mõnda aega ka väravavaht. Ma ei tea, miks. Võib-olla olin eelmise väravavahi peale vihastanud ja öelnud talle midagi stiilis: „Sa oled mõttetu, isegi mina oleksin sust parem.” Olen üsna kindel, et see võis nii olla. Kuid ühes mängus lasin ma mitu väravat sisse lüüa ja siis ma läksin marru. Karjusin, et nad kõik on sitad. Et jalgpall on sitt. Et terve maailm on mõttetu ja et ma lähen hoopis hokit mängima.
„Hokionpaljuparem, sitapead!Mahakkanhokiprofiks!Mingepersse!”
Siis ma uurisin aga hoki kohta ja mõtlesin, kurat, kui palju varustust mul selleks vaja läheb! Korralik kaitsevarustus! See maksis terve varanduse. Nii et ainuke võimalus oli oludega leppida ja selle sita, selle jalgpalliga jätkata. Aga ma ei olnud enam väravas, vaid pääsesin edurivvi ning muutusin päris osavaks.
Ühel päeval oli meil mäng, aga mind polnud kohal. Kõik karjusid, kus on Zlatan. Kus on Zlatan? Lahtilöögini oli jäänud vaid paar minutit, võin kihla vedada, et treener ning meeskonnakaaslased tahtsid mu maha lüüa. „Kus ta on? Kuidas ta saab sellisele tähtsale mängule mitte tulla, kurat?” Siis nägid nad poissi, kes väntab varastatud rattal nagu hull, otse treeneri suunas. Kas see segane kavatseb talle otsa sõita? Ei, suutsin kruusal vibades otse treeneri ees pidurdada ja jooksin joonelt mänguväljakule. Arvata võib, et treener oli maruvihane.
Talle lendas kruusa näkku. Ta jäi kivirahe alla. Aga ta lubas mul mängida ja ma arvan, et me võitsime. Me olime hea kamp. Ükskord võeti mind mingi teise jama pärast mängust välja ja saadeti esimesel poolajal pingile. Meie meeskond oli kaotusseisus 0:4 mingi Vellinge rikkurite karja vastu, tõmmunahalised lapsed mängisid kõrgklassi poiste vastu, õhk särises pingest. Olin vihast lõhkemas. Kuidas võis see idioot mu pingile saata?
„Kas sa oled loll või?” küsisin ma treenerilt.
„Rahune maha. Varsti saad uuesti väljakule.”
Mind vahetati teisel poolajal sisse ja lõin kaheksa väravat. Me võitsime 8:5 ja mõnitasime neid rikkurite lapsi ning loomulikult tundsime end hästi. Ma mängisin tehniliselt ja nägin kogu aeg erinevaid mänguvõimalusi. Ema elurajoonis mängides olin omandanud meisterlikult ootamatute võtete kasutamise. Sellest hoolimata on mul kõrini nendest inimestest, kes käivad ringi ja prääksuvad: „Ma nägin kohe, et Zlatanist saab veel asja, bla-bla-bla. Mina tegelikult õpetasingi talle seda kõike. Ta oli mu parim sõber.” See on pask.
Keegi ei öelnud mulle midagi. Vähemalt mitte nii palju, nagu nad hiljem väitsid. Ükski suur klubi ei tulnud mu uksele koputama. Ma olin suvaline tattnina. Keegi ei arvanud: „Oi, me peame selle väikese talendi vastu head olema.” Pigem võis kuulda: „Kes selle pruuninahalise sisse lasi?” Ka tol ajal olin ma väga ebastabiilne. Võisin ühes mängus lüüa kaheksa väravat ja juba järgmisel matšil põhjalikult põruda.
Veetsin palju aega koos ühe poisiga, kelle nimi oli Tony Flygare. Meil oli ühine keeleõpetaja. Tema ema ja isa olid samuti Balkanilt pärit ning ka tema oli omamoodi karm kutt. Ta ei elanud Rosengårdis, vaid selle lähedal, Vitemöllegatani tänaval. Olime ühel ja samal aastal sündinud, kuid tema sünnipäev oli jaanuaris ja minul oktoobris ning see polnud sugugi tähtsusetu. Ta oli suurem ja tugevam ning teda peeti paremaks jalgpalluriks kui mind. Tonyle pöörati palju tähelepanu: „Vaata teda, on alles mängija!” Nii et ma jäin natuke tema varju. Ma ei tea, võib-olla oli see hea. Pidin hambad risti suruma ja peksupoisi staatusest välja võitlema. Aga nagu juba ütlesin, polnud ma sel ajal eriline tegija. Olin metsik poiss, kohutav laps, ja mul polnud tõesti mingit kontrolli oma emotsioonide üle. Ma elasin end mängijate ja kohtunike peale välja ning vahetasin muudkui klubi. Mängisin Balkani klubis. Tulin tagasi MBIsse, siis jälle Balkanisse ning siis BK Flagg klubisse. See oli paras segapuder, keegi ei viinud mind treeningutele, mõnikord vaatasin platsi ääres olevate vanemate poole.
Mu isa polnud seal kunagi, ei jugoslaavlaste ega rootslaste seas, ja ma ei tea täpselt, mis tunde see minus tekitas. Nii lihtsalt oli. Pidin ise hakkama saama. Olin sellega harjunud. Aga võib-olla see haavas mind. Ma ei oska öelda. Inimesed harjuvad elu paratamatute tahkudega ära, ma ei mõelnud sellele eriti. Isa oli selline, nagu ta oli. Ta oli lootusetu. Ta oli suurepärane. Kord üleval, kord all. Ma ei lootnud temale, mitte nii, nagu teised oma vanematele loodavad. Kuigi jah, mõnikord oleksin tahtnud teda seal näha. Et: „Kurat, oleks ta vaid seda lahedat võtet, seda vinget Brasiilia trikki näinud.” Noh, isal olid ka sellised perioodid, mil ta oli täiesti pühendunud. Ta tahtis, et minust saaks jurist.
Ei saa öelda, et ma oleksin sellest mõttest vaimustuses olnud. Minu tutvusringkonnas seda eriti ei juhtunud, et keegi juristiks hakkaks. Me tegime hullumeelseid asju ja unistasime tegijaks saamisest, meil polnud eriti palju vanemate toetust – ei olnud sellist asja, et: „Tahad, ma räägin sulle Rootsi ajaloost?” Olid vaid õllepurgid, Jugoslaavia muusika, tühi külmkapp ja sõda Balkanil. Aga teate, mõnikord leidis ta aega ja rääkis minuga jalgpallist ning ma olin sellest alati vaimustuses. Selles mõttes, et ta on mu isa, ja ükskord tuli ta minu juurde – ma ei unusta seda iial, see oli kuidagi pidulik:
„Zlatan, sul oleks aeg päris klubis mängida.”
„Mis mõttes päris klubis? Milline see päris klubi on?”
„Hea meeskond, Zlatan. Tippmeeskond, nagu Malmö FF!”
Ma ei saanud tast vist hästi aru.
Mis selles Malmö FFis siis erilist on? Ma ei teadnud sellistest asjadest midagi, ei saanud aru, millises klubis tasub mängida ja millises mitte. Aga ma teadsin seda klubi. Ma olin Balkaniga nende vastu mänginud, nii et ma mõtlesin, et miks ka mitte. Kui isa nii ütleb. Ent mul polnud aimugi, kus nende jalgpallistaadion asub, tegelikult ei teadnud ma linnast üldse midagi. Malmö ei olnud küll kaugel. Kuid see oli teine maailm. Olin juba seitsmeteistkümneaastane, kui esimest korda kesklinna sattusin, ma ei teadnud midagi seal toimuvast. Kuid tegin endale tee treeningukohta selgeks ja pedaalisin sinna umbes pool tundi, varustus supermarketi kilekotis, ning loomulikult olin ma närvis. Malmö FF oli tõsine asi. Enam polnud mingit: „Tulge mängima, poisid!” Siin tuli läbi teha proovimängud ja katsed ning ma märkasin kohe, et olin teistest erinev. Olin valmis asjad kokku pakkima ja koju minema. Kuid juba teisel päeval teatas treener Nils:
„Tere tulemast meeskonda.”
„Tõsiselt või?”
Ma olin siis kolmeteistkümneaastane, seal olid juba mõned võõramaalased, teiste seas ka Tony. Ülejäänud olid valdavalt tavalised rootslased, nende seas ka mõned rikkurite rajoonidest. Mul oli tunne, nagu oleksin mingi tulnukas. Mitte ainult sellepärast, et mu isal polnud suurt ja uhket maja ning et ta ei tulnud kunagi mänge vaatama. Ma rääkisin teistmoodi. Ma triblasin. Läksin hoobilt iga asja peale närvi ja kaklesin. Sain ükskord kollase kaardi, sest karjusin oma meeskonnakaaslaste peale.
„Sa ei või nii teha!” ütles kohtunik.
„Sa võid kah põrgusse kerida,” röögatasin mina ja viskasin varvast.
Rootslastel sai sellest kõrini. Nende vanemad tahtsid must lahti saada ja ma mõtlesin juba tuhandendat korda, et mul on neist siiber. Võin uuesti meeskonda vahetada. Või hakkan hoopis taekwondo´ga tegelema. See ongi lahedam. Jalgpall on mõttetu. Kellegi meeskonnakaaslase idioodist isa käis ringi palvekirjaga. „Zlatan tuleb klubist välja visata,” seisis seal ning igasugused tüübid andsid sellele allkirja. Nad ulatasid seda üksteisele, öeldes: „Zlatan ei kuulu siia. Ta tuleb välja visata! Kirjuta siia alla, bla-bla-bla.”
See oli päris hull. Okei, olin selle isa pojale äsanud. Mind rünnati mängu ajal mitu korda alatult ja ma läksin närvi. Virutasin talle peaga, kui aus olla. Aga mul oli pärast kahju. Väntasin haiglasse ja palusin vabandust. Olin küll rumalalt käitunud, aga ausõna, selle peale kohe palvekiri?! Olge normaalsed! Treener …ke Kallenber lihtsalt põrnitses seda paberit ja põrutas: „Mis kuradi jama see veel on?!”
Ta rebis selle tükkideks. …ke oli päris okei. Noh, teatud määral! Ta pani mu noorteliigas peaaegu terveks aastaks pingile ja arvas nagu kõik teisedki, et ma triblan liiga palju, sõiman liiga palju meeskonnakaaslasi, mul on halb hoiak ja suhtumine ja nii edasi. Ma sain nende aastatega ühe olulise asja selgeks. Kui minusugune kutt tahab tunnustust pälvida, peab ta olema viis