Murdumine. Viktor Suvorov

poole võrra, laengut vähendati viis korda, toru hukukindlust – kaheksa korda. See lubas vähendada järsult urviku, luku ja toru enda kaalu. Seade tuli välja elegantne ja kerge – kõigest 64 tonni. Sellele anti indeks 2A3. See kahur suutis tulistada 570 kilogrammi kaaluvaid mürske 25 kilomeetri kaugusele.

3

      Üheaegselt töödega 406 mm liikursuurtüki 2A3 loomisel käisid tööd ka teisel suunal: samal baasil 420 mm kaliibriga liikurmiinipilduja 2B1 loomiseks. See miinipilduja suutis 670 kilogrammise kaaluga miine pilduda 25 kilomeetri kaugusele, aktiiv-reaktiivmiine – 50 kilomeetri kaugusele.

      Miinipildujal oli vaieldamatu paremus kahuri ees. Lahingukaal – 55 tonni. Nõukogude Armees oli kehtestatud kaalustandard 60 tonni. See on neljateljelise vaguni kandevõime. Raskete tankide ja iga muu lahingutehnika kaalu oli soovitav hoida selle piires. Lähtudes kaalupiirangust 60 tonni töötati välja armeepraamid ja muu lahingutehnika. 406 mm liikurkahur ületas selle kaalupiiri, aga miinipilduja mahtus kaalustandardi.

      Miinipilduja siledat toru oli võrreldamatult kergem toota, sel oli mõõtmatult suurem hukukindlus. Lahingumoona suurem kaliiber ja kaal, väiksemad dünaamilised ja termilised koormused torukanalis lasu hetkel kergendasid järsult tuumamürsu loomise ülesannet sellisele relvale, kuigi miinipildujal oli tule täpsus väiksem.

      Mõlemal suurtükil olid kaasasündinud pahed. Eelkõige – gabariidid: pikkus üle 20 meetri, kõrgus – 5,7 meetrit. Kuidas neil elektriliine puruks tõmbamata liikuda mööda linnatänavaid? Kuidas mahtuda tee kohal oleva silla alt läbi, kuidas sõita mööda silda, ilma et see kokku variseks?

      Kolmandaks suunaks oli tagasilöögita suurtüki loomine. 452 mm kaliibriga tagasilöögita suurtüki loojad põrkasid kokku probleemidega, mida ei õnnestunud lahendada.

      Monstrumite katsetused ja viimistlemine veel jätkusid, kui horisondile kerkis suur daatum – Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 40. aastapäev. Žukov käskis suureks tähtpäevaks valmistada neli liikursuurtükki ja neli miinipildujat.

      Miks neli? Et näidata 1957. aasta 7. novembri paraadil. See tekitaks mulje, et need on seeriasuurtükid, mitte üksikud katseeksemplarid, et meil on, millega vastase rinne läbi murda. Värisege, pursuid!

4

      Ent olid ka teised probleemid. Oletame, et rindest me murrame läbi, kuid meie vabastajate teed tõkestavad ju mitte üksnes töörahva rõhujate väed, vaid ka looduslikud takistused. Eelkõige jõed. Nende hulgas – Rein.

      Motolaskur- ja tankipolkude luureroodude, motolaskur- ja tankidiviiside luurepataljonide relvastuses olid ujuvtankid PT-76 ja kerged soomustransportöörid BTR-40.

      PT-76 vastas eeloleva Euroopa vabastusretke nõuetele. Soomus päästis osaliselt radiatsiooni eest, roomikud lubasid mitte pöörata tähelepanu kaevikutele ja tranšeedele, veetakistused on ujuvale tankile naljaasi. Aga BTR-40 ei suutnud ujuda, ei suutnud ilma kõrvalise abita saada üle tranšeede ja oli ülalt avatud.

      BTR-40 asemele töötati välja BRDM16. BTR-40st eristus BRDM selle poolest, et omas soomustatud katust, aga see, nagu näitas Ungari kogemus, polnud sugugi mitte liigne lõbu. Peale nelja suure diameetriga ratta oli BRDMi kõhu all veel neli sisse tõmmatavat väikest ratast. Lastes need välja, võis BRDM lahinguväljal vabalt sõita üle tranšeede, peale selle oskas see ujuda.

      Tankidiviiside motolaskurüksuste relvastuses olid tanki PT-76 baasil loodud ujuvad roomikutega soomustransportöörid BTR-50P. Nendele masinatele polnud Rein samuti hirmus. Motolaskurdiviisidele töötati BTR-152 asemele välja ujuv neljateljeline ratastel soomustransportöör BTR-60P.

      Kuid mida teha tankidega? Ujuvsillad on äärmiselt kergesti rünnatavad, eriti tuumasõjas. Luuretanki võib teha ujuvaks, selle soomus pole kuigi raske. Kuid peamise lahingutanki võib muuta ujuvaks üksnes kinnitades kõigile külgedele tohutud pontoonid ja pannes peale vindiga rippmootori. See kõik on vastuvõetav, kui me räägime sadakonnast tankist. Aga meil pole neid sadakond. Ka mitte tuhat. Nõukogude Liidul on kaheksa tankiarmeed ja päratu hulk sama hulgaliselt tankidega küllastatud üldvägede armeesid. Ja neil kõigil tuleb perspektiivis forsseerida veetakistusi. Seepärast ripp-pontoonid ei sobinud kuidagi ning tankid võisid forsseerida veetakistusi ainult mööda põhja.

      Võeti vastu otsus töötada välja spetsiaalne varustus tankide T-54 jaoks, mis lubanuks neil ületada veetakistusi vee all.

5

      Kuid peamine oht Nõukogude Liidule ei lähtunud siiski mitte kuritahtlikest vaenlastest. See lähtus meie oma püüdlusest teha kogu maailm õnnelikuks, vabastada töötajad kapitalistlikust rõhumisest.

      Selgitan. Võimaluse korral võtke kätte lahtine langevari, vaadake tähelepanelikult õmblusi, katsuge troppe, ranitsat, kuplit. See on ju tõeline ime! Selle ime lõid kuldsete kätega neiud. Ei tea, kuidas nüüd, aga neil aastatel tegid selle kõik kõrgema klassi spetsialistid käsitsi kõige kõrgema kvaliteediga materjalidest. Igas tehases istus oma brigaadi juures alampolkovniku pagunites kaitseministeeriumi esindaja, sõjaväeesindaja. Iga õmblust kontrollis isiklikult, sest vastutas vastuvõetud toodangu kvaliteedi eest oma peaga.

      Kuldsete kätega neidudele maksti head raha. Ja brigadirile. Ja tsehhiülemale. Ja direktorile. Ja sõjaväeesindajale. Ja kõigile, kes valmistasid troppe, materjali kuplite jaoks, ülimalt vastupidavaid niite ja kõike muud.

      Aga õhudessantdiviise oli Nõukogude Liidul neil kuulsusrikastel aastatel kaks korda rohkem kui kõigil maailma maadel kokku arvatult. Teenisid neis diviisides (kolme aasta kaupa) valitud sõdurid, kes ise mitte midagi ei tootnud. Kes rebiti eemale tööpinkidest ja viljapeksumasinatest. Keda oli tarvis riietada, muretseda jalavarjud, rikkalikult toita, relvastada, kindlustada muuhulgas ka langevarjudega. Õhudessantvägede ohvitseridele tuli peale muu veel ka palju raha maksta.

      Õhudessantvägede, mis riigi kaitseks pole üldse vajalikud, ülalpidamiseks kulutati kolossaalseid vahendeid. Kõiki, kes kindlustasid õhudessantvägesid relvade, lahingumoona, kütuse, vormirõivaste, lahingutehnika ja kõige muuga, oli samuti vaja toita, kõigile neile oli vaja maksta raha.

      Kuid dessantväed pole sugugi ainsad. Istusid kusagil väljapaistvad konstruktorid ja lõid 406 mm liikursuurtüki, mida on tarvis üksnes vastase rinde läbimurdmiseks, ja ei kõlba rohkem mitte millekski muuks. Ja said need seltsimehed palju raha. Aga teised seltsimehed lõid suurtükkidele tuuma-lahingumoona. Ja said samuti raha.