Mitte päris surnud. Peter James

taastatud 1962. aasta Jaguar, on ju huvi. Mispeale Katie kostis salvavalt, et ei mäleta, millal mees selle viimati garaažist välja tõi. Brian oli sunnitud endamisi tunnistama, et temagi ei mäleta seda.

      Brianil oli meeles, kuidas tema ja Zoë abielu lagunemise ajal, kui ta vaevu omadega toime tuli, soovitas arst tal paariks nädalaks psühhiaatriakliinikusse minna. Ta polnud nõustunud ja oli kõik ikkagi üle elanud. Ent nüüd oli tal samasugune rusutud ja puhuti sogane tunne nagu tollal. Ja Katie juures oli ta tajunud mõningaid samasuguseid võnkeid, mida oli kogenud Zoëga, enne kui avastas naise armuloo. Võimalik, et süüdi on ta mõistus.

      Võimalik, et ta mõistus pole praegu täiesti korras.

      29

      Kaamera libises pikkamisi ja veidi võppudes Dyke Road Avenue majas nr 97 Bishopite magamistoas. See peatus viivuks Katie Bishopi alasti kehal, mis lebas, käed-jalad laiali, randmed seotud üsna peenutsevate puidust voodisammaste külge, kaelal kägistamisjälg, gaasimask vedelemas kõrval.

      „Kui ohver leiti, oli gaasimask näol,” ütles Roy Grace oma meeskonnale, mille liikmete arv oli nüüd kasvanud kahekümnele; nad olid kogunenud esimese astme juurdluste ala konverentsituppa vaatama kriminalistide videot kuriteopaigast.

      Toas mahtus kakskümmend viis inimest hädapärast istuma ristkülikukujulise laua ümber kõvadele punastele toolidele ja veel kolmekümnele oli seisuruumi. Lisaks juurdlusbriifingutele kasutati seda tuba sageli pressikonverentsideks, seetõttu oligi ruumi kaugemas otsas videoekraani vastas kuue jala kõrgune ja kümne jala laiune ovaalne kahevärviline sinine tahvel silmapaistvas kirjas Sussexi politsei veebiaadressi, samuti politsei vapi ja telefoninumbriga. Kõik avaldused ajakirjandusele ja meediale tegid politseinikud tahvli taustal.

      „Kes maski ära võttis, Roy?” küsis inspektor Kim Murphy sõbralikul, kuid väga otsekohesel häälel.

      Grace oli Kimiga ennegi koos töötanud, nad olid mõrva tellimise eest kohtu alla toonud ühe Brightoni üürikorterite omaniku, kohtuprotsess oli hiljuti edukalt lahenenud ja nad olid saavutatuga rahul. Selle juhtumi puhul oli Grace palunud Kimi enda kui juurdlusevanema asetäitjaks. Too kolmekümnendates aastates naisinspektor oli särtsakas, ülimalt intelligentne ja meeldis Grace’ile kangesti. Ta oli ka väga veetlev, õlgadeni ulatuvate kenade heledate triibutatud juustega, laia avala näoga ja peaaegu lakkamatu relvitukstegeva naeratusega, mis väga tõhusalt varjas – paljude kurjategijate üllatuseks ja kahetsuseks – üsnagi vintsket elunäinud karakterit, keda polnud lihtne lollitada. Väärikale auastmele vaatamata oli Kimis midagi poisilikku. Täna õhtul toonitas seda sportlik, võrdlemisi mehelik beež õlakutega linasest riidest pintsak, mille juurde kandis ta valget T-särki ja pükse. Enamikul päevadel sõitis ta tööle Harley-Davidsoniga, hooldades tsiklit ise.

      „Koristaja,” ütles Grace. „Ja jumal üksi teab, milliste asitõendite otsas ta veel trampis.”

      Täna õhtul oli Grace’il raskusi. Tõsiseid raskusi. Ta pidi juhatama mõrvajuurdlust, millega kaasnes ränk vastutus. Aga kuidas ta ka ei üritanud keskenduda, püsisid mõtted mujal, teises linnas, kus ootas hoopis teine uurimine. Sandy. Ning korraga taipas ta, et oli täiesti unustanud Cleole helistada ja teatada, mis kell ta loodab õhtul lõpetada. Briifingu ajal püüab ta Cleole SMS-i saata.

      Suhe Cleoga ajas teda ühtäkki segadusse. Mis siis, kui Sandy ongi Münchenis? Kui ta Sandyga kohtub, mis saab edasi?

      Võrrandis oli liiga palju tundmatuid. Siin ja praegu istuti juurdlustoa pärismaailmas töölaua ääres, talle vahtisid vastu ootusärevad näod. Kas ta kujutas seda ette või vaatasid nad teda imelikult?

      Võta end kokku!

      „Kell on kaheksateist kolmkümmend reedel, neljandal augustil,” luges ta briifingu märkmetest valjusti. Roiutavas kuumuses oli ta pintsaku seljast heitnud, lipsusõlme lõdvendanud ja kaks ülemist särginööpi avanud.

      „See on meie esimene nõupidamine seoses operatsiooniga Kameeleon,” jätkas ta, „mõrvajuurdlusega kolmekümne viie aastase naissoost ohvri asjus, kes on tuvastatud kui proua Katherine Margaret Bishop, tuttavatele Katie, elupaik Ida-Sussexis Hove’is Dyke Road Avenue majas number üheksakümmend seitse. Laip avastati täna hommikul kell kaheksa kolmkümmend. Järgneb kokkuvõte.”

      Mõne minuti kirjeldas Grace sündmusi, mis olid viinud Katie surnukeha leidmiseni. Kui ta gaasimaskini jõudis, katkestas Norman Potting teda iseloomulikult.

      „Võib-olla oli mehel krooniline kõhutuul, Roy. Andis naisele halastusest gaasimaski.” Potting piilus muheldes ringi. Kuid keegi ei muianud.

      Grace ägas sisimas. „Aitäh, Norman,” ütles ta. „Meil on kuhjaga arutamist. Naljadest võiks hoiduda.”

      Potting vahtis ikka ringi, suu publiku ees kõrvuni, laskmata end ilmetutest nägudest araks lüüa.

      „Gaasimaskist ei tohi meediale rääkida,” lisas Grace. „Ma tahan, et te vaikiksite kui haud. Kas kõik said aru?”

      Oli üldlevinud taktika, et avalikkusele ei räägitud kuriteopaigast leitud võtmetähtsusega tõenditest. Kui keegi helistab ja mainib gaasimaski, teab juurdlusmeeskond sel juhul kohe, et helistajal on üsna kindlasti tõsi taga.

      Grace asus ülesandeid laiali jagama. Tarvis oli otsida Katie Bishopi sugulasi, inimesi, kellega ta oli lävinud, ja koguda nende kohta taustinfot. Tugiisikud juba tegelesid sellega, nende järelevaatajaks oli Grace täna päeval määranud Bella Moy.

      Bella luges ette oma väljaprinditud märkmed. „Esialgu on mul üpris vähe,” ütles Bella. „Katie Bishopi sünninimi oli Katherine Margaret Denton, ta oli Brightonis elavate vanemate ainuke laps. Abiellus Brian Bishopiga viis aastat tagasi. Temale kolmas abielu, Brianile teine. Lapsi pole.”

      „Kas on aimu, miks mitte?” küsis Grace.

      „Ei.” See küsimus näis Bellat natuke üllatavat. „Bishopil on kaks last esimesest abielust.”

      Grace pani selle märkmikusse kirja. „Okei.”

      „Nädala veetis Katie tavaliselt Brightonis, Londonisse sõitis harilikult üheks õhtuks. Brian Bishopil on Londonis korter, kus ta elab esmaspäevast reedeni.”

      „Tema seksodroom?” oletas Norman Potting.

      Grace ei vastanud. Kuid Pottingi jutus oli iva. Viis aastat lastetut abielu ja suuresti lahus elamine ei viidanud eriti lähedasele suhtele. Ehkki tema ja Sandy olid abielus olnud üheksa aastat, ilma et neilgi lapsi olnuks – aga sellel oli põhjus. Meditsiiniline. Ta kirjutas taas märkmikusse.

      Alfonso Zafferone, kes harjumuspärase häbematu ilmega nätsu näris, oli määratud ühes teabeanalüütikuga kaardistama sündmuste järjestust ja koostama kahtlusaluste nimistut, kuhu seni kuulus vaid Katie abikaasa. Brian Bishopi puhul tuli paika panna põhjalik ajagraafik, et teada saada, kas ta võis Katie mõrva ajal läheduses viibida. Oli siin krahvkonnas või mujal hiljuti toimunud sarnaseid tapmisi? Millega olnuks seotud gaasimask? Zafferone nõjatus tooliseljale; tema õlad on nii vägevad, et ta teeb vist spetsiaalset trenni, mõtles Grace. Nagu kõik mehed toas, oli temagi pintsaku ära võtnud. Stiilse musta särgi varrukatel veiklesid edevad võltsteemantidega mansetinööbid ja kuldsed käesidemed.

      Grace’i teine käsk Norman Pottingile oli olnud hankida Bishopite maja plaanid, õhufoto maavaldusest ja ümbritsevast alast ning hoolitseda, et kõik teed, mille kaudu keegi võis majja pääseda, oleksid tikutulega läbi otsitud. Lisaks tahtis ta Pottingilt ja siis eraldi vanemkriminalistilt detailset hinnangut sündmuskohale, sealhulgas pärastlõunal alustatud naabrite küsitlemise raporteid.

      Potting kandis ette, et kaks majas olnud arvutit olid juba IT-kuritegude üksuses analüüsimisel ja British Telecomilt oli tellitud maja lauatelefoni viimase kaheteistkümne kuu kõneeristus, nagu ka Bishopite abielupaari mobiiltelefonide oma.