lihtne töö, kuigi kasutusel on rikkalik toodete, tööriistade ja vidinate arsenal, mida ettenägelik Plutarchos taipas Kapitooliumist kaasa tuua. Ettevalmistusmeeskonnal läheb päris hästi, kuni nad jõuavad mu käsivarrel selle kohani, kust Johanna jälitusseadme välja tõmbas. Siinsete arstide meeskonnas ei mõelnud keegi väljanägemisele, kui nad haigutava haava kokku lappisid. Nüüd lainetab mul selle koha peal õunasuurune mühklik ja sakiline arm. Tavaliselt jääb see varruka alla, aga Cinna pilapasknääri kostüümi kavandil lõpevad varrukad enne küünarnukki. Arm teeb neile nii palju muret, et Fulvia ja Plutarchos kutsutakse aru pidama. Võin vanduda, et pelgalt armi nägemine ajab Fulvia öökima. Mängumeistri assistendi kohta on ta kohutavalt tundlik. Aga ma arvan, et ta on harjunud ebameeldivaid asju nägema ainult ekraanilt.
"Kõik teavad, et mul on siin arm," ütlen mossitades.
"Teadmine ja nägemine on kaks eri asja," vastab Fulvia. "See on tõepoolest eemaletõukav. Me Plutarchosega mõtleme lõuna ajal midagi välja."
"Küll see korda saab," lööb Plutarchos ükskõikselt käega. "Võibolla käeside või midagi sellist."
Panen tülgastustundega riided selga, et saaksin minna söögisaali. Ettevalmistusmeeskond peab ukse juures kobaras nõu. "Kas nad toovad teile söögi siia?" küsin.
"Ei," vastab Venia. "Peame söögisaali minema."
Ohkan endamisi, kujutledes, kuidas ma nende kolme saatel söögisaali astun. Aga inimesed jõllitavad mind nagunii kogu aeg. Nii et vahet pole. "Näitan teile, kus see asub," sõnan. "Lähme."
Varjatud pilgud ja vaiksed sosinad, mis mind tavaliselt tervitavad, on tühiasi selle reaktsiooni kõrval, mida mu veidra väljanägemisega ettevalmistus meeskond esile kutsub. Ammulivajunud suud, sõrmega näitamised, hüüded. "Lihtsalt ärge tehke neist välja," ütlen. Silmad maas, sammuvad nad mehaaniliste liigutustega minu taga järjekorda, võtavad vastu oma hallika kala ja okrahautise kausid ning veetassid.
Istume minu laua äärde, Serva inimeste kõrvale. Nemad on pisut vaoshoitumad kui 13. ringkonna elanikud, kuigi see võib olla ka piinlikkustundest. Leevy, kes oli 12. ringkonnas minu naaber, teretab ettevalmistusmeeskonda tagasihoidlikult, ja Gale'i ema, Hazelle, kes on ilmselt nende vangistuse kohta kuulnud, tõstab lusikatäie hautist kõrgemale. "Ärge muretsege," sõnab ta. "See maitseb paremini, kui pealtnäha paistab."
Aga tegelikult on kõige rohkem abi Gale'i viieaastasest õest Posyst. Ta lippab mööda pinki Octavia juurde ja puudutab ettevaatlikult sõrmega ta nahka. "Sa oled roheline. Kas sa oled haige?"
"See on moeasi, Posy. Nagu huulepulga kasutamine," ütlen mina.
"See peaks ilus olema," sosistab Octavia ja ma näen, kuidas pisarad ähvardavad ta ripsmete alt välja tungida.
Posy mõtleb pisut ja lausub siis asjalikult: "Minu meelest oleksid sa ilus ükskõik mis värvi."
Octavia huulil väreleb vaevumärgatav naeratas. "Aitäh."
"Kui sa tahad Posyle tõeliselt muljet avaldada, peaksid end erkroosaks värvima," sõnab Gale ja paneb oma kandiku valju mütsuga minu oma kõrvale. "See on ta lemmikvärv." Posy itsitab ja libistab end tagasi ema kõrvale pingile. Gale noogutab peaga Flaviuse kausi suunas. "Ma ei laseks sellel ära jahtuda. Sellest konsistents paremaks ei muutu."
Kõik hakkavad sööma. Hautis ei maitse kehvasti, aga selle juurde käib teatav limasus, millega on raske leppida. Nagu peaks iga suutäit kolm korda neelama, enne kui see tõesti alla läheb.
Gale, kes söögi ajal tavaliselt eriti ei räägi, pingutab vestluse ülalhoidmise nimel ja esitab küsimusi minu ümbertegemise kohta. Ma tean, et see on tema katse asju siluda. Me tülitsesime eelmisel õhtul, kui ta vihjas, et ma ei jätnud Coinile muud võimalust, kui vastata minu võitjate puutumatuse nõudmisele oma nõudmisega. "Katniss, ta juhib seda ringkonda. Ta ei saa seda teha, kui paistab, nagu oleks ta sinu tallaalune."
"Kas sa tahad öelda, et ta ei kannata ühtegi erimeelsust, kui tahes aus see ka poleks?" vaidlesin mina vastu.
"Ma tahan öelda, et sa panid ta täbarasse olukorda, kui sundisid teda tagama Peeta ja teiste puutumatust olukorras, kus me isegi ei tea, missugust kahju nad võivad tekitada," vastas Gale.
"Kas ma oleks pidanud siis lihtsalt nende plaaniga kaasa minema ja teised tribuudid saatuse hooleks jätma? Mitte et see oluline oleks, sest me teeme seda ju nagunii!" Ja pärast seda lõingi ukse ta nina ees kinni. Ma ei istunud hommikusöögi ajal temaga koos ja kui Plutarchos ta hommikul treeningule saatis, lasksin tal sõnagi lausumata minna. Ma tean, et ta ütles seda kõike ainult seetõttu, et on minu pärast mures, aga mul on tõesti väga vaja, et ta oleks minu, mitte Coini poolt. Kuidas ta seda ometi ei taipa?
Pärast lõunasööki on meil Gale'iga päevakavas Erikaitsesse minek, et kohtuda Beeteega. Kui liftiga alla sõidame, lausub Gale viimaks: "Oled ikka veel pahane."
"Ja sina pole ikka veel vabandanud," vastan.
"Ma jään selle juurde, mida ütlesin. Kas sa tahad, et ma valetaksin sulle?" küsib tema.
"Ei, ma tahan, et sa mõtleksid selle üle järele ja tuleksid lagedale õige arvamusega," lausun vastu. Aga see ajab teda ainult naerma. Pean käega lööma. Pole mingit mõtet püüda dikteerida, mida Gale peaks mõtlema. Ja see on õigupoolest ka üks põhjus, miks ma teda usaldan.
Erikaitse asub peaaegu sama sügaval maapõues nagu vangikongidki, kust minu ettevalmistusmeeskonna leidsime. See on nagu ruumide mesitaru täis arvuteid, laboreid, teadustööks vajalikku varustust ja katsetusvälju.
Kui Beetee järele pärime, juhatatakse meid mööda labürinti edasi, kuni jõuame tohutu suure tahvelklaasist akna juurde. Akna taga asub esimene ilus asi, mida ma terves 13. ringkonnas senini olen näinud: aasa koopia, mis kubiseb koolibritest ning on täis tõelisi puid ja õitsevaid taimi. Beetee istub keset aasa liikumatult ratastoolis, vaadates, kuidas üks kevadroheline lind õhus hõljub ja suurelt oranžilt õielt nektarit rüüpab. Ta jälgib silmadega minemasööstvat lindu ja märkab meid. Beetee viipab meile sõbralikult, andes märku, et tuleksime tema juurde.
Õhk on jahe ja hingata on kerge, sugugi mitte niiske ja raske, nagu ma kartsin. Igalt poolt kostab väikeste tiibade vihinat, mida ajasin kodumetsades sageli segamini putukate häältega. Imestan endamisi, millise õnneliku juhuse tõttu selline silmailu pakkuv koht siia küll ehitati.
Beetee näeb endiselt välja pisut kahvatu nagu alles kosujad sageli, kuid tema halvasti istuvate prillide tagant paistavad põnevusest säravad silmad. "Kas nad pole imelised? 13. ringkond on juba aastaid siin nende aerodünaamikat uurinud. Nad lendavad edaspidi ja tagurpidi ning arendavad kiirust koguni saja kilomeetrini tunnis. Saaksin ma vaid sullegi sellised tiivad ehitada, Katniss!"
"Ma kahtlen, kas saaksin sellistega hakkama, Beetee," naeran mina.
"Ühel hetkel siin, järgmisel juba kadunud. Kas sa koolibri suudad vibuga maha lasta?" küsib tema.
"Pole kunagi proovinud. Neil pole eriti palju liha luude peal."
"Ei ole jah. Ja sina juba niisama lõbu pärast ei tapa," sõnab ta. "Kuigi võin kihla vedada, et neid oleks raske tabada."
"Võib-olla saab neid püünistega püüda," sõnab Gale. Tema näole ilmub äraolev ilme, nagu ikka siis, kui ta üritab midagi välja mõelda. "Võtta väga väikeste silmustega võrk. Ümbritseda üks piirkond ja jätta umbes poole ruutmeetri suurune ava lahti. Panna sööt sisse, õienektar. Samal ajal kui nemad sööma tulevad, tõmmata võrgusuu kinni. Nad lendaksid müra peale minema, aga põrkaksid kaugemas otsas vastu võrku."
"Ja see toimiks?" küsib Beetee.
"Ma ei tea. Kõigest uitmõte," vastab Gale. "Nad võivad selle üle kavaldada."
"Võivad. Aga sa mängid nende loomulikul ohu eest põgenemise instinktil. Mõtled, nagu saak mõtleb … nii nende nõrgad kohad üles leitaksegi," sõnab Beetee.
Mulle meenub miski, millele ma mõelda ei armasta. Vaigistusveerandsajaks valmistudes nägin videot, kus Beetee, kes siis oli veel noor poiss, ühendas kaks traadiotsa ja andis niiviisi surmava elektrilöögi lastesalgale, kes talle jahti pidas. Krampi tõmbuvad