siis ma ei lähe.”
Ta naeratas. Ma ei olnudki teda vist kunagi varem täisnaeratust naeratamas näinud. Ta silmad ei olnud enam metsikud, vaid lihtsalt kuidagi värvilised, sillerdavad ja õnnelikud. Samal hetkel pöördus ta tagasi arvuti poole ja kustutas paari kiire klõpsuga ekraani täitnud pildi ja kõik selle fragmendid ära.
„Kui sa ei lähe, siis mul ei ole seda vaja. Ma võin siis lihtsalt kogu aeg sind vaadata.”
„ …”
„Ja võib-olla lubad sa üks päev mul uuesti proovida.”
„Ee …”
Ta rääkis rahulikult ja muretult nagu inimene, kellel on lõpmatult aega. See, mida ta ütles, kõlas nagu väga pikaajaline plaan. See kõlas umbes nagu „kuni surm meid lahutab”. Vaatasin Sebastiani õnnelikku näkku ja teadsin, et kui ta küsis, kas ma lähen ära, oli ta mõelnud „üleüldse kunagi”. Ja ma olin lubanud jääda. Kui ma seda tõsiselt ei mõelnud, siis oleks nüüd hea hetk midagi öelda.
Olin vait.
Kas ma mõtlesin seda tõsiselt? Ma ei saanud alguses õigesti aru, seda muidugi, aga nüüd ma ju saan. Kompasin oma hingeseisundit, nagu kombatakse kedagi, kes on kukkunud. Otsisin märke sellest, et asjad on halvasti.
Kas põgenemisinstinkt oli käivitunud? Tundus, et mitte.
Kas mul oli ebamugav? Ei.
Kas ma arvasin, et mõistlik oleks astuda samm tahapoole või soovitavalt kaks? Enam mitte. Tundsin ennast hästi. Tundsin samasugust rahu ja rõõmu, nagu paistis Sebastiani näost. Tundsin, et ma olen kodus.
Vaatasin Sebastiani ja ühel hetkel näis mulle, nagu oleks tema ettesirutatud käes paar roosade paeltega valgeid balletikingi. Seisin temast õhkuva soojuse oreoolis nagu ilmutuse saanud ilmalik ja suutsin vaevu hoiduda põlvili langemast.
„Selles viimases ma kahtlen,” ütlesin ma mõne aja pärast ja võtsin ettevaatlikult tal käest kinni. Ta sõrmed olid soojad, need pigistasid korraks tugevalt minu omi, ent lasid siis kohe lahti. Keegi koputas järsult ja nõudlikult uksele, eeldasin, et seesama väike musta peaga tüdruk, kes mind sisse lasi.
„Sebastian?” kuulsime läbi ukse ta närvilist häält.
„Sebastian, kas sa kuuled? Kas kõik on korras? Sebastian, see olen mina, Miri, tee uks lahti palun.”
Sebastian kõndis kiirelt üle toa ja keeras ukse lahti. Miri seisis sisse hoovavas muusika, valguse ja lõhnade vihus ning vaatas Sebastianile küsivalt otsa. Sebastian vaatas mind.
„Kas kõik on hästi?” küsis Miri. Sebastian noogutas, ilma et oleks pilku pööranud.
„Kas ütlen inimestele, et aeg on laiali minna?” Sebastian ei vastanud, ta vaatas endiselt mulle otsa ja nüüd oli tema pilk küsiv. Vaikus venis, Miri vaatas häiritult Sebastiani ja mind ja siis uuesti Sebastiani, kuni näis lõpuks paratamatusega leppivat ja jäi mulle ootusärevalt otsa põrnitsema. Nad mõlemad paistsid eeldavat, et viimasele küsimusele vastan mina.
Imelikul kombel ei mõelnud ma sellele, et mina ei peaks seda otsust tegema, ega ka mitte sellele, et mul pole aimugi, kas peaks paluma teises toas olevatel inimestel lahkuda, kas neil paluti seda sageli teha ja kas neil on üldse kuhugi minna või äkki nad elavad siin. Ma mõtlesin hoopis selle peale, et kui Sebastian on kolm päeva siin toas veetnud, siis tal oleks vaja juua ja süüa. Ilmselt duši all käia. Ja siis ta tahaks ilmselt oma piltidega tegeleda või kui mitte, siis ehk pildistada või teha midagi, mis iganes see olla võiks, mis teda innustab ja inspireerib. Mõtlesin selle peale, et ma peaksin kiiresti aru saama, mis see võiks olla, mis teda innustab ja inspireerib. Võib-olla Miri teab. Ma peaksin temaga rääkima. Võib-olla siis, kui Sebastian on duši all. Ainuke, millega mu mõistus näis suutvat tegeleda, oli küsimus sellest, kas ja kuidas Sebastian võimalikult kiiresti sellisesse konditsiooni saada, et tal oleks hea olla, et ta tahaks pildistada. Siin oli minu võimalus mitte olla isekas, hävituslik ja enesekeskne. Näha headust haavatavuses ja pääseda murenemisest. Kuskil ajusoppide tagumises nurgas virvendas veel mõte sellest, et kui ma saaksin, siis ma küsiksin talt lähemalt nende portreede kohta, mis ta mulle saatis. Võib-olla uuriksin lähemalt tema nägemust sellest, mis õhtusöögi ajal Eriku juures oli toimunud. Kui ma saaksin, kui see sobiks ja ei segaks. Aga see pole ka nii oluline. Mitte võrreldes sellega, et Sebastian sööks, jooks ja leiaks särgi. Seda viimast küll pigem selleks, et mu tähelepanu pidevalt ei hajuks.
Aga mitte kuskil minu ajus ei jooksnud ühtegi protsessi, mis tegeleks asjaoluga, et antud olukord oli pehmelt öeldes kummaline, et täiesti võõras tüdruk näis millegipärast ootavat minu otsust selle kohta, mida edasi teha. Et peaaegu võõras mees oli ilmselt just eeldanud, et ma jään määramatuks ajaks tema juurde, olles paar päeva tagasi väidetavalt mind ideaalseks naiseks tituleerinud. Ei. Millegipärast ei tundunud ükski neist asjaoludest minu aju jaoks piisavalt prioriteetsena, et sellele vähimalgi määral ressursse kulutada.
„Ehk sa võiksid neile seda tõesti öelda,” ütlesin ma lõpuks Mirile. Minu hääles ei olnud kõhklust ega ebakindlust. Oli otsus ja mõõdukas annus elementaarset viisakust.
„Ja kas sa saaksid midagi süüa ja juua organiseerida? Sebastian võiks kindlasti midagi süüa.”
Miri noogutas. Ta vaatas veel korra Sebastiani ja siis mind ning pöördus midagi lisamata minekule.
Kuulsin, kuidas ta muusikat vaiksemaks keeras ja inimestega rääkis, kuulsin, kuidas teisel pool kinnist ust, väljaspool meie kummalist mulli, algas aktiivsem liikumine. Läksin aeglaselt üle toa. Sebastian kõndis mu järel, laskmata meievahelist tühjust hetkekski pikemaks venida. Istusin voodile. Nägin nüüd, et maas vedelesid tühjad plastpudelid – väga hea, see tähendab, et ta on nende kolme päeva jooksul vähemalt midagi joonud. Sebastian istus mu kõrvale ja temast õhkuv soojus tungis igasse mu naharakku, põletas mind, nakatas mind. Soojus immitses vereringesse ja ma tundsin, kuidas see iga südametuksega kõikjale laiali paisati. Soojus tungis lihastesse, luudesse ja edasi, edasi, sügavamale, immitses üdisse ja ühtäkki olin mina samamoodi soe. Tundsin kohe, et mina enam ei neela ja tema ei kiirga, vaid me mõlemad õhkame. Sel hetkel ärkas madu alakõhus kõrvulukustava sisinaga ja kogu mu enesekontroll kulus sellele, et mitte Sebastianile kallale hüpata nagu marutaudis metsloom.
„Süüa. Süüa ja juua ja duši alla ja … õnnelik … rahulik … pildid,” püüdsin keskenduda. Madu rähkles ja nõudis oma osa. Sebastian vaatas mind. Huvitav, mis nägu ma olin. Olin hambad nii kõvasti kokku surunud, et see oli isegi natuke valus. Ja siis naaldus ta ühtäkki tagasi ja oli selili, ilma et oleks meie silmsidet korrakski katkestanud. Kordasin ta liigutusi ja nüüd lamasime me kõrvuti, jalad üle voodiääre põrandat puudutamas, käed peaaegu teineteise vastas. Mina vaatasin lakke ja püüdsin keskenduda ukse tagant kostvatele helidele. Sebastian vaatas mind.
„Vaata siia,” ütles ta ühtäkki ja ta huuled olid väga lähedal.
Keerasin pead ja vaatasin talle otsa.
„Ütle, et sa ei lähe kunagi ära, et sa oled alati minuga. Sa oled maagiline. Ilma sinuta ei ole mind,” ütles ta. Ta hääl oli madal ja pehme ja tema toonis ei olnud mingit kahtlust, ehkki ta rääkis kiiresti ja tungivalt.
Noogutasin segaselt.
„Sa oled jumalik. Ütle, et sa ei lähe ära,” kordas ta veel kord ja nüüd ei olnud ta silmades enam rõõmu ja rahu, vaid midagi, mida ma hoopis paremini tundsin. Vaatasin talle otsa ja mulle vaatas vastu smaragdsilmne madu.
Pilgutasin silmi, oma madu kontrollida oli nüüd juba lootusetu üritus, nii et loobusin. Loobusin ja lasin lahti ja tundsin, kuidas viimased enesekontrolli riismed õhkõrna uduna lae poole vinesid. Suutsin ainult lamada ja ühemõttelisest igatsusest kõrvulukustavalt tuksuda.
Sebastian keeras ennast minu poole ja silitas nimetissõrmega piki mu kulme, sain aru, et need olid jälle kortsus ja lasin tal selle kortsu välja siluda. Siis võttis ta käe ära ja vaatas mind. Ta silmad olid ihast mustad. Aga ta ei pannud oma kätt tagasi, ma ei tundnud kuskil tema puudutust, ta lihtsalt kõõlus küünarnukil mu