inimestele. Narkomaane ja joodikuid ma just ei vihka, neist on mul lihtsalt hale, et nad end kokku ei suuda võtta ja oma elu ära rikuvad.”
„Ja see on kõik?” Jakob näis miskipärast kõhklevat, justkui püüdes endas selgusele jõuda, kas olin kõiki oma sõnu ikka tõsiselt mõelnud või mitte.
„Ma ei kujuta küll ette, mis veel peaks olema,” kehitasin õlgu. „Kui inimene on normaalne, sõbralik ja üldse igatepidi tore, mis tähtsust siis millelgi muul peaks olema? Minu pärast olgu ta siis punkar või emo või kes iganes. Peaasi, et ta oma vaateid teistele peale ei suru, ise tehku või mõelgu mida tahes.”
Jakob ei öelnud rohkem midagi, ta kõlgutas üksnes müüri peal jalgu ja vaikis.
„Aga miks sa seda kõike pärid?” tundsin siis huvi. Mulle oli juba selgeks saanud, et niisama polnud Jakob seda juttu üles võtnud. Mingi tagamõte pidi asjal olema.
Jakob köhatas ja tõmbas ninaga. „Vaata, ma… On selliseid asju, mida ma pole isegi oma vanematele rääkinud, sõpradesttuttavatest rääkimata.”
Ma ei osanud säärase avalduse peale midagi kosta. Kui tal on mingi saladus, mida ta kogunisti oma pereliikmete eest varjab, miks peaks ta sellest siis rääkima minule, kes ma olen ju sama hästi kui võhivõõras? Ootasin, et poiss jätkaks.
„Raske on niiviisi elada, kui pead kogu aeg midagi varjama,” sõnas Jakob siis. „Kui ma sind esimesel koolipäeval nägin, siis millegipärast tundus mulle kohe, et sa oled niisugune inimene, keda võiks usaldada. Mingi sisetunne nagu oleks mulle seda öelnud. Ma ei tea, võib-olla kõlab see tobedalt…”
„Mitte sugugi,” kiirustasin kinnitama. „Sa võid mulle tõesti kõike rääkida, kui sul midagi südamel on. Ma ei hakka sind hukka mõistma, olgu see mis asi tahes.”
„Seda pole kerge rääkida,” muigas Jakob. „Seni teab ainult üks inimene, ja ta ei ole üldse mingi teab mis eriliselt hea sõber. Olen teda ainult ühe korra elus näinud.”
Asi näis muutuvat järjest kummalisemaks. Tundsin ennast juba natuke ebamugavalt ja olin ärevile läinud – jumal küll, mida see Jakob siis varjab? Ega see pole ometi midagi seadusevastast? Sellist saladust ei tahaks ma küll teada…
„Okei, ma üritan selle välja öelda. Jääb siis üle ainult loota, et sa karjudes minema ei jookse,” muigas Jakob. Minu ehmunud ilmet nähes aga tegi ta käega tõrjuva liigutuse. „Niiii hull see vast ka ei ole, et sa sellist nägu peaksid tegema. See pole midagi seadusevastast, kui sa seda kardad. Asi on lihtsalt selles, et… Kas mäletad, eile trammis, kui ma sind tänaseks linna peale kutsusin, kartsid sa vist alguses, et kutsun sind kohtama. Oli ju nii?”
Noogutasin. Selline mulje oli mulle ju alguses tõepoolest jäänud.
„Ja ma ütlesin sulle kohe, et pidasin silmas lihtsalt sõpradena väljaminemist. Asi polnud selles, et sa mulle ei meeldiks – meeldid isegi väga, aga mitte selles mõttes.”
„See ei pane mind sugugi imestama,” turtsatasin naerma. „Arvestades, milline pikk kolge ma sinuga võrreldes olen, ei saakski ma sulle ilmselt selles mõttes meeldida.”
Jakob aga raputas pead. „Asi pole üldse sinu pikkuses ega milleski muus taolises,” ütles ta siis. „Ma… ma ei ole kunagi ühegi tüdruku vastu midagi sõprusest enamat tundnud, ja olen päris kindel, et ei hakkagi kunagi tundma.”
„Mida… miks siis?” Tegelikult ma siis juba muidugi aimasin, mida Jakob silmas peab, kuid see tuli mulle sellise üllatusena, et esimese ropsuga ei olnud ma siiski päris kindel, kas ikka olin asjast õigesti aru saanud.
„Noh, saad ju aru küll. Tüdrukud on toredad, aga ma ei saa sinna midagi parata, et eelistan poisse.” Viimaste sõnade juures pööras Jakob pea ära, aga ma nägin ikkagi, et tema nägu oli tumepunaseks värvunud.
5
Me vaikisime tükk aega. Mina ei teadnud, mida öelda ning Jakob näis kartvat seda teha. Lõpuks kohmasin ebalevalt: „Aa… okei. Ma ei oleks osanud seda arvata.”
Nüüd pööras Jakob pea minu poole. „Oled šokeeritud, jah?” muigas ta mõrult.
Raputasin pead ja tundsin, kuidas juba tasapisi selle mõttega harjuma hakkan. „Ei, seda küll mitte,” vastasin. „See tuli lihtsalt üllatusena, ja kõik.”
„Kas see muutis midagi?” tahtis Jakob teada. „Ma mõtlen, sinu suhtumist minusse?”
„Kindlasti mitte,” kinnitasin. „Või kui, siis pigem positiivses suunas. Mul on hea meel, et sa mind usaldasid – ehkki ühest asjast ei saa ma hästi aru.”
„Millest siis?” Jakob näis olevat natuke rahulikum ning puna tema näolt hakkas kaduma.
„Sellest, mis sa enne ütlesid. Et sa pole seda oma vanematele ega lähematele sõpradele rääkinud ning teab ainult üks poolvõõras inimene – noh, nüüd juba kaks, sest mina ju ka.”
„Jah, see on tõsi,” vastas Jakob päikese käes silmi kissitades.
Vaat seda ma hästi ei mõistnud. „Kuidas nii? Loogiline oleks ju vastupidi,” avaldasin arvamust. „Noh, et just lähedasemad teavad niisuguseid asju ja võõramad mitte…”
Seepeale raputas poiss innukalt pead. „Ei-ei, nii see küll pole. Just võõramatele on kergem selliseid asju rääkida, sest nad on objektiivsemad ja ei mõista nii kergesti hukka.”
„Sa siis arvad, et su vanemad ei lepiks?” küsisin vaiksemalt. „Aga sa ju ei tea seda!”
„Siin polegi midagi teada, see on täiesti ilmselge. Ema jah võib-olla veel kuidagi lepiks, aga isa…” Jakobi näole kerkis täiesti lootusetu ilme. Ta ohkas ning jätkas siis: „Kui sa mu isa tunneksid, siis saaksid sellest ise ka aru. Olen aastate jooksul kuulnud igasuguseid põlastavaid vihjeid, mida ta selliste inimeste kohta on teinud. Ta leiab, et see on ebanormaalne ja et maailm on loodud ikkagi niiviisi, et ainult mehed ja naised omavahel looksid suhteid… Nagu see oleks midagi, mida ise saab valida ja otsustada! Ja seda on väga hästi näha, et mina pole tema arust piisavalt mehelik. Jürgen on isa lemmikpoeg, kuna talle pakub meeletult huvi kõik tehnikaga seonduv. Nad võivad isaga koos lõpmatuseni auto kallal nokitseda või siis kodus mõne asja parandamisega tegeleda. Mind sellised asjad ei huvita, ma loen parema meelega raamatut või sorteerin oma margikogu. Seda pole isa kunagi otse välja öelnud, aga kohe kindlasti meeldiks talle, kui mina ka nendega kampa lööks ja üldse mehisema mulje jätaksin. Seda ma sulle juba rääkisin, et isale mu tantsutrennid ka sugugi ei istu.”
Noogutasin. „Sellisel juhul saan ma sinust aru küll. Aga see on vist küll päris jube, kui pead niimoodi oma vanemate eest midagi kogu aeg varjama… Kaua sa ise oled seda asja juba teadnud, kas ammu?”
„Mitte väga.” Jakob jäi korraks vait, sest üks paarike, vanem mees ja naine jalutasid parajasti meie poole. Ta ootas, kuni nad möödusid ning rääkis siis edasi: „Sain sellest aru umbes üheteist-kaheteistaastaselt ja üsna järk-järgult. Mul oli eelmises kodukohas üks klassivend, kes elas minuga ühes majas ja me saime väga hästi läbi – Argo oli tema nimi. Ta käis tihtipeale minu pool, ja mina tema juures. Päris mitu korda oli Argo oma isa tagant pornoajakirju näpanud ja me lehitsesime neid suure põnevusega. Umbes tollal hakkasingi tähele panema, et piltidel kujutatud naised ei paku mulle mingit erilist huvi ega tekita ühtegi emotsiooni – hoopis rohkem meeldis mulle vaadata mehi.” Jakob tegi taas pausi. „Sul on vist väga imelik seda kuulata?”
„Ei-ei,” tõrjusin kärmelt. „Vastupidi, see on just huvitav! Räägi edasi.”
„Noh, ma ei saanud kunagi aru, mispärast Argo neid naisi piltidelt nii õhinal vaatas, sest minu meelest polnud seal midagi erilist. Talle ma seda muidugi öelda ei julgenud ja tegin näo, nagu oleksin neist ajakirjadest vaimustuses. Pikapeale aga avastasin midagi, mis mind juba hoopis rohkem ehmatas – ma hakkasin Argosse armuma…”
„Ja mis siis sai?” pärisin põnevusega. „Kas sa rääkisid talle sellest lõpuks?”
„Ei,