miniseelik kattis vaevu jämedaid pruune kintse. Skunk hoidis üht kätt ta alukate kummi vahel, see puhkas pehmel niiskel häbemel, kaks sõrme sügaval tüdruku sees.
„Pööra paremale,” kamandas Skunk.
„Sa ajad mind uuesti kiima!”
Tema sõrmed vingerdasid sügavamale.
Tüdruk ahhetas. „Skunk, lõpeta!”
Ka Skunk oli uuesti kiimas. Tüdruk pööras valgusfoori juures paremale, nad möödusid kuninganna Victoria kujust ja Skunk hüüatas järsku: „Stopp!”
„Mis lahti?”
„Seal! Seal! Seal!” Ta haaras roolist ning juhtis Peugeot’ tänavaserva, eirates nende taga sõitnud auto pidurikiunatust ja valju signaali.
Kui tüdruk auto peatas, vabastas Skunk esmalt sõrmed, siis käe. „Kuradima vinge! Nägudeni!”
Ta avas autoukse, koperdas välja ja oli läinud, ilma et oleks üle õla pilkugi heitnud.
Tänava vastasküljel ootas valgusfoori taga metalset tumesinist värvi Audi A4 kabriolett. Skunk tõi taskust lagedale pastaka, kirjutas numbrimärgi paberilehele üles, õngitses püksitaskust mobiili ja valis numbri.
„GU 06 LGI,” luges ta ette. „Kas sa saad need mulle tunni ajaga valmis?”
Ta oli nii rahul, et isegi ei näinud, kuidas Peugeot ära sõitis ja Bethany talle lehvitas, ega kuulnud tüdruku lühikest tuututust.
Vinge, mõtles ta. Jess!
Ta ei näinud ka väikest halli Fordi, mis seisis tänavaservas paarisaja jardi kaugusel selja taga. See oli üks viiest autost, millega jälgimismeeskond oli tal viimased pool tundi sabas sõitnud, sestsaadik kui ta haagisest lahkus.
28
Brian Bishop istus laia voodi serval, lõug kätele toetatud, ja põrnitses hotellitoas telekat. Kandikul tema kõrval oli tee tassis ammu jahtunud, kaht tsellofaanümbrises küpsist polnud aga puudutatud. Ta oli õhukonditsioneeri välja lülitanud, sest see oli liiga külm, ja nüüd, pintsaku all endiselt seljas golfiriided, tilkus ta higist.
Kahekordsetele akendele vaatamata kuulis ta õuest sireeni huilgamist, veokimootori nõrka podinat, autoalarmi vahetpidamatut kiljumist. Selle välismaailmaga ei tundnud ta vähimatki sidet, jõllitades neetud teleuudiseid, mis näitasid tema maja – tema kodu. See oli täiesti hullumeelne. Temast oleks kui omaenda elus saanud äkki võõras. Väljatõugatu.
Kord oli tal varemgi säärane tunne olnud, Zoëst lahkumineku ja lahutuse ajal, kui tema lapsed Carly ja Max asusid ema poolele, kellel õnnestus nad isa vastu üles kruttida, ja keeldusid ligi kaks aastat temaga rääkimast.
Tema maja ees seisis, mikrofon käes, keegi laitmatute juuste ja säravate hammastega meediaahvist uudistereporter, selja taga sinivalge politseilint kirjaga KURITEOPAIK – MITTE SISENEDA. „Lahkamine toimus täna pärastlõunal. Kella seitsmeses uudistesaates käsitleme seda lugu uuesti. Mina olen David Wiltshire, Sky News.”
Brian oli hingepõhjani heitunud.
Tema mobiiltelefon helises. Kuna number oli võõras, lasi ta sel heliseda. Täna pärastlõunal oli enam-vähem iga kõne olnud ajalehtedest või meediast, tema mobiilinumber leiti küllap firma veebiküljelt. Peale Sophie olid talle kummalisel kombel helistanud vaid kaks sõpra, tema semu Glenn Mishon ja Ian Steel; ka äripartner Simon Walton oli helistanud. Hääle järgi otsustades oli Simon siiralt toetav, küsis, kas saab kuidagi aidata, ja kinnitas, et äri pärast ei maksa muretseda, tema, Simon, hoolitseb kõige eest niikaua, kui Brian soovib.
Brian oli mitu korda rääkinud Katie vanematega, kes viibisid Hispaanias Alicantes, kus Katie isa oli algatamas veel üht – üsna kindlasti hukule määratud – äriettevõtmist. Nad saabuvad tagasi hommikuse lennuga.
Ta arutles, kas oleks pidanud helistama oma advokaadile, kuid milleks? Ta polnud ju milleski süüdi. Ta oli üdini nõutu ja istus seetõttu tardunult, vahtis nagu hüpnotiseeritult telekat, hoomates ebamääraselt tema sissesõiduteed ummistavat ja tänavalegi pargitud politseiautode kobarat. Mööda roomas ühtlane autovool, igal viimsel kui juhil ja kaassõitjal kael õieli. Tal oli tarvis töötada. Telefonikõnesid teha, e-kirjadele vastata ja neid saata. Tööd oli pagana palju, aga praegusel hetkel oli ta nagu halvatud.
Kärsitult tõusis ta püsti ja marssis toas pisut aega ringi, astus siis säravpuhtasse vannituppa, põrnitses käterätikuid ja tõstis WC-poti kaane, et urineerida. Mitte midagi ei juhtunud. Ta põrnitses oma nägu kraanikausi kohal peeglis. Seejärel hakkasid talle silma tualett-tarbed. Väikesed marmorimitatsiooniga plastist šampoonipudelid, juuksepalsam, dušigeel ja nahakreem. Ta sättis neid, kuni nende vahed olid ühtlased, kuid lõpuks ei meeldinud talle nende asend riiulil ja ta nihutas neid mitu tolli paremale, säilitades hoolega ühtlase paigutuse.
See parandas veidi enesetunnet.
Kell kümme täna hommikul hõiskas tal süda sees, ta oli rahulikult nautinud oivalist suveilma. Oli aasta ühel ilusaimal päeval mänginud oma elu ühe hiilgavaima golfi. Nüüd, kõigest kaheksa ja pool tundi hiljem, oli tema elu purunenud. Katie oli surnud.
Kallis, kallis, kallis Katie.
Ja politsei uskus ilmselgelt tema seotust.
Issand jumal.
Suurema osa pärastlõunast oli ta veetnud kahe naispolitseinikuga, kes esitlesid end talle määratud tugiisikutena. Väga abivalmis sümpaatsed naisterahvad, nende küsimused olid teda aga väsitanud ja talle lubati puhkepaus.
Ning armas Sophie – mida see veel tähendas? Mis kuramuse juttu Sophie ajas, et nad veetsid öö koos? Ei veetnud. Mitte mingil juhul. Ei tulnud kõne allagi.
Muidugi oli ta Sophiest sisse võetud. Kuid armulugu? No ei. Tema eksnaisel Zoël oli olnud armulugu. Ta oli avastanud, et Zoë oli teda kolm aastat petnud, ja teadasaamise valu oli olnud väljakannatamatu. Tema ei teeks seda mitte kellelegi. Hiljuti oli ta tundnud, et tema ja Katie läbisaamine halveneb, ja oma arust oli ta suhte parandamiseks kõvasti pingutanud.
Sophiega flirtida meeldis talle küll. Ta nautis Sophie seltsi. Põrgu päralt, see oli tiivustav, kui kahekümnendates aastates tüdruk oli sinusse kõrvuni armunud. Aga flirdiga asi piirduski. Ehkki ta taipas, et oli võib-olla Sophiet liialt julgustanud. Miks ta oli üldse Sophie lõunale kutsunud, kui nad filmiinvesteeringute maksusoodustuste konverentsil kõrvuti istuma sattusid, polnud tal aimugi. Ohumärgid olid õhus, tema aga ei hoolinud. Nad olid mitu korda kohtunud. Vahetasid sageli kaks-kolm e-kirja päevas, kuid viimasel ajal olid Sophie muutunud pealetükkivamaks. Tõtt-öelda oligi ta paaril korral Sophiele mõelnud, kui Katiega – neil päevil üha harvemini – armastust jagas.
Kuid ta polnud Sophiega iial maganud. Pagana pihta, ta polnud teda suudelnudki.
Või oli?
Kas ta ei mäletanud tagantjärele oma tegusid? Selliseid inimesi, kes oma tegusid ei teadvusta, on olemas. Stress võib tekitada vaimseid häireid, panna aju veidralt käituma, ja stressist polnud tal hiljuti puudust, ta oli muretsenud äri ja Katie pärast.
Tema firmal International Rostering Solutions, mille oli asutanud üheksa aasta eest, läks hästi – peaaegu liiga hästi. Hommikuti oli tal tarvis järjest varem kontorisse jõuda, et läbi lugeda kõik eelmise päeva e-kirjad – neid võis olla kuni kakssada –, senikaua algas aga uute kirjade uputus. Ja kuna nad avasid nüüd üle maailma harukontoreid – viimati New Yorgis, Los Angeleses, Tokyos, Sidneys, Dubais ja Kuala Lumpuris –, käis suhtlus kakskümmend neli tundi ööpäevas. Loomulikult oli ta palganud ohtralt uusi töötajaid, kuid ülesandeid delegeerida ta ei osanud. Nii juhtus üha tihemini, et ta töötas kontoris hilise õhtutunnini, läks siis koju, sõi õhtust ja töötas edasi – seda Katie pahameeleks ka nädalalõppudel.
Lisaks kartis ta, et nende abieluga on halvasti. Kuigi Katiel olid hobideks heategevus ja Rotary-klubi, oli naine nördinud, et teda alatasa üksi jäetakse. Brian oli katsunud naisele selgitada, et säärane tempo ei kesta igavesti: mõne aasta möödudes viivad nad firma börsile või müüvad maha,