Союза,
Полуфашист, полэсер
Гамаль Абдел на-всеx-Насер. 15
Vaat teda Hruštšov ja Žukov tõukasidki võtma kanalit oma kätte. Sa olevat oma aiakese maha müünud, raha maha laristanud, nüüd nõua see, mille müüsid, tagasi, me toetame, anname relvi nii palju kui tahad, Niiluse tõkestame paisuga tasuta või peaaegu tasuta.
Gamal tegi nii nagu teda õpetati ja võttis kanali oma kätte. Vastuseks järgnes see, mida Nõukogude propaganda nimetas Inglise-Prantsuse-Iisraeli interventsiooniks vabadustarmastava Egiptuse vastu.
Saatanliku kokkulangemisena algas Iisraeli, Suurbritannia ja Prantsusmaa sõda Egiptuse vastu samal päeval, kui Nõukogude väed lahkusid Budapestist ja teistest Ungari linnadest ning kavatsesid juba alatiseks koju minna.
4. peatükk
Ungari revolutsiooni mahasurumise eest langes Nõukogude kindralitele autasude ja ergutuste kosk. 26. novembril 1956. aastal anti sõjaväeluure eeskujuliku töö eest operatsioonide „Laine” ja „Keeris” käigus GRU ülemale kindralleitnant Štemenkole teist korda kindralpolkovniku auaste.
Kutuzovi 1. järgu ordeni – aga see on Võidu ja Suvorovi 1. järgu ordenite järel tähtsuselt ja väärtuselt kolmas väejuhtide autasu – said seitse kindralit, teiste hulgas KGB esimees Nõukogude Liidu kangelane armeekindral Serov, 38. armee juhataja Nõukogude Liidu kangelane kindralleitnant Mamsurov, 8. mehhaniseeritud armee (1957. aastast – 8. tankiarmee) juhataja Nõukogude Liidu kangelane tankivägede kindralleitnant Babadžanjan.
Bogdan Hmelnitski 1. järgu ordeni (väejuhtide autasudest tähtsuselt ja väärtuselt neljanda) said kaheksa kindralit, sealhulgas Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna vägede juhataja kahekordne Nõukogude Liidu kangelane armeekindral Batov ja eriülesannete kindral NSV Liidu kaitseministeeriumi juures kindralleitnant Kitajev.
Kahekordne Nõukogude Liidu kangelane Nõukogude Liidu marssal Konev, kes juhtis karistusoperatsiooni ja erikorpuse komandör kindralleitnant Laštšenko said Lenini ordenid.
Kuid kõige heldem autasu langes NLKP KK presiidiumi liikmele, kaitseministrile, kolmekordsele Nõukogude Liidu kangelasele, Nõukogude Liidu marssalile Žukovile: ta sai meie ajaloo esimeseks neljakordseks Nõukogude Liidu kangelaseks. Pärast teda saavutab selliseid kõrgusi veel ainult üks väljapaistev väejuht – Nõukogude Liidu marssal Brežnev, Leonid Iljitš. Kõik neli Kuldtähte saab Brežnev rahuajal töökabinetis sooritatud kangelastegude eest.
Kukkus nii välja, et oma esimese Nõukogude ordeni sai Žukov osalemise eest karistusoperatsioonis vene rahva vastu Tambovi kubermangus, aga viimase ordeni teenistuses (arvestamata pensionil olles saaduid) – samuti karistusoperatsiooni eest, kuid juba ungari rahva vastu.
Neljanda Kuldtähe andmine Žukovile ei sobinud mingisse raami. Selline autasustamine pole ette nähtud mitte mingite seaduste ega ukaasidega. Kolmekordne kangelane – see on seadlustega kinnitatud tipp. Kuigi ka see on suur lollus.
Saan aru, mis on kangelane. Aga kuidas saab olla kahekordne kangelane? Või kolmekordne? See on midagi kahekordse geeniuse või kolmekordse pühaku laadset.
Nõukogude Liidu kangelane Konev juhtis vahetult Ungaris olles karistusoperatsiooni. Talle Kuldtähte ei antud. Aga Nõukogude Liidu marssal Žukov teostas üldjuhtimist. Moskvast. Ungaris ta välja ei ilmunud ei päevaks, tunniks ega minutiks. Milles siis see tema kangelaslikkus avaldus?
Žukovi autasustamine, et talle karistaja kuulsus külge ei kleepuks, maskeeriti sünnipäeva alla. 1. detsembril 1956. aastal sai Žukov 60-aastaseks. Sel päeval talle Kuldtäht ja Lenini orden antigi. Justkui sünnipäevaks. Ent siis tuleb välja hoopis naeruväärselt. Milles on siis kangelaslikkus? Selles, et enne 60. sünnipäeva põhja ei joonud?
Muide, Lenini ordenist. Kui kangelase aunimetuse said esimest korda, siis anti Kuldtäht ja Lenini orden (Žukovil on esimene Kuldtäht numbriga 435 ning Lenini orden selle juurde numbriga 6071). Ent kui said kangelase aunimetuse uuesti, siis anti vaid Kuldtäht, kuid Lenini ordenit selle juurde polnud ette nähtud. Selline kord kehtis. Nii oli alati, sealhulgas Žukovi teise ja kolmanda Kuldtähe saamisel.
Aga nüüd neljanda Kuldtähe saamisel poetati talle järsku vaatamata seadusele veel ka Lenini orden. Kes on kogu selle korralageduse taga?
Püüame umbkaudu arvata.
Meie riigis kuulus võim organile, mis kandis nimetust kommunistliku partei keskkomitee poliitbüroo. Kirjeldataval ajaloolisel perioodil kandis see nimetust keskkomitee presiidium.
Aga kes on presiidiumis?
Õige. Pärast NLKP XX kongressi juhtisid presiidiumi kaks meest: Hruštšov ja Žukov. Kusjuures Žukov kiskus kangekaelselt võimuohje enda kätte. Vaat ise ta siis end autasustaski.
Sõjaväeõppused Totski polügoonil 1954. aasta septembris selgitasid välja nõrga koha Nõukogude Liidu sõjalises doktriinis. Euroopa töölisklassi vabastamiseks tuleb vastase rinne läbi murda. Kuid murda nii, nagu murti Teises maailmasõjas, välja ei tule. Kui koguda mitu päeva järjest läbimurde lõikudesse kuni kolmsada suurtükki iga kilomeetri kohta koos vastava koguse lahingumoonaga, siis vastane, kui pole loll, annab selle kogunemise pihta tuumalöögi. Seepärast tuleb vastase kaitsest läbi murda ilma sellise suurtükkide massi koondamiseta. See tähendab – üksnes tuumalöögiga.
Ent aeglase käiguga kolbmootoriga pommitaja Tu-4 tuumalaengu kandjana selliseks tööks ilmselgelt ei sobinud. Ka uusimad Tupolevi, Mjasištševi, Iljušini ja Jakovlevi pommitajad ei kõlvanud sellise töö tarbeks. Neil on vastupidine probleem – liiga suur kiirus.
Vastase territooriumi sügavuses tuumalöökide andmine nende jaoks probleemiks ei olnud. Ent kuidas anda selliseid lööke eesliini pihta, kui kõrval on omad väed?
Kui pommitaja liigub suurel kõrgusel, on pommiheitmise täpsus madal. Peale selle, sellist lennukit on kerge avastada ja alla lasta. Kui pommitaja läheneb eesmärgile madalal või ülimadalal kõrgusel, siis jääb vastasele väga vähe aega, et selle ilmumisele reageerida. Kuid ka lennukil on vähe aega, et eristada, kus on eesliin, kus lõpevad omad ja algavad võõrad.
Ja veel: mis saab, kui tuhanded tankid ja suurtükid, kümned tuhanded autod ja sajad tuhanded võitlejad valmistusid pealetungiks, kui operatsioon on arvestatud minutite kaupa, kuid eesmärgile lähenedes tulistatakse pommikandja alla? Mida käsite sel juhul ette võtta? Tühistada pealetung antud lõigus, kui naabrid sööstsid edasi?
Sõjaväeõppuste kogemus Totski polügoonil näitas üheselt sellele, et tuumalöögi andmiseks vastase eesliini pihta lennuvahendid kohaletoimetamiseks ei kõlba. Tarvis oli otsida teine lahendus.
Nõukogude Liidu marssal Žukov, asudes 1955. aasta veebruaris NSV Liidu kaitseministri kohale, andis korralduse esitada ettepanekud taktikalise tuumarelva kohaletoimetamise vahendite väljatöötamise kohta, mille abil väed saaks anda tuumalööke oma paiknemise vahetus läheduses.
Esitati mitu ettepanekut. Žukov valis välja kolm, mis tema arvates lubasid reaalseid tulemusi. 18. novembril 1955. aastal võttis NSV Liidu Ministrite Nõukogu Žukovi ettepanekul vastu otsuse töö alustamisest kolmes suunas üheaegselt.
Esimene suund: 406 mm kaliibriga liikurkahuri loomine koos tuumamürsuga selle jaoks. Selliste kahurite loomise kogemus laevadele oli olemas, oli olemas tehnoloogiline ja tööstuslik baas ning kaader. 1938. aastal alustati lahingulaeva „Sovetski Sojuz”, mis sai seerias juhtlaevaks, ehitamist. Igal seda tüüpi lahingulaeval pidi olema kolm kolmesuurtükilist peakaliibri torni.
Sellise torni esisoomuse paksus on peaaegu pool meetrit. Täpsemalt – 495 millimeetrit. Iga torn kaalus 2364 tonni. Kõik suurtükkide laadimise ja sihtimise protsessid olid äärmiselt mehhaniseeritud. Iga suurtükitorni meeskond koosnes „kõigest” 105 ohvitserist ja madrusest!
Iga toru koos lukuga kaalus 136,7 tonni. Need kahurid paiskasid 1108 kilogrammi kaaluvaid