Cinna poole. Ta noogutab ja tõstab mõlemad pöidlad püsti. See on viimane asi, mida ma enne linna sisenemist näen.
Kui me nähtavale ilmume, läheb rahvas alguses ärevusse, kuid õige pea hakkab kostma hoopis tervitushüüdeid ja hõikeid: "Kaheteistkümnes ringkond!" Kõigi pead pöörduvad meie suunas, ees sõitvat kolme kaarikut ei panda enam tähelegi. Alguses kivistun, aga siis märkan meid suurelt ekraanilt ja hämmeldun sellest, kui hingematvad me välja näeme. Süvenevas hämaruses valgustavad leegid meie nägusid. Lendlevad keebid joonistavad õhku lõõmavaid jutte. Cinnal oli vähese jumestuse koha pealt õigus: me oleme võluvamad, kuid täiesti äratuntavad.
"Pea meeles, pea püsti. Naerata. Sa võidad nende südamed!" kuulen peas Cinna häält. Tõstan lõua pisut kõrgemale, manan näole oma kõige võidukama naeratuse ja lehvitan vaba käega. Nüüd on mul hea meel, et saan Peetast tasakaalu säilitamiseks kinni hoida, ta on kindel nagu kalju. Saan enesekindlust juurde ja saadan rahvahulga poole isegi mõned õhusuudlused. Kapitooliumi elanikud on hullumise äärel, nad puistavad meid lilledega üle, hüüavad meie nimesid, mida nad võtsid vaevaks kavalehtedelt üles otsida.
Mürtsuv muusika, tervitushüüded, imetlus panevad mu vere käima ja ma ei suuda elevust alla suruda. Cinna andis mulle suure eelise. Keegi ei unusta mind. Ei minu nägu ega nime. Katniss. Lõõmav tüdruk.
Tunnen esimest korda, kuidas minus süttib väike lootusesäde. Kindlasti on vähemalt üks inimene, kes tahab mind toetada! Ja väikese abiga väljastpoolt, toiduga, õige relvaga – miks peaksin arvama end mängude kaotajate hulka?
Keegi viskab mulle punase roosi. Püüan selle kinni, nuusutan õrnalt ja saadan roosiviskaja suunas õhusuudluse. Sajad käed kerkivad, et minu õhusuudlus kinni püüda, nagu oleks see midagi tõelist ja käegakatsutavat.
"Katniss! Katniss!" kuulen oma nime igast küljest. Kõik soovivad minu õhusuudlusi.
Alles linnaväljakule jõudes taipan, et olen Peeta vereringe ilmselt täiesti kinni surunud. Hoidsin tal nii tugevasti käest. Lasen haaret lõdvemaks ja vaatan meie põimunud sõrmede poole, aga ta haarab mu käest uuesti tugevamini kinni. "Ei, ära lase lahti," ütleb ta. Tulelõõm vilgub tema sinistes silmades. "Palun. Ma võin sellest asjandusest välja kukkuda."
"Olgu," vastan ma. Hoian tal käest kinni, aga tunnen ennast imelikult sellepärast, kuidas Cinna meid kahte kokku köitis. Ei ole just eriti aus näidata meid ühe meeskonnana ja panna siis suurele kinnisele areenile teineteist tapma.
Kaksteist kaarikut ümbritsevad terve linnaväljaku. Väljakuäärsete majade aknad kubisevad kõige mõjukamatest Kapitooliumi elanikest. Süsimustad hobused veavad meie kaariku otse president Snow häärberi ette ja me jääme seisma. Muusika lõpeb piduliku pasunahüüuga.
President, lumivalgete juustega väike kõhn mees, ütleb otse meie kohalt rõdult ametlikud tervitussõnad. Tavaliselt ei näidata kõne ajal eriti tribuutide nägusid, aga ekraanilt märkan, et saame hulga rohkem eetriaega, kui meile ette nähtud. Mida pimedamaks õues läheb, seda raskem on meie tulevõbeluselt silmi pöörata. Kui mängitakse riigihümni, proovitakse kiiresti veel kord kõiki tribuute näidata, aga kui 12. ringkonna kaarik teeb linnaväljakul viimase tiiru, saadab kaamera seda senikaua, kuni see treeningkeskusesse kaob.
Vaevalt on uksed meie taga sulgunud, kui ettevalmistav meeskond meid ümber piirab ja arusaamatuid kiidusõnu vadistama hakkab. Heidan pilgu enda ümber ja märkan, kuidas teised tribuudid vaatavad meid kurjalt. See kinnitab mu kahtlusi, et jätsime nad kõik sõna otseses mõttes enda varju. Siis tulevad Cinna ja Portia, aitavad meid kaarikult maha, võtavad leegitsevad keebid ettevaatlikult seljast ja mütsid peast. Portia pritsib kanistrist midagi kostüümidele ja kustutab leegid.
Taipan, et olen endiselt nagu Peeta külge liimitud, ja sunnin oma kangeks jäänud sõrmed avanema. Masseerime mõlemad käsi.
"Aitäh, et mind kinni hoidsid. Mul hakkasid põlved seal üleval pisut värisema," lausub Peeta.
"Välja küll ei paistnud," vastan talle. "Olen kindel, et keegi ei pannud seda tähelegi."
"Ma olen kindel, et peale sinu ei märganud nad üldse midagi. Peaksid sagedamini leeke kandma," sõnab Peeta. "Need sobivad sulle." Seejärel naeratab ta mulle nii siiralt, armsasti ja just piisavalt häbelikult, et minust käib ootamatult läbi soe värin.
Häirekell hakkab peas tööle. Ära ole rumal – Peeta koostab plaani, kuidas sind tappa, tuletan endale meelde. Ta varitseb sind ja ootab, et sinust saaks kerge saak. Mida armastusväärsem, seda surmavam ta on.
Aga kuna selliseks mänguks on vaja kahte mängijat, tõusen kikivarvule ja suudlen teda põsele. Otse sinika peale.
6
Treeningkeskusel on ekstra projekteeritud torn tribuutide ja nende meeskondade jaoks. Sellest saab kuni mängude alguseni meie kodu. Igale ringkonnale kuulub terve korrus. Astud lihtsalt lifti ja vajutad oma ringkonna numbrile. Väga lihtne meeles pidada.
Olen paar korda varem liftiga sõitnud, 12. ringkonna kohtuhoones. Üks kord siis, kui käisin pärast isa surma medalit vastu võtmas, ja teine kord eile, kui jätsin seal hüvasti oma pere ja sõpradega. Aga kohtuhoones on pime ja krigisev lift, mis liigub hästi aeglaselt ja haiseb hapupiima järele. Treeningkeskuse lifti seinad on kristallist ja kiiresti ülespoole tuhisedes on näha, kuidas alumise korruse inimesed muutuvad järjest väiksemaks nagu sipelgad. Sellega on väga lahe sõita ja mul on suur kiusatus Effie Trinketilt küsida, kas me võiksime veel sõitma minna, aga see tundub lapsik.
Nagu näha, ei lõppenud Effie Trinketi kohustused jaamas. Ta vaatab koos Haymitchiga meie järele nii kaua, kuni me areenile läheme. Teatud mõttes on see positiivne, sest tema puhul võime vähemalt loota, et jõuame ettenähtud kohta ettenähtud ajaks, samas kui Haymitchi ei ole me näinud sellest ajast peale, kui ta rongis lubas, et aitab meid. Ilmselt kustus kusagil ära. Effie Trinket seevastu lausa lendleb ringi. Meie oleme tema esimene võistkond, kes avatseremoonial niimoodi muljet avaldas. Ta ei kiida ainult meie kostüüme, vaid ka meie käitumist. Ta ütleb, et tunneb kõiki, kes on Kapitooliumis vähegi tegijad, ning on terve päeva meid nende ees kiitnud, üritades meile toetajaid võita.
"Kuigi ma olen pidanud jääma väga salapäraseks," ütleb Effie Trinket, silmad poolsuletud. "Sest Haymitch ei ole mind loomulikult teie strateegiatesse pühendanud. Aga ma olen andnud endast parima selle vähese informatsiooniga, mis minu käsutuses on. Kuidas Katniss end õe eest ohverdas. Kuidas te olete mõlemad pidanud edukat võitlust, et oma ringkonna barbaarsustest üle saada."
Barbaarsustest? Kõlab kuidagi irooniliselt naise suust, kes aitab meid ette valmistada tapatalguteks. Ja mille põhjal ta meie edukuse üle järeldusi teeb? Lauakommete?
"Muidugi on kõigil oma puudused. Kas või see, et te olete söeringkonnast pärit. Aga mina ütlesin, ja see oli minust küll väga kaval, ma ütlesin: kui söele avaldada piisavalt tugevat survet, muutub see pärliteks!" Effie lööb seda öeldes niimoodi särama, et meil ei jää muud üle, kui tema nutikusele entusiastlikult reageerida, kuigi see on täiesti vale.
Süsi ei muutu pärliteks. Pärlid kasvavad koorikloomades. Ilmselt pidas ta silmas, et süsi muutub teemandiks, aga seegi pole tõsi. Olen kuulnud, et 1. ringkonnas on mingit sorti masin, mis muudab grafiidi teemantideks. Aga 12. ringkonnas me grafiiti ei kaevanda. See kuulus 13. ringkonna kohustuste hulka seni, kuni nad hävitati.
Huvitav, kas need inimesed, kelle ees ta meid terve päeva on reklaaminud, teavad või üldse hoolivad sellistest asjadest.
"Kahjuks ei saa mina toetajatega lepinguid sõlmida. Seda saab teha ainult Haymitch," lisab Effie süngelt. "Aga ärge muretsege, kui vaja, ajan ta püssiga ähvardades laua taha lepingutele alla kirjutama."
Kuigi Effie Trinketi juures jätab nii mõnigi asi soovida, on temas teatud järjekindlust, mis tekitab imetlust.
Minu eluruumid on suuremad kui terve meie kodu. Siin on palju sametit nagu rongiski, lisaks nii ohtralt automaatselt töötavaid vidinaid, et kõikidele nuppudele vajutamiseks mul kindlasti aega ei jätku. Ainuüksi dušil on suur paneel rohkem kui saja valikuga, vee temperatuuri ja surve reguleerimiseks, seebi, šampooni, aroomide,