Kuid treeningutele oli pikk maa – seitse kilomeetrit – ja tihtipeale pidin terve tee jalgsi kõndima. Aga mõnikord oli kiusatus liiga suur, eriti siis, kui märkasin lahedat ratast. Ükskord nägin kollast ratast, millel olid hiiglaslikud kastid küljes, ja ma mõtlesin, et why not? Hüppasin sadulasse ja väntasin minema – jõle hea minekuga oli. Kuid need kastid olid kummalised ja siis jõudis mulle kohale: see on postiljoni ratas. Ma väntasin ringi ümbruskonna inimeste postiga. Nii et hüppasin rattalt maha ja jätsin selle natuke eemale seisma. Ma ei tahtnud kõigele lisaks veel inimeste posti varastada.
Üks teine kord virutati mult ära ratas, mille olin ise hiljuti varastanud, ja avastasin staadioni juures, et olen jalamees. Koju oli pikk tee, mul oli kõht tühi ja ma ei viitsinud oodata, nii et varastasin riietusruumi juurest teise ratta. Muukisin luku lahti nagu tavaliselt ja mul on meeles, et see ratas meeldis mulle. See oli hea ratas, ma parkisin selle ettevaatusest natuke eemale, et endine omanik sellele peale ei satuks. Kuid kolm päeva hiljem kutsuti meeskond kokku. Mulle oli see juba tuttav värk. Koosolekud tähendasid tavaliselt näägutamist ja õiendamist, nii et hakkasin häid vabandusi välja mõtlema. Näiteks: „Mina ei teinud, see oli mingi teine vend, onju.” Olin õigesti arvanud, sest koosolek toimuski abitreeneri ratta pärast.
„Kas keegi on seda näinud?”
Mitte keegi polnud näinud. Mina kah mitte! Tähendab, sellises olukorras ei ütle sa ju midagi. Nii see käib. Mängid lolli: „Oi, küll on jama, kahju sust, mul kah varastati ükskord ratas.”
Aga see ei andnud mulle siiski asu. Millega ma hakkama olin saanud? Ja milline ebaõnn! Abitreeneri ratas! Treenereid tuleks ju austada. See oli mulle arusaadav. Või täpsemalt – me peaksime neid kuulama ja neilt õppima, tsoonimängu, taktikat ja muud sellist. Kuid samas mitte kuulama. Et nagu jätka triblamist ja trikkide tegemist. Kuula, aga samas ära kuula! Selline oli minu arusaamine. Aga et nende rattaid varastada? See ei tundunud õige. Olin mures ja läksin abitreeneri juurde.
„Niisiis … asi on nii,” ütlesin ma. „Ma laenasin su ratast natukeseks. Oli nagu selline hädaolukord. Erandlik olukord! Saad selle homme tagasi.”
Näitasin oma parimat kohmetut naeratust ja arvan, et see mingil määral mõjus. Naeratus aitas mind nendel aastatel palju kordi, kitsikusse sattudes oskasin ma ikka nalja teha. Aga see polnud lihtne. Ma polnud lihtsalt must lammas. Kui mingid trenniriided kaduma läksid, süüdistasid kõik mind. Ja neil oli selleks ka alust. Ma olin ju rahast lage. Kui teistel olid alati kõige uuemad Adidase ja Puma kängurunahast jalgpallisaapad, ostsin mina enda omad odavast supermarketist 59,90 krooni eest – need seisid riiulil kõrvuti tomatite ja juurviljadega – ning nii käis see ka edaspidi. Mul polnud kunagi midagi, millega uhkeldada.
Kui meeskond välismaal käis, oli paljudel taskurahaks kaks tuhat krooni. Minul oli pigem kakskümmend krooni ja sedagi siis, kui isa jättis ühe kuu üüri maksmata, et mind reisile saata. Ta oleks lasknud end pigem korterist välja tõsta, kui mind koju jääma sundinud. See oli temast väga tore. Aga siiski ei küündinud ma teiste tasemele.
„Tule kaasa, Zlatan, võtame pitsa või burgeri, ostame seda ja teist,” kutsusid teised.
„Ei, hiljem. Mul pole kõht tühi! Ma puhkan natuke.”
Püüdsin kõrvale põigelda ja samas lahedaks jääda. See polnud kuigi lõbus. See polnud ka suur probleem. Aga see oli midagi uut ja mul algas periood, kus ma muutusin ebakindlaks. Mitte et ma oleksin soovinud teiste moodi olla. Noh, võib-olla natuke! Tahtsin nende kombeid õppida, näiteks etiketti ja muud sellist. Kuid enamasti ajasin oma rida. Võib öelda, et see oli minu salarelv. Nägin tüüpe, kes olid pärit vaesematest rajoonidest nagu minagi, aga püüdsid rikkurite moodi käituda. See ei toiminud kunagi, ükskõik kui palju nad vaeva nägid, nii et ma leidsin, et käitun vastupidi, ajan veel rohkem oma liini. Selle asemel, et öelda: „Mul on ainult 20 krooni,” ütlesin mina: „Mul pole raha, mitte öörigi.” See oli lahedam. Äärmuslik. Olin karm kutt Rosengårdist. Olin teistsugune. Sellest kujunes minu identiteet, mida ma nautisin aina rohkem ega teadnud midagi rootsi kuttide iidolitest.
Mõnikord olime esindusmeeskonna mängudel pallipoisteks. Ükskord mängis Malmö FF Göteborgi IFK vastu – tegemist oli tõesti tähtsa matšiga ja mu meeskonnakaaslased hakkasid pabistama, tahtsid kuulsustelt autogramme saada, eriti ühelt, Thomas Ravellilt, kes oli ilmselgelt nende suurim sangar, kuna oli jalgpalli MMil mõned penaltid löönud. Ma polnud temast kunagi midagi kuulnud, aga seda ma teistele ei tunnistanud. Ma ei tahtnud end rumalaks teha. Muidugi olin ka mina MMi vaadanud. Aga ma tahan seda öelda, et ma olin ju Rosengårdist. Mind ei huvitanud mingid rootslased. Ma jälgisin brasiillasi, Romáriot ja Bebetot ja teisi, ning Ravelli juures huvitasid mind vaid tema jalgpalluripüksid. Mõtlesin, kust ma saaksin endale samasugused pihta panna.
Me pidime klubile raha teenimiseks Bingolotto pileteid müüma. Mul polnud aimugi, mis see Bingolotto on. Ma polnud kunagi kuulnudki sellisest tegelasest nagu Loket, kes teles seda loteriisaadet juhtis. Aga ma käisin meie rajoonis ringi, koputasin ustele ja ütlesin: „Tere, minu nimi on Zlatan. Vabandust, et tülitan. Kas te sooviksite loteriipiletit osta?”
Ausalt öeldes ei tulnud mul see hästi välja. Müüsin ligikaudu ühe pileti ja veel vähem müüsin ma advendikalendreid, mis meile klubis jagati. See tähendab, et ma ei müünud neist ühtegi ja lõpuks pidi isa need kõik ära ostma. See polnud õiglane. Me ei saanud seda endale lubada ja meil polnud koju rohkem rämpsu vaja. See, et ma võisin juba novembris kõik kalendri uksekesed avada, ei teinud mind rõõmsaks. See oli absurdne ja ma ei saa aru, kuidas võib lastele sellise ülesande anda, saata nad põhimõtteliselt kerjama.
Mängisime jalgpalli ja me olime hiilgav aastakäik, 1980. ja 1981. aastal Malmös sündinud. Meil oli Tony Flygare, Guðmundur Mete, Matias Concha, Jimmy Tamandi, Markus Rosenberg. Olin ka mina. Meil oli igasuguseid teraseid poisse, ka minu mänguoskused üha paranesid, kuid nurin jätkus. Põhiliselt olid vanemad rahulolematud. Nad lihtsalt ei andnud asu. „Hakkab peale,” ütlesid nad. „Jälle ta triblab!”– „Ta ei sobi klubisse!” See ajas mind vihale. Kes kurat nad olid, et võisid seal seista ja mind arvustada? Räägitakse, et ma kaalunud sel ajal jalgpallist loobumist. See ei pea paika. Küll aga oli mul kõva plaan mõneks ajaks teise klubisse minna. Mul ei olnud sellist toetavat isa, kes mind kaitseks või mulle kalleid riideid ostaks. Pidin ise enda eest hoolitsema, aga need rootsi isad oma ennasttäis poegadega käisid muudkui ringi ja seletasid, kuidas ma kõike valesti teen. Loomulikult tekitas see halva enesetunde! Ja ma olin rahutu. Ma tahtsin tegevust, rohkem tegevust. Mulle oli midagi uut vaja.
Noortemeeskonna treener Johnny Gyllensjö sai sellest teada ja tegi sellest klubis juttu. „Lõpetage ära,” ütles ta. „Mitte igaüks ei saa käia trennis ilusti klanituna ja kammituna. Me jääme niimoodi suurest talendist ilma!” Nad koostasid noormängija lepingu, millele isa alla kirjutas. Ma sain 1500 krooni kuus, mis andis muidugi motivatsiooni juurde, ma pingutasin aina rohkem. Ma ei olnud päris lootusetu, nagu juba varem ütlesin. Ma ei mõelnud ainult ära kuula! Ma mõtlesin ka kuula.
Harjutasin hoolega, kuidas palli surmata nii väheste puudutustega kui võimalik. Aga pean tunnistama, et ma ei hiilanud. Kõik keerles ikka Tony ümber ja ma ahmisin teadmisi, et saada vähemalt sama heaks kui tema. Kogu minu põlvkond Malmös fännas brasiillaste võtteid ja mängu. Me kannustasime üksteist. See oli jälle natuke nagu ema kodupiirkonnas, ja kui me arvutite juurde pääsesime, siis tõmbasime alla igasuguseid pettevõtteid, mida Ronaldo ja Romário tegid, ning siis harjutasime, kuni need meile selgeks said. Kerisime videoid palju kordi edasi ja tagasi. Kuidas nad seda täpselt teevad? Kuidas nad seda väikest asja teevad?
Olime kõik harjunud palli kõksama. Kuid brasiillased rohkem nagu lükkasid palli jalaga, ja meie muudkui harjutasime ja harjutasime, kuni see hakkas selgeks saama ning me viimaks katsetasime seda matšidel. Paljud meist tegid seda. Aga mina läksin veel ühe sammu edasi. Süvenesin veel rohkem. Olin detailide osas veel täpsem. Ausalt öeldes muutus see mul päris kinnisideeks.
Need trikid olid olnud alati minu võimalus tähelepanu pälvida, ma jätkasin triblamist, hoolimata sellest, kui palju isad ja treenerid õiendasid. Ei, ma ei kohanenud. Täpsemalt, ma kohanesin ja samas ei kohanenud. Tahtsin olla erinev. Tahtsin ka treeneri õpetatut omandada ja