Kettler (1559–1562; Kuramaa ja Semgallia hertsog 1562–1587)
KÕRGMEISTRID MARIENBURGIS
Siegfried von Feuchtwangen (1309–1311)
Karl von Trier (1311–1324)
Werner von Orseln (1324–1330)
Braunschweigi hertsog Luther (1331–1335)
Dietrich von Altenburg (1335–1341)
Ludolf König (1342–1345)
Heinrich Dusemer (1345–1351)
Winrich von Kniprode (1352–1382)
Konrad Zöllner von Rotenstein (1382–1390)
Konrad von Wallenrode (1391–1393)
Konrad von Jungingen (1393–1407)
Ulrich von Jungingen (1407–1410)
Heinrich von Plauen (1410–1413)
Michael Küchmeister von Sternberg (1414–1422)
Paul von Rusdorf (1422–1441)
Konrad von Erlichshausen (1441–1449)
Ludwig von Erlichshausen (1450–1467)
Heinrich Reuss von Plauen (1469–1470)
Heinrich Reffle von Richtenberg (1470–1477)
Martin Truchsess von Wetzhausen (1477–1489)
Johann von Tiefen (1489–1497)
Saksi hertsog Friedrich (1498–1510)
Brandenburg-Ansbachi markkrahv Albrecht (1511–1525; Preisimaa hertsog 1525–1568)
Jaroslav Vsevoloditš (1223, 1226–1228, 1230–1236)
Aleksander Nevski (1236–1240, 1241–1255, 1255–1263)
Jaroslav, Aleksandri vend (1265–1267, 1270–1271)
Aleksandri pojad:
Dmitri (1272, 1277–1281, 1284–1293)
Andrei (1282, 1293–1304) Tveri Mihhail (1308–1310, 1315–1318)
Brjanski Dmitri (1311–1314)
Moskva Juri (1314–1315, 1318–1324)
Moskva Ivan (1329–1339); läänepoolsetes manuslinnades koos Leedu Narimont/Glebiga (1333–1345)
Moskva Simeon (1346–1353)
Suzdali Dmitri (1360)
Moskva Dmitri Ivanovitš (1367)
RAHA
Kogu käsitletaval perioodil ringles Läänemere piirkonnas mitut sorti hõbemünte. Põhiühikuteks olid killing ehk öör ja mark. Nii jaguneb Taani mark 8 ööriks või 240 penniks, Preisi mark 24 skotiks või 720 penniks, Riia mark 36 killingiks või 48 ööriks või 432 penniks. Lübecki mark koosnes 16 killingist või 192 pennist. Hõbe oli ka kaaluekvivalent. Umbes aastani 1300 domineeris Ojamaa mark, hiljem Kölni mark (234 grammi). Alates 1340. aastast müntis Lübeck kuldnaid poole hõbemarga ja selle kordsete väärtuses, mis hakkasid võistlema Ungari kuldtukatitega. Uus Praha hõbekross võrdus 60 Kölni margaga. Põhja pool ja Venemaal oli arvestusühikuks grivna. Nii oli Novgorodis 6 või 7 penni 1 nogaata, 20 nogaatat 1 grivna või 100 või 200 grammi hõbedat.
KAARDID
1. Baltimaad 1100
2. Vendi ristisõjad 1147–1185
3. Liivi- ja Eestimaa ristisõjad 1198–1290
4. Preisimaa ristisõjad 1230–1283
5. Leedu rinne 1280–1435
6. Vene rinne 1242–1500
SAATEKS EESTIKEELSELE VÄLJAANDELE
LIIVIMAA RISTISÕDA PÕHJALA JA EUROOPA KONTEKSTIS
Tänapäeval maailmas võimutsev inglise keel ei ole kunagi olnud Eesti ajaloo keel, vähemalt mis puutub vanemasse ajalukku. Läänemeremaades oli keskajal ladina keele kõrval kirjakeeleks alamsaksa keel ning Eesti ja Läti ajaloo professionaalsele uurimisele panid aluse baltisaksa ajaloolased. Tänini valitseva saksa keele kõrval on tõsiselt võetavat ingliskeelset kirjandust keskaegse Liivimaa (see tähendab, ligikaudu tänapäeva Eesti ja Läti Vabariigi ala) kohta hakanud arvukamalt ilmuma alles viimase kümnekonna aasta jooksul. Kuna aga ka suures osas akadeemilises maailmas, laiemast lugejaskonnast rääkimata, jäävad saksa ja teistes Läänemere-äärsetes keeltes kirjutatud tekstid põhiliselt arusaamatuks, siis omandab iga vähegi olulisem ingliskeelne raamat selle piirkonna kohta erilise kaalu. Seda ostetakse ülikoolide raamatukogudesse ning hea õnne korral ka loetakse ja tsiteeritakse usinalt.
Üks keskseid ingliskeelseid teosed Läänemeremaade keskaja kohta on käesolev Taani päritolu inglise ajaloolase Eric Christianseni (sündinud 1937) raamat, mille esmaväljaanne ilmus 1980. aastal. See võttis esmakordselt monograafia mahus kokku katoliiklaste sõjad paganate ja õigeusklike vastu Läänemere lõuna- ja idarannikul XII–XVI sajandini, visandades loo järjepidevast ristisõjapoliitikast selles Euroopa perifeerias. Nii osutuvad omavahel seotuks ja võrreldavaks taanlaste võitlused lääneslaavlastega, Rootsi kuningate vallutused Soomes ja Karjalas, Preisimaa vallutamine Saksa Ordu poolt ning sündmused Eestis ja Lätis. Neid on pahatihti traditsiooniliselt käsitletud kui isoleeritud nähtusi, mille sidemeid oma piirkonna ja kogu Euroopa ajalooga on puudutatud vaid põgusalt. Pilk kaugemalt aga ulatub üle lokaalsete ajalootraditsioonide, mis pealegi on sageli olnud rohkem või vähem võitleva rahvusliku värvinguga või õiendanud minevikus ajaloolaste kaasaegseid arveid.
Selles laias perspektiivis peitubki Eric Christianseni raamatu põhiline väärtus ja teene. Ei ole keeruline leida raamatust ebatäpsusi ja detailivigu. Oma sünni- ja elupaigast tingituna on autor Ida-Euroopa ajalugu käsitledes pidanud tuginema vananenud ja juhuslikulegi kirjandusele. Arusaamad nii mõnestki asjast on muutunud ka päris viimaste aastate uurimistöös.
Kui Tallinna esmamainimist Sitsiilias tegutsenud geograafi al-Idrisi poolt 1154. aastal peeti vahepeal peaaegu et faktiks, siis Tartu nimetamist selle araabia õpetlase poolt pole eesti ajaloolased vist küll kahtlustanud. Kas Riias kehtis tõepoolest kunagi Lübecki linnaõigus? Kas Lübecki linn rajati 1158. või 1159. aastal? Kas Otepää ja Tartu on tõesti asutatud venelaste poolt ja vastavalt 1116. ja 1133. aastal? Kas Daugavgrîva tsistertslaste kloostri esimene abt ja hilisem Eestimaa piiskop Theoderich oli tõesti piiskop Alberti vend? Ja kuidas ta sai samal ajal abielluda Vene vürstitariga? Seni on neid Theodericheid ikka peetud kaheks eri isikuks, nagu see ühemõtteliselt ilmneb ka Henriku Liivimaa kroonikast. Kas Taani kuningas oli Schwerini krahvi Heinrichi käes vangis alates 1223. kuni 1227. aastani või tegelikult ikkagi pelgalt 1225. aastani? Kas Rakvere linnus ehitati tõesti 1252. aastal ja Narva 1329. aastal? Millised olid õigupoolest 1240.–1242. aasta Liivimaa idapiiril asetleidnud sõjaretkede tagamaad ja kes olid nende osalised? Kas Grodno ja Pihkva vürst David oli ka tegelikult Leedu suurvürst Gediminase vend? Kas Novgorodi Hansa kaubahoovi sulgemine 1494. aastal eelnes või järgnes kahe venelase hukkamisele Tallinnas? Ja ristisõjaüleskutse, mis tuntud pealkirja all Eynne [!] Schonne hysthorie,