sügaval, peaaegu bioloogilise paratamatusena tunnen.
Ja ta tundus olevat õnnelik. Ta väitis, et see on minu pärast. Et niikaua, kui ma olen temaga koos, suudab ta olemas olla. Ma ise olin enda hea mõju suhtes skeptilisem, sest ma ei olnud praeguse seisuga sugugi kindel, kui hästi ma näiteks tema rahustamisega hakkama saaksin, kui peidus pool peaks rohkem näole andma. Tema õudusunenäoga öö näitas, et mul puudusid sobivad tehnikad tema hirmude leevendamiseks, sest ainus, mida ma tahtsin, oli teda puudutada. Silitada, kallistada, suudelda. Aga see ei toiminud. Õigem oleks väita, et ma ei tea, kas see toimiks, sest ta ei lasknud mind peaaegu kunagi nii lähedale. Ta elas puudutuste suhtes üsna askeetlikus maailmas. Asjaolu, mis oleks Erikule, kui ta oleks seda teadnud, kindlasti palju nalja teinud. Erik nimetas mind alati krooniliselt rahuldamatuks ja väitis, et kui tal peaks kunagi tulema aeg, mil ta ei suuda maalida, siis olen selles ilmselgelt süüdi mina, kuna ma olen ta lihtsalt tühjaks väänanud. Erik ei oleks ealeski uskunud, et mina ja mu allutamatu madu suudaksime ilma vägivallani laskumata elada nädalaid sellise ilusa ja ihaldusväärse olevusega nagu Sebastian, teda sealjuures vaevu puudutades. Kurat, ma ise ei oleks seda varem iial uskunud. Aga Sebastian oli mu mao kohe sissejuhatuseks õhku lasknud ja hetkel olin ma täiesti leebe ja rahul sellega, mis mulle osaks sai. Ja tegelikult sai mulle osaks üüratutes kogustes jumaldavat, ihaldavat, peaaegu pilastavat vahtimist, mis oli üllatavalt taktiilne ja jõuline ja jättis vägagi meeldivad aistingud. Nii et mingil perverssel pseudoseksuaalsel moel olin ma täiesti rahuldatud.
Sebastian istus valju raksatusega samale diivanile, kuhu ta oma kaamera oli lennutanud, ja peitis näo kätesse. Ta paistis nii haavatav ja lapsemeelne, et ainuüksi tema vaatamine tekitas mul tahtmise julmuse ja isekuse eest endale kahvliga silma torgata. Kükitasin ta jalge ette ja silitasin sõrmeotsaga ettevaatlikult ta sassis juustes – see oli lubatud, seda ma teadsin.
„Ära ole kurb,” ütlesin ma.
„Ära palun ole kurb, me pidime täna vaatama su vanemaid pilte, sa ütlesid eile, et sul oli periood, kus sa katsetasid, kas Halsmanil oli õigus – mis sa sellega mõtlesid? Kuuled? Sebastian? Näita mulle palun pilte?”
Me olime vaadanud tuhandete kaupa fotosid: tema omasid arvutist ja paberpiltidena, teiste omasid lugematutest fotoraamatutest, mida oli täis üks terve seinariiul seal stuudionurgas fotokolariiuli taga, internetist, me olime isegi käinud kunstiülikooli raamatukogus ja arhiivis. Kõige selle põhjal, mis Sebastian siiamaani oma piltidest ja oma lemmikute piltidest oli näidanud, tundus mulle, et ta on inimeste olemuse suhtes ülitundlik ja otsib läbi lõputu katsetamise ja raske töö kõige paremat viisi, kuidas talletada täpselt seda, mida ta näeb. Minu meelest sai ta sellega suurepäraselt hakkama, aga ta ise ei jaganud seda arvamust.
„Esiteks,” oli ta väitnud, „peegeldavad liiga paljud portreed, mida peetakse headeks, ainult fotograafi ennast, tema maailmanägemust, hingeseisundit ja emotsioone, halval juhul veel modellile suunatud varjatud soove või tahtmisi. Iseenesestmõistetavalt on igas fotos alati vähemalt kaks inimest, fotograaf ja vaataja, ja portrees seega kolm inimest, aga kolm on suur seltskond, keda ühteainsasse pilti mahutada.” Ta nipsutas närviliselt sõrmi ja raputas pead: „Mina teen seda ka, pildistan inimesi läbi iseenda küsimuste prisma ja osa minust jääb seega pildile, aga ma püüan ennast sundida panema aina suuremat rõhku pildistatavale. Olla aus, mitte hinnanguline.”
„Lisaks,” oli ta mingil teisel korral vihaselt žestikuleerides peaaegu karjunud, „ei suuda ma kuidagi leida lollikindlat viisi, kuidas maske maha võtta.” Ta oli mulle kannatlikult seletanud ja näidanud, et paljud suured fotograafid olid proovinud. Philippe Halsman, keda ta jumaldas, arendas n-ö jumpoloogia teooriat – ta uskus, et hüppamine on nii spontaanne tegevus, et selle ajal ei saa oma näos valesid hoida. Sebastian väitis, et ta on seda proovinud, aga see ei tööta, neid pilte ta oligi lubanud mulle täna näidata. Tema teine suur lemmik Richard Avedon tavatses oma kuulsatele modellidele ebamugavaid küsimusi esitada ja neid muserdavate jututeemadega kiusata, kõik ikka selleks, et pildistatava hingele lähemale pääseda. „Aga tänapäeval ei üllata enam kedagi miski ja kõikidel on nii tihe künismikiht peal, et inimestele võib kas või kassipoegade vägistamisest rääkida ja nad on endiselt täiesti mõranematu ilmega. Pealegi on kõik ammuilma lõpetanud üldse teiste inimeste kuulamise,” vehkis Sebastian meeleheitlikult kätega.
„Irving Penn,” oli ta alles eile murelikult raamatus lehitsedes ja aeg-ajalt ühele või teisele pildile osutades öelnud, „ehitas stuudiosse foonidest spetsiaalse eriti kitsa nurga. Ta surus oma modellide seljad vastu seina, ajas nad nurka, et nende silmadest elu kätte saada!” Ta näpp peatus Georgia O’Keeffe portreel.
„Ja ma ei suuda leida midagi, mis piisavalt hästi töötaks. Ma vaatan inimestele otsa ja näen, aga see on sügaval ja ma ei ulata kaameraga sinna. Inimesed on lihtsalt nii paksu võltsuse kihi all, et kohati tekib mul neid pildistades tunne, et kui ma veel sügavamale kaevun ja veel midagi maha koorin, siis selgub, et alles ei jää midagi. Ühelt poolt olen ma terve elu otsinud võimalust püüda pildile see tõeline sisemus. Teiselt poolt on mul kogu aeg hirm, et ühel päeval, kui ma olen leiutanud laitmatu tehnika, jääb kaadrisse ainult tühjus …”
See oli üks neist vähestest kordadest, kus ma olin näinud, kui palju tumedust on tema sillerdava rõõmu all peidus. Ta hääl taandus peaaegu sosinaks ja ta silmadest paistis tõeline õudus. Aga seda olin ma näinud kõigest paariks hetkeks. Siis keeras ta kiiresti paari lehte, näitas mulle Penni Picasso portreed – „Vaata seda! Kas pole fantastiline?” – ja lisas siis naerdes: „Mul on kaks teooriat selle kohta, mis võiks pildistamise ajal tõeseerumina töötada. Tahad teada, mis need on?” Noogutasin. „Üks on suur valu,” ütles ta ja krimpsutas nina, „ja teine on ülim mõnu.” Ta muigas. „Aga nagu sa isegi aru saad, on nende rakendamine praktilises stuudiosituatsioonis keeruline. Ma ei usu, et on väga palju inimesi, kes tahaksid lasta ennast pildistada fotograafil, kelle tingimuseks on, et pildistatav peab esmalt laskma ennast kas piinata või siis soostuma kaamera ees orgasmi saama.”
„Selles viimases ei oleks ma nii kindel,” pomisesin mina, aga õnneks vist piisavalt vaikselt, et ta ei kuulnud. Huvitav, kas me jõuaksime kaubale, kui ma seda vastutasuks iseenda pildistamise eest nõuaksin …
Sebastiani vali ohe tõi mind tagasi olevikuhetke, kus ta ennast liigutamata ja nägu käte vahelt tõstmata meeleheite ja pettumuse kehastusena endiselt diivanil konutas.
„Sebastian?”
„Sa ei saa aru,” ütles ta uuesti, ilma et oleks ennast liigutanud. „Mul on vaja proovida sind pildistada, ma ei suuda enam millestki muust mõelda.”
Ohkasin, tundus, et selle jututeema peame nüüd siiski lõpuni harutama.
„Aga miks?” küsisin vastu tahtmist.
Ta tõstis nüüd pea ja vaatas mulle otsa, ilme täiesti mõistmatu. „Miks?!” kordas ta.
„Jah, miks sa tunned, et sul seda nii vaja on?”
„Kuidas miks, kui ma sind vaatan, siis ma näen nii paljusid asju, et mul hakkab kohati pea ringi käima ja ma tunnen, et kui ma saaks proovida kõik need asjad üles pildistada …”
Segasin vahele: „Jah, selle pärast ma mures olengi.”
Ta kergitas kulme.
Oeh seda ahastust. Nühkisin rusikatega silmi ja püüdsin kuskilt keskendumispunkti leida. „Ma ei tea, kuidas seda sulle seletada, nii et see täiesti idiootselt ei kõlaks ja sa aru saaksid. Ma ei ole kunagi varem pidanud seda ratsionaalselt põhjendama. Mulle … mulle tundub, et ma ei jää pildile …”
Pidasin pausi ja vahtisin aknast välja. Ootasin, et ta hakkaks naerma või ohkaks või teeks mõne muu häälitsuse, mis viitaks sellele, et ta peab mind naeruväärseks. Aga tema suunast kajas minuni ainult kannatlikku vaikust. Vaatasin talle otsa, ta oli täiesti tõsine ja ootas, et ma edasi räägiksin.
„Mitte otseses mõttes muidugi, ma ei väida, et ma olen mingi maagiline olevus, keda ei ole võimalik pildistada, aga ma ei tunne ennast piltidelt kunagi ära. Ma vaatan pilte, millel ma olen, ja ma ei tea, kes see on, mu pilk isegi ei peatu iseendal. Ja see tekitab minus tohutut paanikat, sest ma ei tea iialgi,