jõudma ringkondades salajaste läbirääkimisteni," vastab Gale. "Neil oli vaja kedagi, kes kogu asja liikuma paneks. Neil oli vaja sind."
"Neil oli vaja ka Peetat, aga paistab, et nad on selle unustanud."
Gale'i nägu muutub süngeks. "Peeta oleks võinud täna õhtul väga palju kahju teha. Enamik mässajaid viskab muidugi peast kõik, mida ta ütles. Aga on ringkondi, kus vastupanuliikumine ei ole nii kindel ja tugev. Arusaadavalt on relvarahu president Snow mõte. Aga Peeta suust kõlab see väga mõistlikult."
Kardan Gale'i vastust, kuid esitan sellegipoolest küsimuse: "Miks ta sinu arvates seda ütles?"
"Võib-olla teda piinati. Või veendi. Mina arvan, et ta sõlmis mingi kokkuleppe, et sind kaitsta. Tema käib välja relvarahu mõtte, kui Snow laseb tal rääkida sinust kui segaduses rasedast tüdrukust, kellel polnud aimugi, mis toimub, kui mässajad ta vangi võtsid. Sellisel juhul jääb siiski võimalus, et sinusse suhtutakse leebemalt, kui ringkonnad kaotavad. Kui sa õigesti kaasa mängid." Paistan vist ikka veel segaduses, sest järgmised sõnad lausub Gale väga aeglaselt: "Katniss, ta üritab sind endiselt elus hoida."
Mind elus hoida? Ja siis ma mõistan. Mängud kestavad edasi. Lahkusime küll areenilt, aga et kumbagi meist ei tapetud, on endiselt jõus tema viimane soov – kaitsta minu elu. Tema plaani järgi tuleb mul lihtsalt redutada, viibida ohutus kohas ja vangis, kuni sõda läbi saab. Siis ei oleks kummalgi poolel põhjust mind tappa. Ja Peeta? Kui ülestõusnud võidavad, on see tema jaoks kohutav. Kui võidab Kapitoolium, kes teab? Ehk jäetakse meid mõlemaid ellu, kui ma õigesti kaasa mängin – et me näeksime, kuidas mängud muudkui edasi kestavad …
Pildid vilksatavad silme eest mööda: oda tungib areenil läbi Rue keha, Gale ripub teadvusetult piitsutamistulba küljes, kodu, mis muudeti laipadega kaetud kõnnumaaks. Ja mille pärast? Mille pärast? Mu veri läheb keema, mulle meenuvad veel mõned asjad. Esimene kokkupuude ülestõusuga 8. ringkonnas. Võitjate ühendatud käed viimasel õhtul enne Vaigistusveerandsaja mänge. Ja kuidas see polnud mingi juhus ega õnnetus, et minu nool tabas areeni ümbritsevat elektrivälja. Ja kui hirmsasti ma tahtsin, et see tungiks sügavale mu vaenlase südamesse.
Hüppan püsti, ajan saja pliiatsiga karbi ümber, kõik pudenevad mööda põrandat laiali.
"Mis nüüd?" küsib Gale.
"Relvarahu ei saa tulla." Kummardan ja kohmitsen tumehallide grafiidipulkade kallal, üritades neid karpi tagasi toppida. "Me ei saa taganeda."
"Ma tean." Gale haarab peotäie pliiatseid ja koputab need vastu põrandat täiuslikku rivvi.
"Mis põhjusel Peeta seda ka ei öelnud, tal pole õigus." Nõmedad pliiatsid ei lähe karpi tagasi ja mitu tükki praksatavad mu nurjunud katsete tõttu.
"Ma tean. Anna siia. Sa lõhud kõik tükkideks." Gale tõmbab pliiatsikarbi mu käest ning täidab selle kiirete ja täpsete liigutustega uuesti.
"Ta ei tea, mida nad 12. ringkonnaga tegid. Oleks ta näinud, mis seal maas oli …" alustan.
"Katniss, ma ei vaidle sulle vastu. Kui saaksin vajutada nuppu ja tappa kõik elavad hinged, kes Kapitooliumi kasuks töötavad, teeksingi seda. Pikemalt kõhklemata." Gale libistab viimase pliiatsi karpi ja sulgeb selle. "Küsimus on selles, mida sina kavatsed teha."
Tuleb välja, et küsimusele, mis on mind kogu aeg närinud, on ainult üks võimalik vastus. Aga et sellest aru saada, oli vaja Peeta vempu.
Mida ma kavatsen teha?
Hingan sügavalt sisse. Mu käed kerkivad pisut – nagu meenutaks musta-valgekirjuid tiibu, mis Cinna mulle andis – ja vajuvad siis külgedele puhkama.
"Kavatsen hakata pilapasknääriks."
3
Buttercupi silmist peegeldub ukse kohalt ohutustuledest kumavat nõrka valgust, kui ta Primi kaisus lebab, tagasi tööl, kaitseb Primi öö eest. Prim on pugenud ema kaissu. Mõlemad magavad ja näevad välja täpselt samamoodi kui selle lõikuspäeva hommikul, mille sündmuste tagajärjel jõudsin oma esimestele mängudele. Mina magan eraldi voodis, sest alles toibun üleelamistest ja kõigi mu luupainajate ja unes pekslemise pärast ei saaks keegi nagunii minu kõrval magada.
Pärast tundidepikkust visklemist ja pöörlemist lepin lõpuks sellega, et tuleb unetu öö. Buttercupi valvsa pilgu all sammun kikivarvul mööda plaaditud põrandat kummutini.
Keskmises sahtlis on riided, mis valitsus mulle väljastas. Kõik kannavad ühesuguseid halle pükse ja särke, särgid on pükstesse topitud. Riiete all hoian paari asja, mis olid mul kaasas, kui mind areenilt minema viidi. Oma pilapasknääriga rinnanõela. Peeta talismani, kuldset medaljoni, mille sees on ema ja Primi ja Gale'i fotod. Hõbedast langevarju, mille sisse on mässitud mahlalaskmistoru, ja pärli, mille Peeta kinkis mulle mõned tunnid enne seda, kui elektrivälja õhku lasksin. 13. ringkond konfiskeeris minu nahasalvi tuubi, et seda haiglas kasutama hakata, ning minu vibu ja nooled, sest ainult valvuritel on lubatud relvi kanda. Need seisavad nüüd relvalaos valve all.
Koban langevarju juures ringi ja libistab sõrmed sügavamale kokkupandud kihtide vahele, kuni need sulguvad ümber pärli. Istun voodil, jalad risti, ja avastan, et hõõrun pärli siledat küütlevat pinda edasi-tagasi vastu huuli. Mingil põhjusel rahustab see mind. Jahe suudlus kinkijalt endalt.
"Katniss?" sosistab Prim. Ta on ärkvel ja piilub mind pimedusest. "Mis lahti?"
"Ei midagi. Lihtsalt halb uni. Jää uuesti magama." See on automaatne. Jätta Prim ja ema asjadest kõrvale, et neid kaitsta.
Ettevaatlikult, et ema mitte äratada, libistab Prim end voodist välja, kahmab Buttercupi kaenlasse ja tuleb minu kõrvale istuma. Ta puudutab pärli ümber sulgunud kätt. "Sul on külm." Ta võtab voodijalutsist varuteki ja mässib selle kõigile kolmele ümber ning mind haaravad tema keha soojus ja Buttercupi karvane kuumus. "Sa võid mulle rääkida. Ma oskan hästi saladust hoida. Isegi ema eest."
Teda tõesti ei ole enam. Seda väikest tüdrukut, kelle pluus pardisabana seelikust välja turritas, kes ei ulatanud nõudekapist taldrikuid võtma ja kes palus härdalt, et läheksime pagariäri akna taha glasuuritud kooke vaatama. Aeg ja traagilised sündmused on sundinud teda liiga kiiresti suureks kasvama, vähemalt minu meelest, nooreks naiseks, kes nõelub veriseid haavu ja teab, et emale võib rääkida vaid teatud asju.
"Homme hommikul annan nõusoleku hakata pilapasknääriks," ütlen talle.
"Kas sellepärast, et sa tahad, või sellepärast, et sind sunnitakse?" küsib tema.
Turtsatan. "Vist mõlemat. Ei, ma ise tahan. Ma pean, kui mässajatel on sellest abi, et Snowd võita." Surun pärli veel tugevamini pihku. "Ainult et … Peeta. Ma kardan, et kui me tõesti võidame, hukkavad ületõusnud ta reeturina."
Prim vajub mõttesse. "Katniss, ma arvan, et sa ei saa veel päriselt aru, kui tähtis sa kogu selle ettevõtmise jaoks oled. Tähtsad inimesed saavad tavaliselt seda, mida tahavad. Kui sa tahad Peetat ülestõusnute eest kaitsta, saad sa seda teha."
Ilmselt olen tõesti tähtis. Nad nägid väga palju vaeva, et mind päästa. Nad lubasid mul 12. ringkonda minna. "Sa tahad öelda … et ma võiksin Peetale puutumatust nõuda? Ja nemad peaksid sellega nõustuma?"
"Ma arvan, et sa võiksid nõuda peaaegu kõike ja nemad peaksid sellega nõustuma." Prim kortsutab kulmu. "Aga kuidas kindel olla, et nad oma sõna peavad?"
Meenuvad kõik need valed, mida Haymitch Peetale ja mulle rääkis, et panna meid oma tahtmist tegema. Mis sunniks ülestõusnuid oma sõna pidama? Suusõnaline lubadus suletud uste taga, isegi paberile kirjutatud kinnitus – pärast sõda võivad need kergesti haihtuda. Nende olemasolu või kehtivust võidakse eitada. Komandoruumis viibivatest tunnistajatest poleks mingit kasu. Arvatavasti oleksidki hoopis nemad need, kes Peeta surmaotsusele alla kirjutaksid. Mul on vaja palju suuremat hulka tunnistajaid. Mul on vaja kõiki, keda vähegi võimalik saada.
"See peab olema avalik," sõnan lõpuks. Buttercup võngutab nagu nõusoleku märgiks saba. "Ma lasen Coinil seda teatada kõigi 13. ringkonna elanike ees."
Prim naeratab.