kirjutas Corvey abt Wibald, kes oli marssinud Demmini peale lootuses saada oma valdusse Rügeni saar. Ristiusu vastuvõtmine oli võlts, kinnitab kroonik Helmold. Kuigi slaavlased vabastasidki mõned taanlastest vangid, nagu nõutud, jätsid nad endale siiski kõik töövõimelised sõjavangid. Sõjakäik tekitas paksu verd ka eri riikide vahel: saksid pidasid taanlasi lootusetuteks liitlasteks, samas levisid kuuldused, et slaavlased olid saksid ära ostnud, et nood ei teeks väljagi, kui taanlasi maha notitakse. Üksmeelt ei olnud piiskoppide vahel, kes ihkasid nii hingi kui ka maad, ega parunite vahel, kes ihaldasid maad või andamit. Üksmeel polnud ka väejuhtide vahel, kes tahtsid naasta koju niipea, kui mingi rahuleping sai sõlmitud, ega lihtväelaste vahel, kes soovisid edasi sõdida, lootes nii suuremat saaki.
Kui aga vaadelda kampaaniat mitte püha sõja, vaid tavalise sõjaretkena, võib seda päris edukaks hinnata. See viis lõpule Vagrimaa ja Polaabia vallutamise sakside poolt ning muutis vürst Nikloti Saksimaa andamikohuslaseks ja liitlaseks. Sõjaretkelt saadi omajagu saaki, vabastati mõningal määral orje ning sealjuures elati üle ainult üks tõsisem tagasilöök, kui taanlased Dobini alt minema löödi. Ühe suve kohta slaavi aladel polnud see sugugi paha. Samuti oli sõda demonstreerinud kristluse tugevust. Vähemalt selles mõttes, nagu seda oli mõistetud varasemal ajal: põletati maha paganlik pühakoda, paganatest sõdalased kasteti ristimisvette ja kõige sellega sai hakkama suur hulk erinevaid, kuid ometi koostööd teinud inimesi. Sakside algatusel peetud sõda vendide vastu oli tänu taanlaste ning Burgundia, Poola ja Moraavia väeüksuste osalemisele vähemalt ühe tšehhi krooniku sõnul commotio christianorum ehk kristlaste liikumine. Aasta hiljem tuli Pommeri vürst Ratibor Saksamaale avalikult oma ristiusku kinnitama.
Ainult Püha Bernard’i ja slaavi misjonäride vaatepunktist oli kampaania ebaõnnestunud. Just nemad olid otsustanud muuta kampaania põhisihiks slaavlaste jäädavalt ristiusku pööramise ja meil jääb üle vaid küsida, miks nad arvasid, et kõige paremini sobib selleks sõjaretk. Esmapilgul oli see vale ja Pommeri piiskop, kes nägi ristisõdijaid Szczecini vallide all, ütles selle ka välja: «Kui nad oleksid tulnud tugevdama kristlikku usku… oleksid nad pidanud seda tegema jutluse, mitte relvade läbi.»28
Välja saab pakkuda kaks vastust. Esiteks veendumuse, et enne kui jõuab jutlustaja kätte kord paganate südameid puudutada, tuleb saatanat füüsiliselt lüüa ja tema plaanid nurja ajada. Saatanal on maailmas nähtavad käsilased: paganate austatud ebajumalakujudes ja metsatukkades peituvad mustad vaimud, samuti õhus lendavad vaimud, kes laksutavad oma tiibu paganate malevate kohal ning abistavad neid lahingus. Ebajumalakujudel ei olnud küll tõelist jõudu, kuid ometi polnud nad elutud, sest juba Rooma aegadest peale olid neid hävitanud ristiusu misjonärid näinud, kuidas kujude kahkjad asukad pagevad tagasi põrgusse, mõnikord metselajate kujul (näiteks Arkonas 1168. aastal), teinekord jälle kärbeste hordina (näiteks Gützkow’s 1127. aastal) või oldi koos nähtud, kuidas Saatana armee taevasse marsib. Kujude purustamist või paganate sõjalise jõu hävitamist sai tõlgendada löögina inimkonda eksitava jõu pihta. Selliseid lööke oli mõistagi vaja jagada, sest muidu poleks saanud paganad tõelisust kuidagi näha – võimsamad deemonid olid kõigest hiigelväe juhid, kellele allus musttuhat väiksemat vaimu. Need hoidsid enda valduses uskmatu hinge ning olid vangistanud tema mõistuse ja tunded. Ristimisele pidi eelnema kurja väljaajamine ja kui eksortsism tahtis olla tõeline, tähendas see kurivaimu väljakihutamist patusest paganast. Pühakute elulood annavad arvukalt tunnistust, kuidas kurjad vaimud väljusid ristiusku pöördunute suust väikeste mustade mehikestena, keda nägid vähemalt mõned, kui mitte kõik kõrvalviibijad. Nagu mis tahes inimliku käitumise seletus, pretendeeris ka see teaduslikkusele ning nagu teaduslike seletuste puhul ikka, ei puudunud sellelgi oma koomiline külg. Allikad näitavad aga selgesti, et kuni XVIII sajandini võtsid paljud haritud inimesed seda tõsiselt ega naernud sugugi eksiteele sattunud paganate üle, kes Jumala asemel kummardasid loodusjõude ja vaime. Juba idee suunata osa ristisõdijaid põhjamaiste «barbarite» vastu, samal ajal kui ülejäänud marsivad Pühale Maale, kujutas endast vaid strateegilist võtet võitluses pimeduse jõududega. Püha Bernard teadis hästi, et kui ka Saatana Lähis-Ida armee lüüa saab, ei ole tema päevad maa peal loetud seni, kuni usule ei ole võidetud kõik maad ja rahvad. Sellest järeldas ta, et võitlus Põhjalas on hädavajalik viimsepäeva eelmäng. Miks ta nii arvas? Talle andsid tuge sajanditega ladestunud kristlikud arusaamad ebajumalate kummardamisest, uude usku pööramisest ja eshatoloogiast. Kirikujuhtide suhteliselt äsja tärganud võimalused muuta doktriin praktikaks andsid Bernard’ile eneseusku ja kindlustunnet.
See doktriin sobis väga hästi kokku veendumusega, et paganad tuleb ristiusku võita jutlustamise, õpetamise ja eeskujuga – «võõrutada neid õpetuse läbi». Kui üleinimlikest jõududest on jagu saadud, muutuvad inimesed sõnale vastuvõtlikuks – iga asi omal ajal. Slaavlaste või preislaste sekka ei sattunud ühtki nii leebet misjonäri, kes poleks olnud valmis asuma kirve ja tõrvikuga püha puu, kuju või pühakoja kallale kohalike elanike protestidele vaatamata ning paganliku preestri maine rikkumiseks kõlbas iga relv – Saatanaga lihtsalt ei saa olla viisakas. Saatana «ahelad» tuli läbi raiuda, enne kui tema orje sai õpetada oma käsi ja jalgu mõistlikult kasutama. Pole kahtlust, et mõnelgi juhul see toimis. Nii võtab kirjeldus Bambergi Otto misjonist Szczecinis (1127) kokku meetodid, mida jutlustajad tollal kasutasid:
…kord nägi ta poisse tänaval mängimas. Ta tervitas neid nende barbaarses keeles ja isegi õnnistas Issanda nime lausudes neid ristimärgiga, otsekui heaks kiites nende lõbutsemist, ja kui ta oli natuke maad edasi läinud, märkas ta, et nad olid oma mängu jätnud ja jäänud üheskoos teda silmitsema, ja nagu nendevanused poisid ikka, järgnesid nad piiskopile, pannes imeks võõra välimust ja riietust. Jumalamees peatus ja vestles enda ümber kogunenutega lahkel moel, küsides, kas keegi neist on ka ristitud. Nad vaatasid üksteisele otsa ja osutasid neile, kes olid ristitud. Piiskop kutsus nad kõrvale ja küsis, kas nad soovivad kinnitada end ristimise läbi saadava usu külge või mitte. Ja kui nad kinnitasid, et tahavad usule kindlaks jääda, ütles piiskop: «Kui te soovite olla kristlased ja usus püsida, ei pea teie mitte lubama ristimata uskmatutel poistel oma mängu tulla.» Niikui piiskop oli seda ütelnud, jäid omasugused kokku ning ristitud poisid hakkasid tõrjuma ja põlastama ristimatuid ega lubanud neid enam endaga koos mängida. Ja oli tõesti ilus vaadata, kuidas need poisid ülistasid ristiusku ja muutusid sõbralikumaks ja pöörasid aina rohkem tähelepanu õpetajatele isegi mängimise ajal, samal ajal kui teised poisid seisid segadusse sattunult ja oma uskmatusest meeleheitele aetuna kõrval.29
Lõpuks, teatab jutustaja Michelsbergi Herbord, hakkasid kõrvalejäetud poisid paluma, et ka neid ristitaks. See vahepala näitab, kuidas teadlikud misjonärid olid valmis demoraliseerima isegi lapsi, et võita nad Kristusele. Kui sama muutuse esilekutsumiseks täiskasvanute seas läks vaja tuld ja mõõka, olid ka tuli ja mõõk õnnistatud. Nii võisid vaga hingedepüüdja ning rüüstav ja laastav sõjamees kenasti partneritena koos töötada.
Just mainitud misjoniretked andsid ususõdadele teisegi põhjenduse. 1147. aastaks oli Pommeris misjonit saatnud mõningane edu ning seda tehti agaralt obodriitide, vagrilaste ja polaabide seas. Töö ei olnud aga kaugeltki lõpule viidud, sest Nikloti maal ja ljuutitšite linnades pani vaenulik paganlus visalt vastu. Mõlemad piirkonnad olid aga kunagi maksnud andamit Ottoonide kristlikule keisririigile ning kirikutraditsioon ja Bremeni Adami monumentaalne teos «Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum» andsid ilmekalt edasi ristiusku pööramise varasemaid katseid. Adam oli kasutanud möödanikku – aastail 930–985 rajatud ja nüüd varemeis seisvaid kirikuid, usuvahetajate ja misjonäride märtrisurma ja tagakiusamisi – kaasaegsetes vastutustunde äratamiseks. Mõistagi oli ahvatlev kasutada sellist pärandit põhjendusena ikka veel paganate käes olevate maade hõivamiseks. Taasvallutus oli olnud vähemalt osaliselt Hispaania XII sajandi ristisõdijate eesmärk, kuigi maad, kuhu nad olid tunginud, olid kaotsi läinud ligemale viiesaja aasta eest. Põhjalas arenes kirikutegelaste seas samuti arusaam, et märtrite verest läbi imbunud maapind on ära märgitud kristlikuks valitsemiseks ja et see veri lausa kisendab kättemaksu järele. Sellest vaatepunktist polnudki paganatel mingit õigust seda maad asustada. Nad olid usurpaatorid, keda tuli nagunii karistada, rääkimata juba sellest, et nad kujutasid endast Saatana