seda miskipärast siiani päriselt uskuda. Tundus kuidagi mõistusevastane, et selline pisike poiss endast nii palju pikemasse tüdrukusse võiks armuda. Võimatu see muidugi polnud, aga kummalisevõitu küll. Olnuks ma siis vähemalt teab mis iludus, aga ei, täiesti tavaline tüdruk ju.
Rebaste retsimise osa polnudki nii jube, kui olin kartnud – ei aetud meid nägupidi porri, ei sunnitud mingit solki sööma ega ka midagi muud sellesarnast. Küll aga joonistasid vanemate klasside õpilased meist igaühele vildikaga põse peale hiiglasliku R-tähe (R nagu rebane, noh) ning pärast toimus rebaste „ristimine”, kus pidime järgi kordama mingit tobedat vannet, millega tunnistasime endid rebasteks ja pühendasime endid alandlikult vanemate klasside õpilaste teenimisele. Jaburuse tipp muidugi, aga vähemasti neil oli naljakas. Lohutasin end aga mõttega, et veel aasta või paar tagasi olid nende tobedate vannete väljamõtlejad ise rebase seisuses. Ja juba tuleval aastal on ju meie käes kord kümnendikega selliseid nalju ette võtta!
Kui ristimisosa läbi sai, tõotas pidu minna lõbusamaks – järgnes tants kooli aulas. Paraku juhtus just siis midagi äärmiselt ebameeldivat, mis kõikidele järgnevatele sündmustele mõneti võib-olla just aluse panigi.
Poistekamp, keda endamisi olin hakanud Viisikuks kutsuma, oli sel õhtul iseäranis lärmakas ning ülemeelikus tujus. Kui me kõik trepist alla aula poole suundusime, olid nemad miskipärast nõuks võtnud omavahel tõuklema hakata. Vaatasin neid ja mõtlesin, et oma suuvärgi poolest üritavad nad küll kõvad täismehed olla, kuid nende käitumist vaadates tulevad vahel vägisi hoopis algklassijuntsud silmade ette.
Juhtus nii, et üks neist – see oli Indrek, heleda potisoengu ja tedretähnilise näoga poiss – komistas selle tõuklemise käigus enda ees kõndivale Jakobile otsa. „Mida sa passid siin ees,” möirgas ta jämeda häälega, teised kõrval muigamas. „Lase mehed mööda!” Jakob tõmbus ehmunult kõrvale ega vastanud sõnakestki. Mina olin Viisikust tol hetkel mõne sammu võrra tagapool ning seesugust ülbamist nähes vihastasin end vaat et pildituks. „Vaadake siis ise ka, kuhu te astute!” hüüdsin endalegi ootamatult. „Koperdate teistele otsa ja siis veel sõimate ka!”
Kamp jäi hetkeks täiesti vait, justkui oleksid nad kõik kollektiivselt keele alla neelanud.
Siis aga hakkasid nad üksteise järel põlastavalt irvitama. „Sorry tõesti, et ma su kutile liiga tegin,” ütles Indrek, ise naerust kõveras. „Kas tahad, et puhun talle jala peale või?”
Seepeale rõkkas kogu Viisik juba täiest kõrist naerda. Nendega liitusid ka Liisa ja Laura, kes seisid täpselt minu selja taga trepimademel.
Ma ei öelnud rohkem mitte midagi. Trügisin neist hoopis järsult mööda ja kiirustasin aula poole. Mul polnud vähimatki kavatsust lasta neil idikatel oma õhtut ära rikkuda.
Spetsiaalselt selle kamba kiuste tantsisin ma terve õhtu Jakobiga. Minu üllatuseks unustas ta tantsupõrandal oma tavapärase kohmetu ja kohmaka oleku ning ma avastasin, et ta liigub hästi ja sujuvalt, otsekui oleks ta tantsimist kusagil õppinud. Minu küsimuse peale raputas ta pisukese kõhkluse järel siiski pead. „Otseselt sedalaadi tantsu õppinud ei ole, nii et küllap on see siis loomulik anne,” naeratas ta.
Vahepeal istusin natukeseks tüdrukute juurde puhkama ning muidugi tahtsid nad kohe teada, kas minu ja Jakobi vahel on miskit teoksil. Kinnitasin neile, et toimumas pole mitte vähimatki, tegemist on lihtsalt hea tantsijaga, ja kõik. Üks vinniline ja prillidega poiss tuli korra mind tantsima kutsuma, kuid ütlesin talle ära. Selle asemel liitusin veidi aja pärast taas Jakobiga.
Mõtlesin, mida Kaila küll arvaks, kui ta meid sel kombel õhtu otsa tantsimas oleks näinud. Muigasin endamisi, sest minu pärast võinuks Jakob olla tantsimise maailmameister, midagi sõprusest enamat poleks ma temaga ikkagi soovinud. Sellega seoses meenus mulle Kristjan ning nukker asjaolu, et too noormees polnud mu vaiksele lootusele vaatamata ikkagi peole ilmunud. Kahju!
Mõne aja pärast tundsin, et ei jaksa ega viitsi enam tantsida. Pea oli miskipärast natuke valutama hakanud – ilmselt ülearu valjuks keeratud muusikast. Pidu pidi lõppema küll alles poole tunni pärast, kuid ma otsustasin ära koju minna ja teatasin seda ka Jakobile. „Ma tulen ka,” kostis ta seepeale. „Mõtlesingi nagunii juba minema hakata.”
Ütlesin tüdrukutele tsau, siis võtsime Jakobiga garderoobist oma joped ja astusime koolimaja uksest välja hämarasse sügisõhtusse. Tuuline õhk sasis mu lahtiseid juukseid ja pani need ümber mu pea lendama. Üllatavalt jahedaks oli läinud ning ma tõmbasin käed jope varrukatesse. Kõndisime vaikides trammipeatuse poole.
Vaikuse katkestas Jakob. „Aitäh sulle,” ütles ta veidi häbelikul toonil.
„Mille eest?” Tegelikult sain ma muidugi aru, miks ta mind tänas.
„Noh, et sa nendele tüüpidele niimoodi ütlesid,” seletas Jakob. „Päris vägev ju. Mina poleks küll julgenud nendega midagi kobisema hakata.”
„No aga keegi ju peab nad paika panema,” kehitasin õlgu. „Nad kujutavad ette, et võivad teha kõike, mis pähe tuleb. Ega ikka ei või küll!”
„Ole igaks juhuks nendega ikkagi ettevaatlik,” arvas Jakob. „Ega nendele see vastuütlemine ei mõju. Nägid ise, kuidas nad ainult irvitasid!”
„Minu pärast irvitagu palju tahavad,” ütlesin. „Neil ei ole õigust kohelda teisi nagu mingit rämpsu! Ma arvan just, et kui neile kogu aeg vastu hakata, siis lõpuks nad ehk ei julgegi enam nii väga sõna võtta. Igatahes ei tohi lasta endaga niimoodi käituda.”
Tramm sõitis suure kolinaga ette ning me ronisime peale ja sättisime ennast kõige tagumisse otsa istuma, mina akna alla ja Jakob mu kõrvale.
„Elad kaugel?” küsis Jakob, kui tramm liikuma oli hakanud.
„Üpriski, nimelt Lasnamäel. Ja sina?”
„Mina elan Kadriorus, Faehlmanni tänaval.” Jakob haigutas ning toetas pea vastu klaasi. „Sa pead vist hommikuti jube vara tõusma, et õigeks ajaks siia Pelgulinna jõuda.”
„Sa ei kujuta ettegi.” Ma jutustasin talle, kuivõrd kodu lähedal ma varasematel aastatel koolis olin käinud – mul kulus hommikuti maksimaalselt kümme minutit, et koolimaja juurde jõuda. „Aga see oli meeletult suur ja nõme kool,” lisasin siis. „Õpilased olid seal nagu mingi masstoodang. Tahtsin nii kangesti mõnes väiksemas ja hubasemas koolis õppida, ja noh, nii see läkski, et sattusin just siia. Varase tõusmise olen ma nõus normaalse kooli nimel välja kannatama.”
„Meie jällegi kolisime,” rääkis Jakob. „Elasime varem Paides, aga suvel tulime Tallinnasse. Isa töökoht koondati Paides ja uut oleks seal olnud võimatu leida…” Jakob jutustas oma perest: kodusest emast, ehitusalal töötavast isast, kolmeteistaastasest vennast Jürgenist ja viiest mongoolia liivahiirest. Kuulasin teda ja mõtlesin, et juba teist korda tänase päeva jooksul suudab see poiss mind üllatada – kõigepealt oma hea tantsuoskuse ja nüüd siis ka jutukusega. Kes oleks võinud arvata, et see ülivaikne ja tagasihoidlik poiss sel kombel ennast lobisema võib unustada! Ühegi teisega meie klassist polnud ma seni kuulnud teda vist peaaegu ühtegi sõna vahetamas.
Tramm lähenes tasapisi kesklinnale. „Järgmises peatuses lähen ma maha,” ütlesin Jakobile. „Tallinna kaupluse eest saan bussiga edasi koju.”
„Mis sa homme teed?” küsis Jakob seepeale. „Linna peale ei tahaks minna?”
See ettepanek ehmatas mind natuke. Tantsimine ja ka niisama lobisemine oli üks asi, kuid nüüd väljapakutu lõhnas juba liialt kohtamise järele. „Ma… ma ei teagi,” kokutasin ning läksin vist näost täiesti punaseks. Ilmselt märkas Jakob mu kohmetust, sest ta ruttas kinnitama: „Ma mõtlen, lihtsalt sõpradena. Äkki sa viitsiksid mulle linnas mingeid huvitavamaid kohti näidata – olen siin ju ainult paar kuud elanud.”
Mul hakkas oma kohmetuse pärast natuke häbi. Ma polnud küll endiselt päris kindel, kas see väljakutsumine oli nii süütu, nagu Jakob seda esitles, kuid pilk tema silmades näis olevat siiras ja ma tõesti uskusin teda. Olin küll palju kuulnud arvamust, mille kohaselt ei saa poiss ja tüdruk iial lihtsalt sõbrad olla,