kehitas õlgu. „Minu meelest polnud see tegelikult vale. Katsete lõpetamise ja pelgupaika jõudmisega aitasite meil andmeid juurde koguda. Ja seepärast saamegi ravimi. Lõpuks. Kõigile.”
„Miks sa mulle seda kõike räägid? Miks nüüd? Miks te mu neljaks nädalaks siia toppisite?” Thomas viipas toas ringi, polsterdatud lae ja seinte poole, haletsusväärsele WC-potile nurgas. Tema vähesed mälestused polnud piisavad, et mõista neid kummalisi asju, mis temaga tehtud. „Miks te valetasite Teresale, et ma olen hull ja vägivaldne, ja hoidsite mind kogu selle aja siin? Mis selle mõte oli?”
„Muutujad,” vastas Rottmees. „Kõike, mida sinuga teinud oleme, on meie psühholoogid ja arstid hoolikalt vaaginud. Selleks, et stimuleerida vastuseid lõpualas, kus lahvatus oma kahjutööd teeb. Et uurida emotsioonide, reaktsioonide ja mõtete mustreid. Vaadata, kuidas need toimivad sinus pesitseva viiruse piires. Oleme üritanud mõista, miks sinu puhul pole viirusel hävitavat mõju. Kõige aluseks on lõpuala mustrid, Thomas. Sinu kognitiivsete ja psühholoogiliste vastuste kaardistamine, et luua võimaliku ravimi jaoks plaan. Kõige tähtsam on ravim.”
„Mis on lõpuala?” küsis Thomas, üritades meenutada, kuid pea oli täiesti tühi. „Ütle mulle ainult seda ja ma tulen sinuga.”
„Aga Thomas,” vastas mees. „Mind üllatab, et painajalt torgata saamine ei tuletanud sulle seda meelde. Lõpuala on sinu aju. See, kuhu viirus poeb ja pesitsema jääb. Mida rohkem nakatunud lõpuala on, seda paranoilisemalt ja vägivaldsemalt käitub nakatunu. MOOLOK kasutab sinu ja nende väheste teiste aju, et sellele probleemile lahendust leida. Kui mäletad, siis meie organisatsiooni eesmärk seisab selle nimes: Maailm On Otsas – Lõpuala Osakonna Katse.” Rottmees näis enesega rahul olevat. Peaaegu õnnelik. „Tule nüüd, teeme su puhtaks. Ja et sa teaksid − meid jälgitakse. Kui üritad midagi, on sel tagajärjed.”
Thomas istus, püüdes seedida kõike, mida just kuulis. Taas kord kõlas kõik tõepäraselt, tundus loogiline. Sobitus mälestustega, mis olid viimaste nädalatega meenunud. Ent siiski lõi usalduse puudumine Rottmehe ja MOOLOKi vastu kõigele kahtluse pitseri.
Viimaks ajas ta end püsti ja lasi ajul uued paljastused läbi töötada, lootes, et need võtavad hilisemaks analüüsiks kenasti tulpa. Sõnagi lausumata kõndis ta üle toa ja järgnes Rottmehele, astus uksest välja ja jättis valgete seintega kongi selja taha.
Mitte kui midagi ei torganud silma selle hoone puhul, kust ta end leidis. Pikk koridor, plaaditud põrand, beežid seinad, millel rippusid raamitud looduspildid – randa uhavatest lainetest, koolibrist, kes lendab punase lille kõrval, vihmast ja udust metsa kohal. Eredad tuled surisesid pea kohal. Ta pidi Rottmehe juhtimisel mitu korda pöörama, enne kui peatus viimaks ühe ukse taga. Mees avas selle ja viipas Thomast sisse astuma. See oli suur vannituba, kus seisis ridamisi kappe ja dušše. Üks kapp oli lahti, sees puhtad riided ja jalanõud. Isegi käekell.
„Sul on umbes kolmkümmend minutit,” selgitas Rottmees. „Kui oled lõpetanud, istu ja oota, ma tulen sulle järele. Siis saad sõpradega uuesti kokku.”
Mingil põhjusel tõi sõna sõbrad Thomasele meelde Teresa. Ta üritas teda mõttes hüüda, kuid teisel pool valitses vaikus. Hoolimata üha suurenevast põlgusest tüdruku vastu heljus temast jäänud tühjus Thomases nagu purustamatu mull. Teresa oli side tema minevikuga ja Thomas teadis vähimagi kahtluseta, et kunagi oli tüdruk olnud tema parim sõber. See oli üks neid väheseid asju maailmas, milles ta kindel oli, ning sellest oli raske täielikult lahti lasta.
Rottmees noogutas. „Kohtume poole tunni pärast,” ütles ta. Seejärel tõmbas ta ukse lahti ja sulges enda järel, jättes Thomase taas üksi.
Thomasel polnud ikka veel muud plaani, kui sõbrad üles otsida, kuid vähemalt oli ta nüüd sellele sammu võrra lähemal. Ja isegi kui tal polnud aimu, mida oodata, ei pidanud ta enam selles valges ruumis viibima. Lõpuks ometi. Nüüd polnud muud kui kuum dušš. Võimalus end puhtaks küürida. Miski polnud veel varem nii hästi kõlanud. Kaotades hetkeks valvsuse, võttis Thomas räpased riided seljast ja asus tööle, et end taas inimlikuks kasida.
4. PEATÜKK
T-särk ja teksad. Jooksutossud – täpselt samasugused, nagu ta labürindis kandis. Puhtad pehmed sokid. Ennast vähemalt viis korda pealaest jalatallani puhtaks küürinud, tundis Thomas, nagu oleks uuesti sündinud. Ta uskus paratamatult, et kõik läheb nüüdsest paremini. Et ta saab oma elu ise juhtida. Kui vaid peegel poleks meelde tuletanud tätoveeringut – seda, mis talle enne Põlenut tehti. See oli läbielatu igavene sümbol ja Thomas tahtis kõik unustada.
Ta seisis vannitoa ukse ees, selg vastu seina, käed rinnal, oodates. Ta mõtles, kas Rottmees tuleb tagasi – või ehk jättis ta Thomase ringi vaatama, järjekordse katsega alustama? Thomas oli vaevu jõudnud seda mõelda, kui kuulis samme ja nägi nirgilikku meest nurga tagant ilmumas.
„Noo, päris peen!” kommenteeris Rottmees, suunurgad ebamugavaks naeratuseks vormumas.
Thomase peast käis läbi hulk sarkastilisi vastuseid, kuid ta teadis, et pidi ausat mängu mängima. Praegu oli oluline koguda võimalikult palju infot ja siis sõbrad üles leida. „Tunnen ennast hästi. Nii et … aitäh.” Ta manas näole põgusa naeratuse. „Millal ma teisi välujaid näha saan?”
„Kohe.” Rottmees oli taas asjalik. Ta noogutas tuldud tee poole ja viipas Thomast enesele järgnema. „Te kõik läbisite katsete kolmanda etapi jaoks mitmeid teste. Lootsime, et lõpuala mustrid on teise etapi lõpuks kaardistatud, kuid pidime improviseerima, et saaksime jätkata. Aga nagu ma ütlesin, oleme väga lähedal. Nüüdsest olete uuringus meie täieõiguslikud partnerid, aitate seadistada ja süvitsi minna, kuni suudame mõistatuse lahendada.”
Thomas kissitas silmi. Ta arvas, et tema kolmas etapp oli olnud valge tuba – aga teistel? Ükskõik kui väga ta ka seda katset vihkas, võis ta vaid ette kujutada, kui palju hullemaks oleks MOOLOK võinud kõik teha. Ta lootis, et ei saagi kunagi teada, mis tema sõprade jaoks oli välja mõeldud.
Viimaks jõudis Rottmees ukseni. Ta avas selle vähimagi kõhkluseta ja astus sisse.
Nad sisenesid väikesesse saali ja Thomas tundis kergendust. Segiläbi nii umbes tosinal istmereal istusid tema sõbrad, kõik elus ja pealtnäha terved. Välujad ja B-rühma tüdrukud. Minho. Frypan. Newt. Aris. Sonya. Harriet. Kõik näisid pealtnäha rõõmsad – lobisesid, naeratasid ja naersid –, kuigi nad teesklesid võib-olla mingil määral. Thomas eeldas, et neile oli samuti kinnitatud, et kõik saab peagi läbi, kuid ta kahtles, kas keegi seda ka uskus. Tema küll mitte. Mitte veel.
Ta vaatas toas ringi Jorget ja Brendat otsides – ta tahtis väga Brendat näha. Ta oli tundnud ärevust tüdruku pärast sellest peale, kui mägi nad peale korjas, muretsedes, et MOOLOK saatis nad Jorgega tagasi Põlenusse, nagu nad ähvardasid, aga kummastki polnud märkigi. Enne kui ta jõudis Rottmehelt nende järele küsida, kostis läbi pomina üks hääl ning Thomas ei saanud parata, et üle tema näo levis lai naeratus.
„Olen vist suhkatud ja taevasse läinud. See on Thomas!” hüüdis Minho. Tema teadaannet saatsid hüüatused, juubeldused ja vilistamine. Thomase sisemuses keerles kergendustunne segamini murega ja ta vaatas toas olevaid nägusid. Liialt vapustatud, et rääkida, ta muudkui naeratas, kuni tema pilk peatus Teresal.
Tüdruk tõusis püsti, pööras oma toolilt rea lõpus eemale, et poisile otsa vaadata. Mustad juuksed, puhtad, kammitud ja läikivad, langesid õlgadele ja raamisid kahvatut nägu. Punased huuled tõmbusid laiaks naeratuseks, lüües tema näo särama ja sinised silmad kumama. Thomas tahtis tema juurde minna, kuid hoidis end tagasi, mõtteid varjutamas elavad mälestused sellest, mida tüdruk oli talle teinud, kuidas ta oli öelnud, et MOOLOK on hea, ka pärast kõike seda, mis juhtus.
Kas sa kuuled mind?hüüdis ta mõttes, et uurida, kas nende võime on tagasi.
Aga tüdruk ei vastanud ja Thomas ei tundnud ikka veel tema kohalolu enda sisemuses. Nad lihtsalt seisid ja põrnitsesid teineteist, pilgud otsekui seotud tervelt minut aega, kuigi see võis tegelikult kesta vaid mõne sekundi. Ja siis olid Minho ja