ja Kesk-Euroopa aladelt valgunud veest moodustunud järv, mida geoloogid nimetavad Antsülusjärveks. Selle kallastel laius Atlandi ookeanist Uuraliteni soine ala, kuni lõpuks võttis ookean soo läänepoolse osa enda alla – sellest tekkis Põhjameri. Seejärel valgus Antsülusjärv kaht kanalit pidi uude merre. Üht neist, mis praegu enam ei toimi, tähistavad Kesk-Rootsi suured järved, teine koosnes Taani saarte ja Skåne vahele jäävatest väinadest (Sund ja Beldid). Siis hakkas neid kanaleid pidi järve valguma soolane vesi ning tekkis meri, mida alates keskajast tuntakse Beltide järgi Balti ehk Läänemerena.
Soolasel veel ei õnnestunud siiski saavutada ülekaalu, sest lõunast ja idast toitsid merd võimsad jõed. Läänemerre suubub neli suurt jõge: Tšehhi ja Karpaadi mägedest alguse saavad Odra ja Visla ning Vene tasandikult teed alustavad Nemunas ja Väina. Põhjas, kus Läänemeri hargneb Botnia laheks (Põhjalaht) ja Soome laheks, vulisevad merre arvukad Soome ja Skandinaavia väikejõed, mis muudavad sealse vee peaaegu täiesti magedaks. Nii on kujunenud riimveega, põhiliselt maismaaga piiratud poolmeri, kus tõus ja mõõn on peaaegu tundmatud nähtused. Lahed tungivad sügavale piirkonda, kus valitsev karm kliima kaanetab eriti külmadel talvedel jääga peaaegu kogu merepinna. Siiski on meri lisanud sellele regioonile teatud omadusi, mis on mõjutanud ja osaliselt isegi määranud siinse tsivilisatsiooni arengukäiku.
Esmalt tuleb mainida, et Beltide pakutav ühendus ookeaniga on kliimat sel määral pehmendanud, et siin osutus võimalikuks elada viisil, mida me nimetame tsiviliseerituks. Kui vaadata Läänemerd poolitavat 60. laiuskraadi, jäävad sellele mujal maailmas Siber, Jakutsk, Kamtšatka, Alaska, Hudsoni laht – seega kohad, kus XIX sajandini lihtsalt ei olnud Euroopa (see tähendab Vahemeremaadele omase) kultuuri normide kohaselt võimalik ellu jääda. Mis juhtus siis, kui seda ometi prooviti, näitab skandinaavlaste Gröönimaale rajatud asunduste kurb saatus. Kuid Sundist ja Skandinaavia mägedest ida pool elasid ometi inimesed, keda juba IX sajandil tunnustati igati eurooplastena. Nende päralt oli soodus kliima, kuigi Vahemeremaade standardite järgi oli see üpris karm. Tänu merele oli võimalik maad harida, karja kasvatada ning rajada talusid ja külasid põhjapolaarjooneni välja.
Samal ajal elasid siinsed asukad äärmiselt külmas regioonis, kus loomad pidid kandma tihedat karvkatet ja suured maa-alad olid põllumajanduslikult kõlbmatud. Siin said hakkama vaid nomaadid ja kui maaviljelejad põhja poole liikusid, pidid nad külmas kliimas ellujäämiseks omandama mitmeid võtteid enne neid siia jõudnud küttidelt ja korilastelt. Läänemeri võimaldas piirkonnas suviti vabalt liikuda, kuid see oli ka kõik ja uustulnukad pidid kohalejäämiseks muutma oma seniseid harjumusi.
Kliima märkis maha piiri. Varasel keskajal ümbritses see Põhjalahte sajakonna miili kaugusel rannikust Põhja-Rootsis ja Põhja-Soomes. Lääne pool kaldus see tagasi niinimetatud keelena Norra mägede ja ookeani vahel kuni Põhja-Jäämereni välja. Idas kulges piir Laadoga järveni ja sealt edasi Vene tasandikule. Ühel pool piiri sõltus inimolu adrast ning haritavatest põldudest ja rohetavatest aasadest, teisel pool, alal, mida skandinaavlased nimetasid Finnmargiks, läksid arvesse küttide ja karjakasvatajate oskused. Seal «üleval» või õigemini «all», sest Botnia tähendas nii soomlastele kui ka rootslastele «pära, põhja», oli kõik teistmoodi: puudusid kindlad külad, puudus viljasaak, ratas, kuningriigid ja kirikud. Inimesed liikusid põhjapõtradel oma kaasaskantavate elamutega ääretutel aladel, mis ei kuulunud enne uusaega õigupoolest ühegi poliitilise üksuse koosseisu. Nad olid põhiliselt saamid, kuigi talviti liikus seal ka norralastest, rootslastest ja soomlastest kaupmeeste ja küttide salku, kes ostsid kokku nahku, sulgi ja lapsi, või ka röövisid, sest seal, Arktika piirimail, olid just lõunast tulijad inimnäoga huntideks. Viikingid teadsid samuti rändlejate olemasolust ja saagade autorid saatsid mõnigi kord oma kangelasi suuskadel üle lumeväljade kaugele põhja nomaadide või rajamaa muude lindpriidest asukatega võitlema või äri ajama. Kuid ei kangelased ega autorid tundnud end Finnmargis koduselt ning nad olid veendunud, et seal elavad nõiad, kes suudavad kontrollida ilma, muuta oma välimust ja surnuid ellu äratada. Lõunapoolsemad keskaja kirjamehed asustasid kauged põhjaalad päris kummaliste olenditega: amatsoonid, kes jäid rasedaks pelgalt vett juues ja sünnitasid koerapeaga poisslapsi, kelle klähvimine täitis Vene orjaturud, valgejuukselised metslased, keda kaitsesid hiiglaslikud hundikoerad, sadu aastaid elavad rohekad inimesed ja kannibalid. Selline oli näiteks Bremeni Adami arvamus 1070. aastail ja alles 1555. aastal, mil pagulasest rootslane Olaus Magnus avaldas Roomas oma teose «Historia de gentibus septentrionalibus» («Põhjamaiste rahvaste ajalugu»), said haritud eurooplased esimest korda usaldusväärse ülevaate saamidest.
Kliimapiir kujutas endast ka arusaamise piiri, sest selle taga elavad inimesed olid ellujäämiseks korraldanud oma elu viisil, mis tekitas teistes võõrastust. Väikesed, 100–150 hingest koosnenud perekondade rühmad asustasid «kodu» (sit), mis koosnes suve- ja talilaagri vahele jäänud teest ning selle ääres paiknenud ressurssidest. Põhjapõtrade karjatamist, metsloomade küttimist, kalastamist ja linnujahti raja ääres korraldas perekonnapeade nõukogu (naraz), iga sit’i piirid aga määrati kindlaks vastavate naraz’ide esindajate kokkusaamisel. Mõnes kalastuskohas või jahialal võis tegutseda ka enam kui üks sit, mis tekitas ühiselt toiminud perekonnarühmade vahel mõningaid täiendavaid sidemeid, kuid üldiselt jäid need suhteliselt nõrgaks. Väljaspool olijad omistasid saamidelegi kuningaid, kantse ja malevaid, kuid kindlasti kasutasid nad valesid sõnu – lihtsalt liiga raske oli midagi nii võõrast selgitada.
Siiski mõjutas rajajoone lähedal elavaid paikseid asunikke ebasõbraliku maailma lähedus. See kujutas endast pideva tulu ja ohu allikat. Tulu tärkas kauplemisest ning nomaadidelt oskusi omandanud kalameeste ja küttide oskustest loomariigiga midagi ette võtta, oht aga karmidest talvedest, mis tõid kaasa viljasaagi puudujäägi ning näljasurma, samuti karude, huntide ja muude vähemate röövloomade sagedastest rünnakutest. Need kahandasid niigi nappe varusid. Novgorodi kroonikast võime lugeda, kuidas see ohtlikule piirile liiga lähedal asuv õitsev linn pidi ikka ja jälle näljale alla vanduma. Näiteks 1128. aastal, mil pakane võttis talivilja:
See aasta oli metsik: osmiina rukist maksis grivna; ja inimesed sõid pärnalehti, kasekoort ja mõned jahvatasid puusäsi ja segasid rohu ja õlgedega; mõned sõid tulikaid, sammalt, hobuseliha; ja paljud langesid näljast kokku, laibad vedelesid tänavatel, turul ja teedel ja kõikjal; palgati igasuguseid laipu linnast välja kandma; aga servid ei tohtinud välja minna. Kõikjal valitses häda ja viletsus, isad ja emad panid oma lapsi paatidesse, et külalistele kinkida, või tapsid sootuks, ja teised läksid kaugetele maadele.1
Sama hull oli asi 1230. aastal, mil väidetavalt 3030 inimest suri nälga – seda elanikkonna puhul, keda polnud kindlasti enam kui 5000 hinge – ning kroonik annab meile teada, et
mõned lihtrahva seast tapsid elavaid inimesi ja sõid, mõned aga lõikasid surnutelt liha ja sõid, teised aga sõid hobuseliha, koeraliha ja kasse. Keda leiti nii tegevat, neist ühed põletati surnuks, teised raiuti tükkideks ja mõned poodi üles; mõned aga sõid sammalt, usse, männikoort, pärnakoort ja lehti, jalakaid, kes veel mida välja suutis mõelda…
…meie vahel armastust enam ei olnud, vaid ainult viletsus ja õnnetus, tänavatel solvangud üksteise jaoks, majades nukrus, nähes lapsi leiba soovides nutmas, teisi aga suremas. Ja ostsime leiba grivna ja enama eest ja setverdi rukist hõbegrivna eest…2
Veel aastail 1413–1414 leidis Burgundia rändrüütel Ghillebert de Lannoy, et «talvel ei jõua Suur-Novgorodi turule ükski värske toiduaine, olgu siis kala, sealiha või lambaliha, ega ka ükski jahiloom, sest kõik on surnud ja külmunud».3
Niisama halb võis kõik olla ka teistes Põhjamaades – Läänemere kliima oli toonud maaviljelejad elama hävingu servale. Teiselt poolt oli aga tegemist piirkonnaga, mida ei jätnud kahe silma vahele ka ülejäänud Euroopa ning seda samuti tänu merele.
Läänemerre suubuvad viis suurt jõge lõid vahetu seose hiiglaslike lõuna- ja idapoolsete alade ning Kaug-Põhja vahel. Keskajal sidus Odra Läänemerega Saksimaa Brandenburgi, Meisseni ja Lausitzi marke, Poola vürstkondi, Sileesia hertsogkonda ja Moraaviat. Kontaktid