manitses klassijuhataja ning seepeale jäi enam-vähem vaikseks. Poiss istus oma laua taha tagasi ja heitis siis pilgu selja taha, minu poole. Ta oli näost üsna punane ning ma märkasin üllatusega, kuivõrd noor ta välja nägi. Kümnendas klassis pidanuks ju olema vähemasti kuusteist nagu mina – või noh, äärmisel juhul ehk viisteist, kui mingil põhjusel kuueselt sai kooli mindud –, kuid sellele kutile oleksin välimuse järgi pakkunud aastaid nii umbes kolmteist või neliteist. Ta oli juba kasvult hästi lühike ja kõhna kehaehitusega ning nüüd nägin ka tema lapselikult ümarapoolset nägu ja siledaid roosasid põski. Ohkasin. Miks ei võinud siin klassis olla mõnd tõeliselt mehist ja kena kutti?
Kui kõik nimed said ette loetud, rääkis klassijuhataja meile veel uuest tunniplaanist. Kritseldasime selle üles ning saime loa koju minna. Juba järgmisel päeval pidi olema tervelt kaheksa tundi! Ma olen alati mõelnud, et kooliaasta alguses võiks ikka asja natuke rahulikumalt võtta. Kui oled kolm kuud puhata saanud, tundub jube julm ja harjumatu kohe täie rauaga tuupima asuda. Aga noh, õpse ei paista see kottivat.
Trammipeatusesse jõudes nägin seal ootamas mitmeid klassikaaslasi. Seal olid näiteks need kaksikutest poisid, kelle nimed mulle meelde ei jäänud, blond Liisa ja süsimustaks värvitud juustega Laura, kes näis olevat tema parim sõbranna. Veidi eemal seisis ka Kaila, kes klassis oli mulle kuidagi eemaloleva ja vanainimeseliku mulje jätnud.
Tramm tuli ning me kõik kobisime peale. Tibid ja kaksikud jäid kusagile tahapoole, mina aga potsatasin ühele aknaalusele kohale trammi eesosas.
„Tere,” kostis kellegi hääl korraga mu kõrvalt. „Kas võib siia istuda?”
Tõstsin pilgu. See oli Kaila, kes seisis veidi kohmetult, õhuke tumedast nahast jakk üle käe heidetud ja väike hall kott ühte rihmapidi seljas.
„Ikka võib,” vastasin ning kehitasin ennast natuke koomale. „Istu aga!”
Kaila naeratas ja istus mu kõrvale. Panin tähele, et naeratades on ta sootuks teistsugune, niimoodi võis teda väga ilusaks pidada. Miks tal küll muidu kogu aeg selline tõsine ja murelik nägu pidi ees olema? See ei sobinud talle ju üldse.
„Minu nimi on Kaila,” ütles ta. „Ja sina oled vist Inga-Kerstin?”
Noogutasin pead. „Mulle jäi ka just sinu nimi meelde,” tunnistasin. „Teisi ma eriti ei mäletagi. Kas sa oled ka esimest aastat selles koolis?”
„Jah. Kuidas sul siis esimesed muljed on? Minu arust päris tore kool.”
Ütlesin, et minu meelest on veel vara midagi väita, aga esmamulje on enam-vähem okei. Me rääkisime veel mõnda aega koolist ja tunniplaanist ja niisama tühjast-tähjast ning siis teatas Kaila, et peab järgmises peatuses maha minema.
„Sa elad siis nii kooli lähedal?” küsisin. „Veab, hommikul pole kaugelt tulla.”
Kaila aga raputas pead. „Ma ei lähe praegu koju, vaid tööle,” selgitas ta. „Käin kolm korda nädalas ühes firmas nõusid pesemas.”
Olin hämmeldunud. Ma ei teadnud ühtegi omavanust, kes kooli kõrvalt töötaks. Suvel muidugi, see oli teine asi. Kuid kooli kõrvalt? Igatahes tubli tüdruk.
Kaila näis mu üllatust märkavat. „Mu vanaemal on väike pension ja kuigi ta käib ka tööl, makstakse talle sealgi ainult miinimumpalka,” rääkis ta. „Mina teenin muidugi ka väga vähe, aga meie jaoks on sellestki suur abi. Nüüd ju algas kool ka ja nii palju tuleb osta…”
„Sa oled siis kusagilt teisest linnast pärit?” tundsin huvi. „Tulid Tallinnasse vanaema juurde elama?” Ise mõtlesin samal ajal, miks küll vanemad teda siis ei toeta.
„Ei.” Kaila oli kuidagi ebalev. „Ma olen kogu aeg Tallinnas elanud.” Seejärel jõudis tramm peatusesse ning Kaila tõusis püsti. „Pean nüüd minema, eks homme näeme! Tsau!” Ta viipas mulle kergelt käega ja oligi juba läinud.
Mina toetasin pea vastu akent ja vajusin mõttesse. Mul oli hea meel, et olin juba vähemalt ühe klassikaaslasega tuttavaks saanud. Kaila tundus täitsa tore. Siiski näis mulle, et midagi on selle tüdrukuga justkui korrast ära. Oli selgesti arusaadav, et ta ei tahtnud rääkida sellest, mispärast ta oma vanaema juures elab. Vahest olid tema vanemad surnud? Selliseid asju ju juhtub vahel. Äkki oli mingi suur liiklusõnnetus või midagi muud sellist jubedat. Siis olnuks ju igati arusaadav, et ta sellest rääkida ei taha. Samas võis asi muidugi olla ka lihtsalt selles, et ta ei saanud oma vanematega läbi. Võib-olla oli nendega mingil põhjusel tülli läinud ja eelistas vanaema pool elada. Kuigi jah, normaalsed vanemad oleksid minu arvates oma tütart kõigele vaatamata ikkagi rahaliselt toetanud, et ta ei peaks kooli kõrvalt tööd rabama.
Koju jõudsin üsna varakult ning ema oli alles tööl. Küll aga oli kodus Ain, kelle tööaeg müügijuhina oli paindlik ja kes seetõttu jõudis tihtipeale koju juba poole päeva ajal.
Esimese koolipäeva puhul oli mees loomulikult jälle üle pingutanud, täpselt nagu ma kartsingi. Köögis oli laud pidulikult kaetud ning sellelt vaatas vastu martsipantort ja kimbuke valgeid roose. „Mõtlesin, et esimest koolipäeva tuleb ju ikka väärikalt tähistada,” seletas mees ise õhinal. „See pole ju tavaline esimene september, vaid ikkagi tähendusrikas – sa oled nüüd keskkooliõpilane! Kooli vanimas astmes.”
Tänasin viisakalt, kuid südamepõhjas lausa oigasin. No mille jaoks see kõik? Ma saaksin täiesti aru, kui mu oma ema mulle lilled tooks ja ehk ka koogi ostaks, aga mispärast peaks Ain seda tegema? Paratamatult jättis säärane teguviis pisut pugejaliku mulje.
Tort maitses sellegipoolest hea. Sõin seda isukalt, aga mõtlesin endamisi, et Ain võiks ükskord ometi aru saada, et tal ei ole vaja niimoodi mu ees lipitseda ja mingit head kasuisa mängida. Tulgu mõistusele, ma olen kuusteist aastat vana ning ei vaja sellist asja. Olgu lihtsalt loomulik ja sõbralik, sellest oleks enam kui küll. Tema olemasoluga olin ma juba ammu leppinud ja teda meie pereliikmena aktsepteerinud, milleks siis veel kogu see tsirkus? Muidu polnud Ainil väga vigagi. Andsin endale suurepäraselt aru, et minu ema, kes on hästi naiivne ja kõiki usaldav inimene, võinuks väga kergesti kellegi sootuks hullema otsa komistada. Ain oli enam-vähem viisaka välimusega, ta ei tarvitanud alkoholi ega üritanud ennast meie kodus mingiks peremeheks sättida. Ega ma poleks sellel muidugi lasknudki juhtuda, mingi võõras mees mind juba kamandama ei tule. Jah, vahel kippus küll temagi natuke liialt nõu andma ja targutama, ent kui ma seepeale pahaseks sain, lõpetas ta alati kärmesti ära.
Pärast tordisöömist läksin oma tuppa, kerisin ennast voodile pikali ja meenutasin esimest päeva uues koolis. Kõik oli ju üsna okei olnud, sain omale isegi juba uue tuttava ja puha. Sellest Kailast võis täitsa tore sõbranna saada. Mõtlesin, et leiaks ma ometi ka teiste klassikaaslastega ühise keele ja läheks kõik edaspidigi hästi! Oleksin ma siis vaid teadnud, milliseks asjad hiljem kujunevad…
2
Järgmisel hommikul olin koolis kohutavalt unine. Esimene tund oli matemaatika ning ma nägin tõsist vaeva, et silmi lahti hoida – polnud ju enam harjunud nii varakult üles tõusma. Vahetunnis lipsasin vetsu ja panin natuke külma vett silmade peale. See tegi olemise justkui õige natukene erksamaks.
Teine tund pidi olema ajalugu. Kell oli juba helisenud, kuid õpetajat polnud veel kuskil näha ning ma toetasin pea väsinult ja tüdinult käsivarrele. Korraga kuulsin, et uks käis ja sumin klassis jäi vaiksemaks. Oeh, järelikult oli õps kohale jõudnud. Tõstsin ohates pea ja jäin siis jahmunult jõllitama. Klassi ees seisis noor, vaat et filmitähe välimusega tumedapäine meesterahvas. Pidin kreepsu saama – kas see ongi meie ajalooõpetaja?!
Kuid just nii näis see olevat. „Tervist,” alustas kutt. „Mina olen Kristjan Tamm, hakkan teile andma ajalugu.” Ta asetas oma kaenlast paar õpikut laua peale ja pöördus siis tahvli poole. „Mõtlesin, et võiksime alustada Rooma impeeriumist…” Ma ei kuulnud enam sõnagi sellest, mida ta seal tahvli ees seletas. Vahtisin teda ammuli sui ja mõtlesin, kuidas nii noor ja kena mees ometi ajalooõpsiks on saanud. Olin kohe päris võlutud ning näis, et unistus silmarõõmust oli lõppeks siiski täide läinud. Muidugi oli see silmarõõm minu jaoks