kordki täiesti tõsine. „Kas kõik on kindlad, et tahavad minna?”
Thomas noogutas ja märkas teisi sama tegemas.
„Keegi öösel ümber ei mõtelnud?” küsis Minho. „Rääkige nüüd või vaikige igavesti. Kui me läheme sinna, kuhu läheme, ja mõni känk otsustab, et on memmekas, ja üritab tagasi tulla, seisan ise selle eest hea, et ta lahkuks murtud nina ja segipekstud privaatpiirkonnaga.”
Thomas heitis pilgu Newtile, kes oli näo kätesse peitnud ja oigas valjusti.
„Newt, kas sul on probleem?” küsis Minho, hääles üllatav rangus. Thomas ootas jahmunult Newti reaktsiooni.
Vanem poiss näis samavõrra üllatunud. „Ee … ei. Ma lihtsalt imetlen su paganama juhioskusi.”
Minho tõmbas särgikaelust eemale ja kummardus kõigile sealset tätoveeringut näitama. „Mis seal kirjas on, tohlapea?”
Newt vaatas vasemale ja paremale, nägu õhetamas. „Me teame, et sina oled boss. Pea nüüd suu.”
„Ei, sina pea suu,” nähvas Minho, näidates Newti peale. „Meil pole selliseks purtsuks aega. Nii et möla maha.”
Thomasel jäi üle vaid loota, et Minho näitles, õigustamaks otsust teda juhiks määrata, ning et Newt sai sellest aru. Aga isegi kui Minho teeskles, tuli tal see hästi välja.
„Kell on kuus!” hüüdis üks välujatest.
Justkui tema hüüatus oleks selle vallandanud, moondus nähtamatu sein taas hägusaks, värvudes valgelaiguliseks. Hetk hiljem kadus see sootuks. Thomas märkas nende vastasseinas sedamaid muutust – suur ala oli moondunud lamedaks, võbelevaks, üleni tumehalliks pinnaks.
„Tulge nüüd!” hüüdis Minho, tõstes paki paela üle õla. Ta hoidis teises käes vett. „Ärge jampsige, meil on ainult viis minutit, et läbi jõuda. Mina lähen esimesena.” Ta näitas Thomasele. „Sina tuled viimasena – vaatad, et kõik järgneksid enne mulle.”
Thomas noogutas, üritades võidelda närvides leegitseva tulega; ta tõstis käe ja pühkis laubalt higi.
Minho astus halli seina juurde ja jäi selle ees seisma. Lapatus tundus olevat täiesti ebaühtlane, Thomasel ei õnnestunud seda selgelt näha. Varjud ja igat sorti pimeduse varjundid tantsisklesid lapatuse pinnal. Kogu kupatus vibreeris ja valgus laiali, justkui kaoks iga hetk.
Minho vaatas tagasi. „Kängid, näeme teisel pool.”
Seejärel astus ta sisse ja hall sein neelas ta tervenisti.
14. PEATÜKK
Keegi ei kaevelnud, kui Thomas kõik ülejäänud Minho järel edasi saatis. Keegi isegi ei öelnud midagi; lapatusele lähenedes ja sellest läbi minnes vahetati vaid ekslevaid, hirmunud pilke. Eranditult iga väluja kõhkles hetke, enne kui astus viimase sammu halli hägusesse ruutu. Thomas jälgis neid kõiki, patsutades poistele enne kadumist seljale.
Kaks minutit hiljem olid Thomasega veel vaid Aris ja Newt.
Oled kindel?küsis Aris temalt mõttes.
Thomas köhatas, olles üllatunud sõnadest oma teadvuses – sellest justkui kuuldamatust, ent ometi kuuldavast kõnest. Ta oli arvanud – ja lootnud, et Aris sai vihjest aru, et Thomas ei tahtnud temaga sel moel suhelda. See oli ainult Teresa ega mitte kellegi teise jaoks.
„Kähku,” pomises Thomas valjusti, keeldudes poisile mõttejõul vastamast. „Peame kiirustama.”
Aris astus läbi lapatuse, näol haavunud ilme. Newt järgnes talle ja niisama lihtsalt leidiski Thomas end üksinda suures ühisruumis.
Ta heitis enda ümber veel viimase pilgu, meenutas pundunud laipu, mis olid vaid mõne päeva eest seal rippunud. Mõtles labürindile ja kõigele purtsule, mida nad olid pidanud läbi elama. Ohates nii valjusti kui võimalik, lootes, et keegi kusagil teda kuuleb, haaras ta oma veekoti ja toitu täis lina ning astus lapatusse.
Jahedus jooksis üle naha, eest taha, justkui oleks hall sein tehtud jääveest. Ta oli viimasel hetkel silmad sulgenud ja avas need nüüd, nägemaks ei midagi muud kui pilkast pimedust. Aga ta kuulis hääli.
„Hei!” hüüatas ta, tegemata välja ootamatust paanikast oma hääles. „Kuulge –”
Enne kui ta jõudis lõpetada, komistas ta millegi otsa ja kukkus, maandudes rabelevale kehale.
„Õuu!” hüüdis see keegi, lükates Thomase eemale. Enamat polnud võimalik, sest veekotist tuli tugevasti kinni hoida.
„Olge kõik paigal ja vait!” See oli Minho ning Thomase kergendustunne pani teda äärepealt rõõmust hõiskama. „Thomas, kas see olid sina? Kas sa oled siin?”
„Jah!” Thomas ajas end püsti, kobades pimesi enese ümber, et kellelegi rohkem mitte otsa komistada. Ta ei tundnud muud kui õhku, nägi vaid musta. „Mina olin viimane, kes tuli. Kas kõik said läbi?”
„Me parasjagu rivistusime ja loetlesime rahvast kenasti üle, kui sina sisse koperdasid nagu uimas pull,” vastas Minho. „Alustame otsast peale. Üks!”
Kui keegi ei öelnud midagi, hüüdis Thomas: „Kaks!”
Sealt alates asusid välujad end järjest loetlema, kuni Aris ütles viimaks: „Kakskümmend.”
„Hästi,” teatas Minho. „Oleme kõik siin, olgu see siis, kus tahes. Ma ei näe suhkatki.”
Thomas seisatas, tunnetades teisi poisse, kuuldes nende hingetõmbeid, ent peljates liikuda. „Kahju, et meil taskulampi pole.”
„Tänud, et ilmse välja tõid, härra Thomas,” vastas Minho. „Olgu, kuulake. Oleme mingisuguses koridoris – tunnen, et mõlemal pool on seinad, ja nagu ma aru saan, olete teie minust paremal pool. Thomas, seal, kus sina seisad, on see koht, kust sisenesime. Peame vaatama, et kogemata läbi selle lapatuse-mapatuse-kupatuse tagasi ei satu, nii et kõik kuulake minu häält ja tulge minu suunas. Pole suurt muud valikut, kui minna seda teed edasi ja vaadata, mida leiame.”
Ta oli viimaseid sõnu lausudes hakanud Thomasest eemalduma. Jalgade liikumise kahin ja pakkide mütsumine vastu riideid andis märku, et teised järgnesid. Kui Thomas tunnetas, et on viimane ega astu enam kellelegi peale, liikus ta aeglaselt vasemale, sirutades käe välja, kuni tundis kõva, jahedat seina. Seejärel kõndis ta ülejäänud kamba järel, lohistades käega mööda seina, et mitte ära eksida.
Keegi ei lausunud kõndides sõnagi. Thomasel oli vastik, et tema silmad ei harjunud pimedusega – polnud valgusepoegagi. Õhk oli jahe, ent lehkas vana naha ja tolmu järele. Ta koperdas paar korda enda ees liikuvale poisile otsa; ta ei teadnud isegi, kes see oli, sest poiss ei öelnud kokkupõrke järel sõnagi.
Nad muudkui rühkisid, tunnel üha otse ja otse kulgemas, ilma et oleks kordagi vasemale või paremale pööranud. Thomase käsi seina vastas ja jalgealune maapind hoidsid teda ainsana reaalsuses või pakkusid aimu, et ta liigub. Teisiti võinuks arvata, et ta hõljub tühjuses ega jõua sugugi edasi.
Ainsaks hääleks oli kingataldade kokkupuude kõva betoonpõrandaga ja välujate juhuslik sosin. Thomas tajus igat südametukset, kui nad mööda lõputut pimedusetunnelit marssisid. Ta ei saanud parata, et mälestustes ilmutas end karp, pime, läpatanud õhku täis kuubik, millega oli teda Glade’i saadetud; sealne tunne sarnanes praegusega. Ent vähemalt nüüd oli tal kindlaid mälestusi, tal olid sõbrad ja ta teadis, kes nad olid. Vähemalt nüüd mõistis ta, mis on mängus – et nad vajavad ravimit ja peavad selle saamiseks arvatavasti nii mõndagi hirmsat läbi elama.
Korraga kaikus üle tunneli hoogne sosin, mis näis kostvat ülevalt poolt. Thomas jäi sammu pealt seisma. Sosistajaks polnud ükski väluja, ta oli selles kindel.
Minho hüüdis eestpoolt, et nad seisma jääksid. Ja seejärel: „Kas te kuulsite seda?”
Paljud välujad pomisesid jah ning hakkasid küsimusi esitama, ent Thomas kergitas kõrvu lae suunas, üritades üle häälte midagigi kuulda. Sosistamine oli kestnud vaid hetke, täpselt nagu oleks öeldud