Pilapasknäär. Suzanne Collins

läbi suu, lootes, et tunnen niiviisi vähem haisu. Silme ees hakkavad tiirlema mustad täpid ja mulle tundub, et olen üsna minestamise äärel. Aga siis märkan Paylorit, kes jälgib mind teraselt, ootab, tahab näha, mis puust ma tehtud olen, ja kas neil on õigus, kui nad arvavad, et võivad minu peale loota. Sellepärast lasen nüüd Gale'i käest lahti ja sunnin end astuma sügavamale laohoonesse, jalutama mööda kitsast riba, mis jääb kahe voodirea vahele.

      "Katniss?" kraaksatab üks hääl minust vasakul, kostes üldisest suminast üle. "Katniss?" Läbi vine tõuseb minu poole üks käsi. Klammerdun selle külge, toetuseks. Käsi kuulub vigastatud jalaga noorele naisele. Veri on tunginud läbi paksu sideme, mille peal ronib kärbseparv. Naise näolt peegeldub tema valu, aga lisaks sellele midagi, mis ei sobi tema praeguse olukorraga kuidagi kokku. "Oled see tõesti sina?"

      "Jah, see olen mina," saan suust.

      Rõõm. See peegeldubki tema näolt. Minu häält kuuldes muutub nägu veel rõõmsamaks, kannatav ilme kaob hetkeks täielikult.

      "Sa oled elus! Me ei teadnud. Inimesed arvasid, et sa oled, aga me ei olnud kindlad!" ütleb ta elevusega.

      "Sain päris kõvasti kannatada. Aga mul on juba palju parem," vastan talle. "Ja sinul on ka varsti palju parem."

      "Pean seda oma vennale ütlema!" Naine ajab end vaevaliselt istuli ja hüüab kedagi mõne voodi kauguselt. "Eddy! Eddy! Ta on siin! Katniss Everdeen!"

      Meie poole pöörab pea üks umbes kaheteistaastane poiss. Sidemed varjavad poole ta näost. See pool suud, mis sidemete alt paistab, avaneb, nagu hüüaks midagi. Lähen tema juurde ja lükkan ta niisked pruunid lokid laubalt kõrvale. Pomisen midagi tervituseks. Ta ei saa rääkida, aga tema terve silm kinnitub minule nii pingsalt, nagu üritaks ta kõiki mu näojooni ükshaaval meelde jätta.

      Kuulen, kuidas mu nimi virvendab läbi kuuma õhu, levib üle kogu haigla. "Katniss! Katniss Everdeen!" Valu ja leina helid hakkavad taanduma, selle asemel kostavad ootusärevad hääled. Need kutsuvad mind igast küljest. Hakkan ringi liikuma, surun käsi, mis minu poole sirutuvad, puudutan nende terveid kehaosi, kes jäsemeid liigutada ei saa, ütlen tere, küsin, kuidas neil läheb, räägin, et mul on hea meel nendega kohtuda. Ei midagi olulist, ei ühtegi ilutsevat ega innustavat sõna. Aga sellel polegi tähtsust. Boggsil oli õigus. See, et nad mind näevad, elusana, innustabki neid.

      Näljased sõrmed ähvardavad mind alla kugistada, tahavad mu ihu puudutada. Kui üks haavatud mees mu näo oma käte vahele haarab, tänan mõttes Daltonit ettepaneku eest meik maha pesta. Kui naeruväärselt, kui loomuvastaselt ma end tunneksin, kui peaksin neile inimestele näitama Kapitooliumi maalitud maski. Saadud vigastused, väsimus, ebatäius. Selle järgi tunnevad nad mind ära, selle pärast kuulun nende hulka.

      Hoolimata vastuolulisest intervjuust Caesariga küsivad paljud minult Peeta kohta, kinnitavad, et teavad, et teda sunniti niimoodi ütlema. Annan endast parima, et meie tuleviku suhtes optimistlik näida, aga inimesed on siiralt õnnetud, kui kuulevad, et kaotasin lapse. Tahaksin kõik üles tunnistada ja ühele nutvale naisele ära rääkida, et see kõik oli ainult pettus, mängudel vajalik võte, kuid praegu ei tuleks Peetale kuidagi kasuks, kui nimetaksin teda valetajaks. Ega mulle. Ega kogu ettevõtmisele.

      Hakkan juba taipama, mida kõike on inimesed teinud, et mind kaitsta. Mida ma ülestõusnutele tähendan. Minu jätkuv Kapitooliumivastane võitlus, mida olen nii sageli pidanud üksildaseks ettevõtmiseks, ei ole seda mitte. Ringkondade inimesed, tuhandete kaupa, on olnud minu poolt. Olin nende pilapasknäär juba kaua enne seda, kui ise selle rolli vastu võtsin.

      Minus hakkab tärkama üks uus tunne. Aga ma ei suuda seda sõnastada enne, kui seisan laua peal ja lehvitan hüvastijätuks kähedalt mu nime skandeerivale rahvamassile. Võim. Mul on võim, mille olemasolust ma senini teadlik ei olnud. Snow taipas seda niipea, kui ma need marjad oma peos välja sirutasin. Plutarchos teadis seda, kui mind areenilt päästis. Ja Coin teab seda nüüd. Isegi sellisel määral, et peab oma rahvale avalikult meelde tuletama, et mina ei juhi asjade käiku.

      Kui jälle välja jõuame, toetun vastu laohoone seina, hingeldan, võtan vastu Boggsi ulatatud veeplasku. "Sa esinesid väga hästi," sõnab ta.

      Olgu, ma ei minestanud ega hakanud oksele ega jooksnud karjudes välja. Enamjaolt sõitsin lihtsalt läbi maja kanduvate tunnete laineharjal.

      "Saime päris head materjali," ütleb Cressida. Vaatan putukatest kaameramehi, kes oma varustuse all kõvasti higistavad. Messalla kritseldab märkmeid. Unustasin, et nad mind üldse filmivad.

      "Ma ei teinud ju eriti midagi," vastan.

      "Võiksid end pigem selle eest tänada, mida sa juba minevikus teinud oled," sõnab Boggs.

      Mida ma juba minevikus teinud olen? Mõtlen hävitustööle, mis on mu kannul käinud – põlved lähevad nõrgaks ja ma libisen seina najale istuli. "Minevikus on juhtunud igasuguseid asju."

      "Sa pole küll kaugeltki täiuslik. Aga arvestades praegust aega, peab sellega leppima," lausub Boggs.

      Gale kükitab mu kõrvale ja raputab pead. "Ma ei suuda uskuda, et lasksid kõigil neil inimestel end puudutada. Ootasin kogu aeg, millal sa ukse poole jooksu pistad."

      "Jää vait," ütlen talle naerdes.

      "Ema on sinu üle väga uhke, kui neid kaadreid näeb," sõnab Gale.

      "Ema ei pane mind seal tähelegi. Selleks on ta siinsetest tingimustest liiga vapustatud." Pöördun Boggsi poole ja küsin: "Kas kõikides ringkondades on samasugune olukord?"

      "Jah. Enamikku ringkondi rünnatakse. Me püüame appi tõtata, kuhu vähegi saame, aga sellest ei piisa." Ta jääb hetkeks vait, miski tema kuularis tõmbab ta tähelepanu. Taipan, et ei ole veel kordagi kuulnud Haymitchi häält, ja sõrmitsen oma kuularit, mõeldes, ega see katki ei ole. "Peame maandumisplatsile minema. Kohe," ütleb Boggs ja tõstab mind ühe käega püsti. "Meil on probleem."

      "Mis probleem?" küsib Gale.

      "Pommitajad lähenevad," vastab Boggs. Ta sirutab käe mu kaela taha ja tõmbab Cinna kiivri mulle jõnksuga pähe. "Hakkame minema!"

      Teadmata, mis täpselt toimub, pistan laohoone eest jooksu, suundudes maandumisplatsile viiva tee poole. Aga ma ei tunneta mingit otsest ohtu. Taevas on tühi, pilvitu, sinine. Tänavad on tühjad, kui välja arvata inimesed, kes haavatuid haiglasse tirivad. Ei mingit vaenlast, ei mingit häiret. Siis hakkavad korraga sireenid huilgama. Sekundite jooksul ilmub meie peade kohale madalalt lendav Kapitooliumi hõljukitest koosnev V-kujuline moodustis ja algab pommirahe. Mind paisatakse jalust maha, laohoone eesseina vastu. Paremat põlveõnnalt läbistab kõrvetav valu. Miski lõi mind veel vastu selga, aga tundub, et vestist läbi ei tunginud. Tahan püsti tõusta, kuid Boggs lükkab mind tagasi, kaitstes mu keha oma kehaga. Maapind meie ümber lainetab, kui üks pomm teise järel hõljukitelt alla kukub ja lõhkeb.

      Hirmus tunne on olla seina külge naelutatult, kui pommid ümberringi langevad. Kuidas mu isa kerge saagi kohta ütleski? Nagu püüaks tünnist kala. Meie oleme kalad, tänav on tünn.