küll," vastab Prim. Ta annab mulle musi. "Püüa nüüd magama jääda, eks?" Ja ma jäängi.
Hommikul näen, et seitsmesele hommikusöögile järgneb poole kaheksane komando, mis on väga hea, siis saan asjad kohe käima lükata. Söögisaalis lasen oma päevakava, mis sisaldab ka mingit isikukoodi, sensori eest läbi. Kui ma kandiku toidutõrte ees seisvale metallalusele panen, näen, et hommikusöök on usaldusväärne ja toekas nagu ikka – kausitäis kuuma teraviljaputru, tassitäis piima ja väike kulbitäis puu- või juurvilju. Täna on kaalikapuder. Kõik on pärit 13. ringkonna maa-alustest farmidest. Istun Everdeenidele ja Hawthorne'idele ning mõnedele teistele põgenikele määratud laua taha ja kühveldan söögi endale sisse; tahaksin veel üht portsu, aga siin ei anta kunagi juurde. Toitumine on neil teaduslikult paika pandud. Kõik lahkuvad piisava kalorihulgaga, millest jätkub järgmise söögikorrani, ei grammigi rohkem ega vähem. Portsjoni suurus sõltub sööja vanusest, pikkusest, kehatüübist, tervisest ja päevakavas ette nähtud füüsilise töö hulgast. 12. ringkonnast tulnud saavad nagunii pisut suuremaid portsjoneid kui 13. ringkonna põliselanikud, sest meid tahetakse natuke paremasse vormi poputada. Arvatavasti väsivad kõhetud sõdurid liiga kiiresti. Ja nende plaan paistab edukas. Kõigest kuu ajaga näeme välja juba palju tervemad, eriti lapsed.
Gale asetab enda kandiku minu oma kõrvale ja ma püüan mitte liiga haletsusväärselt tema kaalikate poole vaadata, sest tahaksin neid tõepoolest veel, ja ta on liiga agar mulle oma taldrikust juurde andma. Koondan kogu tähelepanu salvrätiku hoolikale kokkulappimisele, aga lusikatäis kaalikaputru potsatab siiski mu kaussi.
"Sa ei tohi seda enam teha," ütlen. Aga et ma ise asun hoolega pudru kallale, ei kõla see just kuigi veenvalt. "Tegelikult ka. Ma arvan, et see on seadusevastane või midagi hullemat." Siin on toidu kohta väga ranged reeglid. Näiteks kui kellelgi jääb toitu järele ja ta tahab seda pärastiseks alles hoida, ei tohi ta seda söögisaalist välja viia. Ilmselt koguti algusaegadel liiga palju toitu tagavaraks. Gale'ile ja minusugustele inimestele, kes on aastaid oma perekonna toiduvarude eest vastutanud, ei sobi see hästi. Me oskame küll toime tulla näljaga, aga mitte sellega, et meile öeldakse, kuidas oma tagavaradega ümber käia. Mõnes mõttes kontrollib 13. ringkond kõike isegi rohkem kui Kapitoolium.
"Mida nad teha saavad? Lävimanseti nad juba võtsid enda kätte," vastab Gale.
Kaussi puhtaks kraapides sähvatab mul üks mõte. "Kuule, võib-olla peaksin selle seadma oma pilapasknääriks hakkamise tingimuseks."
"Et ma võin sulle kaalikaid juurde anda?" küsib tema.
"Ei, et me võiksime jahil käia." See köidab Gale'i tähelepanu. "Muidugi peaksime kõik kööki andma. Aga ikkagi, me saaksime …" Ma ei pea oma lauset lõpetama, sest ta teab niigi. Me saaksime maa alt välja. Metsa. Saaksime jälle olla meie ise.
"Tee seda," ütleb Gale. "Nüüd on õige aeg. Sa võiksid lasta neil kuu taevast alla tuua ja nemad peaksid leidma viisi, kuidas seda teha."
Ta ei tea, et ma kavatsengi juba kuud nõuda, soovides, et nad Peeta ellu jätaksid. Enne, kui jõuan otsustada, kas talle sellest rääkida või ei, heliseb kell ja kuulutab meie söögikorra lõppu. Mõte, et pean üksipäini Coiniga vastamisi seisma, ajab mind ärevusse. "Mis sul päevakavas järgmine on?"
Gale heidab pilgu käsivarrele. "Tuumaajaloo tund. Kus, muide, on sinu puudumisi märgatud."
"Ma pean komandoruumi minema. Tule minuga kaasa," palun teda.
"Olgu. Aga pärast eilset võivad nad mind sealt välja visata." Kui me suundume oma kandikuid ära viima, lausub ta: "Tead, sa peaksid Buttercupi ka oma nõudmiste nimekirja lisama. Ma ei usu, et kasutute lemmikloomade mõiste siin eriti tuntud on."
"Oh, küll nad talle tööd leiavad. Tätoveerivad selle talle igal hommikul käpale," vastan mina. Aga jätan meelde, et kõuts tuleb Primi pärast siiski oma nimekirja lisada.
Selleks ajaks, kui komandoruumi jõuame, on Coin, Plutarchos ja kõik teised juba kohal. Gale'i nägemine paneb nii mõnegi kulmu kergitama, aga keegi ei viska teda välja. Meeldejäetud nimekiri hakkab mul peas segamini minema, sestap küsin endale kohe paberi ja pliiatsi. Mu ilmne huvi arutlusele tuleva vastu – esimest korda siia jõudmisest alates – üllatab neid. Mitmed vahetavad pilke. Ilmselt kavatsesid nad pidada mulle mõne iseäranis erilise loengu. Aga selle asemel ulatab Coin isiklikult mulle paberi ja pliiatsi ning kõik ootavad vaikuses, kuni ma laua taga istun ja oma nimekirja kritseldan. Buttercup. Jahil käimine. Peeta puutumatus. Avalik teatamine.
Ongi kõik. Arvatavasti on see mu viimane võimalus nõudmisi esitada. Mõtle. Mida oleks veel vaja? Ma tunnen, et ta seisab mu kõrval. Gale, lisan nimekirja. Ma ei usu, et suudaksin seda teha ilma temata.
Pea hakkab valutama ja mõtted lähevad sassi. Sulen silmad ja hakkan endamisi kordama.
Minu nimi on Katniss Everdeen. Olen seitseteist aastat vana. Minu kodu on 12. ringkond. Osalesin Näljamängudel. Põgenesin. Kapitoolium vihkab mind. Peeta võeti vangi. Ta on elus. Ta on reetur, aga elus. Ma pean teda elus hoidma …
Nimekiri. Ikka veel tundub see liiga lühike. Peaksin mõtlema pisut laiemalt, kaugemale praegusest olukorrast, kus ma olen kõige tähtsam, tulevikule, kus ma pole võib-olla midagi väärt. Kas ma ei peaks veel midagi nõudma? Pere jaoks? Ülejäänud inimestele? Nahk hakkab surnute tuhast sügelema. Tunnen kinga vastu puutuva pealuu iiveldama ajavat mõju. Vere ja rooside lõhn torgib nina.
Pliiats libiseb nagu iseenesest üle paberi. Avan silmad ja näen lopergusi tähti. MINA TAPAN SNOW. Kui ta kinni võetakse. Tahan seda eesõigust endale.
Plutarchos köhatab diskreetselt. "Kas hakkab valmis saama?" Tõstan pilgu ja märkan kella. Olen juba kakskümmend minutit siin istunud. Finnick pole ainus, kellel on tähelepanuga probleeme.
"Jah." Hääl kõlab kähedalt, köhin kurgu puhtaks. "Jah, kokkulepe on selline. Ma hakkan pilapasknääriks."
Ootan, et nad saaksid oma kergendusohetel ja õnnitlustel kõlada lasta ning üksteisele õlale patsutada. Coin istub sama osavõtmatult nagu ikka, vaadates mind ükskõikselt.
"Aga mul on mõned tingimused." Silun oma nimekirja ja alustan. "Minu perekond võib meie kassi alles jätta." Minu kõige tühisem nõudmine kutsub esile vaidluse. Kapitooliumist pärit mässajate jaoks pole see mingi küsimus – muidugi võin ma oma lemmiklooma alles jätta –, samal ajal aga tulevad 13. ringkonna inimesed välja kõikvõimalike probleemidega, mida selline asi endaga kaasa toob. Lõpuks jõutakse kokkuleppele, et me kolime kõige kõrgemale korrusele, millega kaasneb omaette luksus: kahekümnesentimeetrine aken, mis avaneb maapinnale. Buttercup saab asjal käia. Toitu peab ta endale ise muretsema. Kui ta liikumiskeelu ajaks tagasi ei jõua, jääb ta välja. Kui ta tekitab turvariske, lastakse ta kohe maha.
Kõlab hästi. Ei erinegi väga palju sellest, kuidas ta meie lahkumisest saadik on elanud. Välja arvatud see mahalaskmise jutt. Kui ta hakkab liiga kõhnaks jääma, saan talle mõned sisikonnad poetada, eeldusel, et minu järgmine tingimus läheb ka läbi.
"Tahan jahil käia. Koos Gale'iga. Metsas," sõnan järgmiseks. Selle peale jäävad kõik vait.
"Me ei lähe kaugele. Kasutame oma vibusid. Liha võite köögis ära kasutada," lisab Gale.
Kiirustan veel lisama, enne kui nad eitavalt vastavad: "Sellepärast et … ma ei saa hingata, suletuna siia nagu … ma saaksin tervemaks, kiiremaks kui … ma võiksin jahil käia."
Plutarchos hakkab selgitama selle tingimuse varjupooli – ohtusid, lisaturvameetmeid, vigasaamise võimalusi –, aga Coin katkestab teda. "Ei. Las lähevad. Anname neile kaks tundi päevas, lahutame selle treeninguajast. Viiesaja meetri raadiuses. Läviseadmete ja jälitusrõngastega. Mis järgmiseks?"
Vaatan nimekirja. "Gale. Mul on vaja, et ta teeks seda koos minuga."
"Kuidas koos sinuga? Salaja? Kogu aeg sinu kõrval? Kas sa tahad, et teda esitletaks sinu uue kallimana?" küsib Coin.
Ta ei lausu seda eriti õelalt; hoopis vastupidi, ta sõnad kõlavad väga asjalikult. Aga ometi vajub mul ehmatusest suu lahti. "Mida?"
"Ma arvan, et me peaksime jääma olemasoleva