, mida jõulisemalt olin ma neid päevasel ajal alla surunud. Ja ega see blokk alati toiminud kah. Ma võisin tegeleda parajasti ükskõik millega – vaadata televiisorit, lugeda midagi või olla Internetis, kui ühtäkki nägin ma jälle vaimusilmas tema ümarat lapselikku nägu, tema hallikassiniseid silmi ja heledat juuksetukka, mis kammile kuidagi alluda ei tahtnud ning alati omasoodu püsti seisis. Unustamine ei käi nii lihtsalt, see ei toimu kellegi sõrmenipsu peale.
Ema soovil olen tänaseks juba kolm kuud ühe psühholoogi juures käinud. Esialgu ei tahtnud ma sellest midagi kuulda, kuid lõpuks ei jaksanud ma emaga enam vaielda ning andsin alla. Psühholoog osutus päris mõistlikuks keskealiseks naisterahvaks. Hindan tema puhul seda, et ta ei käi mulle ühegi asjaga peale, vaid laseb mul rääkida oma tunnetest just nii palju, kui ma ise seda parajasti soovin ja vajalikuks pean.
Põhiline, mida tema mulle on alati öelnud ja rõhutanud, on see, et minevikku ei ole mõtet püüda kusagile ära peita. Sellest ei ole kasu, niiviisi jääb see alatiseks kummitama ja haiget tegema. Targem on juhtunu oma mõtetes uuesti läbi elada, ükskõik kui raske see ka poleks. Alles siis, kui oled sündmustele julgelt ja sirge seljaga taas silma vaadanud, on võimalik need lõplikult möödanikku jätta.
Võib-olla on see tõsi, võib-olla mitte. Tahaksin siiski proovida, sest ma olen niivõrd väsinud leinamast, vihkamast ja kurvastamast. Ma ei suuda enam elada mineviku varjudes. Tahan sellest lõpuks ometi vabaks rabeleda. Kui ma pean selleks minema tagasi kõige algusesse, siis püüan seda teha.
Olen lugematul arvul kordi mõelnud, et kui ma oleksin oma vanasse kooli edasi jäänud või otsustanud mõne teise kooli kasuks, kas oleks siis ehk asjad teisiti läinud? Me poleks siis ju kunagi kohtunud. Vahest elaks see unistava pilguga blond poiss siis praegu kusagil rahulikult edasi ning ei aimakski, missuguse saatuse üks pikka kasvu punapäine plika talle kaasa võinuks tuua. Jah, siinkohal segaks mu psühholoog nüüd otsustavalt vahele ja kinnitaks, et juhtunu polnud vähimalgi määral minu süü – täpselt samahästi oleks need sündmused võinud aset leida ka siis, kui ma poleks iial Jakobiga tuttavaks saanud. Tont seda teab, võib-olla tõesti. Kuid igal juhul kiirendas seda kõike just minu olemasolu.
Lugu, mida ma ennast poolvägisi jutustama sunnin, sai alguse 2008. aasta esimesel septembril. Mäletan hästi, kuidas ma oma uue koolimaja poole kõmpisin, peos kimbuke kollaseid gerberaid ja punane kahupea murelikke mõtteid täis. Ilm oli väga soe, peaaegu nagu südasuvel, ja seepärast koosnes minu riietus vaid õhukesest heledast särkpluusist ning tumesinisest sirge lõikega seelikust. Kingad olin meelega valinud madalad, et oma niigi pikka kasvu mitte ülearu rõhutada.
Mul oli suhteliselt uhke tunne. Kümnes klass… Mõelda, ma olin juba keskkooliõpilane! Kuid samas olin ka üpris ärevil. Millised on uued klassikaaslased? Leidub seal ikka mõni tore tüdruk, kellega sõbrannaks saada ning ehk ka mõni kena poiss, kes pakuks veidike silmarõõmu? Seni oli mu elus olnud kaks tõsisemat suhet ning viimane neist oli just suvel otsa saanud. Pisut värsket romantikat polnuks sugugi paha.
Koolimaja väravast sisse astudes oli mu süda juba üsna rutakalt taguma hakanud. Igasuguseid mõtteid käis läbi pea: mis siis, kui mind ei võeta siin omaks? Äkki oli see ikkagi vale otsus ja ma oleks pidanud eelmisesse kooli edasi jääma? Ent ei, seda ma küll ei oleks tahtnud. Olin juba aastaid unistanud, kuidas ma pärast põhikooli lõppu selle hiiglasliku Lasnamäe koolimüraka maha jätan ning valin hoopis mõne väikese ja hubase kesklinnas või seal läheduses asuva kooli.
Olin siin juba mitu korda käinud – kõigepealt katsetel ning seejärel dokumente sisse viimas, ja teadsin seega juba hästi ka seda, kus saalis aktus pidi toimuma. Astusin pisut pelglikult koolimaja värske värvi järele lõhnavasse fuajeesse ja vaatasin enda ümber ringi. Kõik kohad olid täis lilledega poisse ja tüdrukuid, neist enamik ilmselt veidi sätitumad ja korralikumalt riides kui tavalisel koolipäeval. Mul polnud vähimatki aimu, kes neist ringisebivatest noortest on minu tulevased klassikaaslased.
Aktusel leidsin omale koha saali tagaotsas, üsna akende all. Mulle ei meeldi eriti sellised pidulikumad üritused, kuid õnneks ei kestnud see kuigi kaua. Juba soovis kooli kiilaneva pealaega direktor kõigile head kooliaastat ning oligi käes aeg minna klassidesse.
Klass oli juba rahvast täis, kui mina sinna jõudsin. Seisin mõnda aega kohmetult ukse juures ega teadnud, kuhu istuda. Ma ei tahtnud ju ometi kellegi kohta ära võtta! Näis aga, et kõik istuvad siin kuidagi suvaliselt. Lauad olid üksikud ning see oli minu jaoks midagi uut. Vanas koolis istusid meil kõik ikka kahekaupa.
Klassi vooris üha rohkem ja rohkem noori ning ma otsustasin, et ei saa niimoodi tobu kombel enam ukse juurde seisma jääda. Valisin umbropsu ühe laua klassi keskel ja istusin selle taha. Nüüd sain juba julgemalt enda ümber ringi vaadata. Ausalt öeldes olin nähtus suhteliselt pettunud. Igasugune silmarõõmulootus oli tühja jooksnud, siinsed poisid ei meeldinud mulle üldse. Eriti ebameeldiva mulje jättis üks lärmakas kamp, kes oli kogunenud klassi tahaotsa. Osa kutte istus otse põrandal, osa laudadel. Nad irvitasid rämeda häälega ja nii palju, kui minuni jõudis, näisid nad vist arvustavat parajasti mingit uusimat automudelit. Kommentaaride vahele pikiti arvukalt roppusi ja valjusid naerupahvakuid. Peale nende tüüpide oli klassis veel paar poissi, kuid ka need ei pakkunud mulle erilist huvi. Minu ees istus üks väikest kasvu ja kleenuke heleda peaga noormees ning seinaäärses reas jutlesid omavahel kaks tumedapäist hobusesabaga poissi, kes välimuse järgi otsustades olid tõenäoliselt kaksikud. Ülejäänud olid kõik tüdrukud.
Klassijuhataja, kogukas prillide ning karakullsoenguga naine astus uksest sisse. Ohkasin ning otsisin oma käekotist välja märkmiku ja pastapliiatsi, et tunniplaan ja muu vajalik info üles märkida.
Klassijuss tegi kõigile uutele õpilastele teatavaks, et tema nimi on Helle Margsoo. Seejärel võttis ta klassipäeviku ning tuli lagedale äärmiselt nõmeda ettepanekuga. Nimelt hakkas ta päeviku alusel õpilasi ette lugema ja igaühel tuli oma nime kuuldes püsti tõusta. No mida veel! Kas siis käetõstmisest poleks tõesti küll olnud? Piinlik on ju niimoodi keset klassi seista ja kõigil ennast vahtida lasta. Endamisi tänasin aga õnne, et vähemalt ei tarvitsenud ennast mingit moodi tutvustama hakata. See oleks kõige hullem olnud!
Õps hakkas nimesid loendama ning mu vastsed klassikaaslased vedasid endid üksteise järel oma pinkidest püsti. Pean tunnistama, et meelde ei jäänud mulle neist rohkem kui klassi tagaotsas lärmaka poistekamba läheduses istuv beibekas blondiin Liisa ning aknaaluses reas oma märkmikku kritseldav kastanpruunide järku lõigatud juustega tüdruk, kel nimeks Kaila.
„Kaldmaa, Inga-Kerstin!” Õps vaatas oma prillide tagant otsiva pilguga klassis ringi.
Tõusin püsti ja manasin näole sunnitud naeratuse. Mul oli tunne, et kõik jälgivad arvustava pilguga mu pikka kasvu ja punaseid lokkis juukseid. Mõistusega võttes sain aru, et oleme algkoolieast ammugi väljas ja meievanused naljalt ikka üksteist välimuse pärast nokkima ei hakka. Sellegipoolest tuli mulle nüüd vägagi elavalt meelde, kuidas mind kunagi aastate eest küll hiiglaseks, küll porgandipeaks ja küll lokilambaks oli kutsutud. Mis kõige hullem, mulle näis, nagu oleks keegi klassi tagumisest otsast sosistanud „Kõrend!” Sellele järgnes mitu allasurutud turtsatust.
Istusin pinki tagasi ja hingasin sügavalt sisse. Ära kujuta omale mingeid lollusi ette, sõitlesin ennast. Nad naersid kindlasti midagi muud, mingit omavahelist asja.
„Kruuse, Jakob!” jätkas õps küsitlemist. Vaikus, keegi ei reageerinud. „Kruuset siis ei ole?” küsis õps lõpuks. Nüüd võpatas mu ees istuv heledapäine poiss, justkui oleks