üle neljateistaastastele on antud madalaim sõjaväeline auaste ja neid kõnetatakse lugupidamisega kui "reamehi". 13. ringkonna võimuesindajad andsid viimasele kui ühele põgenikule kohe kodakondsuse.
Ometi ma vihkan neid. Aga, teisest küljest, ma vihkan nüüd peaaegu kõiki. Ennast veel rohkem kui teisi.
Maapind mu jalge all muutub kõvemaks, tunnen tuhavaiba all väljakut katvaid kiviplaate. Ümberringi on näha madalat varemetevalli, kus varem seisid poed. Kohtuhoone asemel kõrgub söestunud kivipuru hunnik. Astun umbkaudu sinnapoole, kus seisis Peeta vanemate pagariäri. Peale sulanud ahjutombu pole eriti midagi alles. Peeta vanemad, tema kaks vanemat venda – keegi ei jõudnud 13. ringkonda. Tulesurmast pääses kõigest kümmekond 12. ringkonna paremal järjel olevat kodanikku. Peetal ei olekski olnud midagi ega kedagi, kelle pärast tagasi tulla. Välja arvatud mina …
Taganen pagariäri juurest ja põrkan millegagi kokku, kaotan tasakaalu ja potsatan päikesest kuumaks köetud metallikamakale istuli. Murran pead, mis see võis kunagi olla, siis aga tulevad mulle meelde Threadi hiljutised uuendused. Piinapingid, piitsutamistulbad ja see siin, võlla jäänused. Pahasti. See on küll pahasti. Silme ette kerkib terve hulk pilte, mis mind nagunii unes ja ilmsi kummitavad. Peetat piinatakse – uputatakse, põletatakse, veristatakse, antakse elektrilööke, sandistatakse, pekstakse –, sest Kapitoolium tahab temalt informatsiooni ülestõusu kohta, millest ta aga midagi ei tea. Pigistan silmad kinni, proovides jõuda temani, sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele, saata talle oma mõtteid, anda talle teada, et ta ei ole üksi. Ometi ta on. Ja ma ei saa teda kuidagi aidata.
Jooksen. Väljakust eemale, ainsasse kohta, mida tuli ei hävitanud. Möödun linnapea maja varemetest, siin elas mu sõber Madge. Temast ega tema perest pole midagi kuulda. Kas nad evakueeriti isa töökoha tõttu Kapitooliumi või jäeti leekide hooleks? Tuhk lendleb igal pool mu ümber ja ma tõstan särgisaba suule. Mitte see ei taha mind lämmatada, mida ma sisse hingan, vaid keda.
Muru on kõrbenud ja halli lund on sadanud ka siin, kuid Võitjate küla kaksteist ilusat maja seisavad veatult reas. Torman majja, milles elasin viimase aasta, virutan ukse pauguga kinni ja toetan selja selle vastu. Maja paistab puutumatuna. Puhas. Kurjakuulutavalt vaikne. Miks ma 12. ringkonda tagasi tulin? Kuidas saab see reis anda vastuse küsimusele, mis mind lakkamatult jälitab?
"Mida ma pean tegema?" sosistan seintele. Sest ma tõesti ei tea.
Inimesed muudkui käivad peale, räägivad, räägivad, räägivad. Plutarchos Heavensbee. Tema kalkuleeriv abiline Fulvia Cardew. Ringkonna juhtide sigrimigri. Sõjaväeametnikud. Aga mitte 13. ringkonna president Alma Coin, kes ainult vaatab. Ta on umbes viiekümneaastane naine, hallide juustega, mis langevad ühtlase vaibana tema õlgadele. Ta juuksed paeluvad mind kuidagi, sest need on nii ühtlased, veatud, ei ühtegi ekslevat salku ega lõhenenud otsa. Tema silmad on samuti hallid, aga mitte sellised nagu Serva inimestel. Need on väga kahvatud, nagu oleks neist peaaegu kogu värv välja imetud. Sellist värvi nagu lörts, mille sulamist me kannatamatult ootame.
Nad tahavad, et ma võtaksin tõesti vastu rolli, mille nad on minu jaoks kavandanud. Revolutsiooni sümboli rolli. Pilapasknääri rolli. Sellest, mida olen teinud minevikus, ei piisa: Kapitooliumi vastu astumisest, sündmusteahela algatamisest. Nüüd peab minust saama tegelik juht, revolutsiooni nägu, hääl ja kehastus. Inimene, kellest ringkonnad – millest enamik on nüüd avalikult Kapitooliumiga sõja jalal – võiksid loota, et ta sillutab nende tee võiduni. Ma ei pea seda üksi tegema. Neil on terve meeskond, kes mind riietaks, kaunistaks, kirjutaks mu kõned, organiseeriks minu etteastumised – nagu see kõik ei kõlaks juba niigi hirmuäratavalt tuttavana – ja mina peaksin ainult oma osa täitma. Mõnikord ma kuulan neid, aga mõnikord vaatan ainult Coini täiuslikku juuksepahmakat ja pean endamisi aru, kas see on parukas või ei ole. Viimaks lahkun ruumist, sest mu pea hakkab valutama või tuleb söögiaeg või lihtsalt sellepärast, et kui ma maa alt välja ei pääse, hakkan kohe karjuma. Ma ei vaevu midagi ütlema, tõusen lihtsalt püsti ja kõnnin minema.
Eile pärastlõunal, kui uks mu järel kinni vajus, kuulsin Coini lausumas: "Ma ju ütlesin teile, et oleksime pidanud kõigepealt poisi päästma." Sellega pidas ta silmas Peetat. Olen temaga täiesti nõus. Tema oleks olnud just õige eestkõneleja.
Aga kelle nad tema asemel areenilt välja õngitsesid? Minu, kes ei tahagi koostööd teha. Beetee, vanemapoolse leiutaja 3. ringkonnast, keda ma olen siin väga harva näinud, sest ta kaasati relvade arendusse niipea, kui ta suutis istuli tõusta. Nad sõna otseses mõttes sõidutasid ta haigevoodi kuhugi ülisalajasse piirkonda ja nüüd ilmub ta ainult aeg-ajalt sööma. Ta on väga tark ja tahab igati ettevõtmisele kaasa aidata, kuid vaenutule õhutamiseks ei ole ta just kõige parem. Siis jääb veel Finnick Odair, kalandusringkonnast pärit seksisümbol, kes hoidis Peetat areenil elus, kui mina seda ei suutnud. Nad tahavad ka Finnickit ülestõusu juhiks teha, aga kõigepealt peavad nad suutma teda rohkem kui viis minutit ärkvel hoida. Isegi kui ta teadvusel on, peab talle kõike kolm korda ütlema, et see kohale jõuaks. Arstide sõnul tuleb see elektrilöögist, mille ta areenil sai, aga ma tean, et asi on palju keerulisem. Ma tean, et Finnick ei suuda keskenduda millelegi, mis 13. ringkonnas toimub, sest ta mõtleb ainult sellele, mida tehakse Kapitooliumis Annie'ga, tema ringkonna hullumeelse tüdrukuga, kes on tervel maamunal ainus inimene, keda Finnick armastab.
Tõsistele pingutustele vaatamata tuli mul Finnickile andestada tema osa selles vandenõus, mis mind siia tõi. Temal on vähemalt mingitki aimu sellest, mida mina pean üle elama. Pealegi kulub ülearu energiat, et kanda viha inimese peale, kes nii palju nutab.
Liigun jahimehesammul läbi alumise korruse, soovimata tekitada ühtki heli. Võtan mõned mälestusesemed: vanemate pulmapäeval tehtud foto, sinise juuksepaela Primile, perekonnale kuuluva söödavate ja ravimtaimede raamatu. Raamat avaneb kollaste õitega leheküljelt ja ma panen selle kiiresti kinni tagasi, sest need õied maalis Peeta pintsel.
Mida ma pean tegema?
Kas mul üldse on mõtet midagi teha? Ema, õde ja Gale'i perekond on lõpuks ometi väljaspool ohtu. Mis puutub teistesse 12. ringkonna elanikesse, siis nemad on surnud, ja seda ei saa enam nagunii muuta, või kaitstult 13. ringkonnas. Järele jäävad teiste ringkondade mässajad. Loomulikult ma vihkan Kapitooliumi, aga ei ole sugugi kindel, et minu pilapasknääriks saamine aitab kuidagi neid, kes üritavad Kapitooliumi kukutada. Kuidas ma saan ringkondi aidata, kui iga mu teoga kaasnevad kannatused ja kaotatakse elusid? Vana mees, kes 11. ringkonnas vilistamise pärast maha lasti. Laviinina rulluvad sündmused 12. ringkonnas, mis said alguse sellest, et üritasin Gale'i piitsutamisele vahele segada. Minu stilist Cinna lohistati enne mängude algust verise ja teadvusetuna stardiruumist välja. Plutarchose infoallikad usuvad, et ta tapeti ülekuulamise käigus. Hiilgav, salapärane, armas Cinna on minu pärast surnud. Tõrjun selle mõtte peast, sest see teeb nii uskumatult palju haiget, et niigi täbar olukord ähvardab kontrolli alt väljuda.
Mida ma pean tegema?
Hakkama pilapasknääriks … Kas ükski heategu, mida ma teen, saab kunagi kaaluda üles tehtud kahju? Kes võiks sellele küsimusele usaldusväärselt vastata? 13. ringkonna inimesed kohe kindlasti mitte. Tõesõna, nüüd, mil minu ja Gale'i perekond on väljaspool ohtu, võiksin põgeneda. Kui poleks veel üht lahtist otsa. Peetat. Kui teaksin kindlalt, et ta on surnud, võiksin lihtsalt metsa kaduda ja mitte kunagi tagasi vaadata. Aga ma ei tea, sellepärast olengi ummikus.
Sisinat kuuldes keeran kannapealt ringi. Köögiuksel seisab maailma inetuim kõuts, selg küürus ja kõrvad pea ligi tõmmatud. "Buttercup," ütlen. Tuhanded inimesed on surnud, aga tema elab ja isegi kõht paistab tal korralikult täis. Millest? Ta saab vabalt majast välja ja majja sisse akna kaudu, mille me sahvris lahti jätsime. Küllap sõi ta põllul hiiri. Teisi võimalusi keeldun kaalumast.
Kükitan maha ja sirutan käe välja. "Tule siia, poisu." Ilmselt mitte. Ta on vihane, et teda üksi jäeti. Pealegi ei paku ma talle toitu, aga minu raasukeste pakkumise võime on tema silmis alati olnud peamine omadus, mis mind patust lunastab. Mõnda aega tundus, et saame omavahel isegi natuke läbi – siis, kui me vanas majas kohtusime, sest uus ei meeldinud meile kummalegi. Nüüd on see selgelt unustatud. Kõuts pilgutab oma ebameeldivaid kollaseid silmi.
"Tahad Primi näha?" küsin temalt.