pika luuletuse. Ah jaa, enne kontserti olid sõnavõtud. Rosin vahutas nagu üle keenud moosipott, rääkis helgest tulevikust. Oi, kurat, küll valetas kõigil silmad ja suud täis. Edasi räägiti selles keeles, millest keegi aru ei saanud, aga plaksutati pikalt, eesti rahvas on endiselt viisakas. Pärast aktust seati kinomasin üles. Sõjafilm! Vaatasin ja kartsin, et ise kuuliga pihta ei saa. Siis pakuti väliköögis kõigile hernesuppi. Vett oli rohkem kui herneid, lihalõhn vaid juures. Kõige lõpuks läks tantsulkaks. Lapsed viidi jalust ära, vanemad inimesed ka, kes ei tahtnud lõbutseda. Tead, Rosin oli ise veoautoga kohal, sest kainet autojuhti polnud kuskilt võtta. Inimesed laaditi peale, polnud seal istumist ega kedagi, toetasid üksteise vastu ja kes sai, hoidis autokasti äärest kinni. Tead, naaber, mul tuli meelde Siberisse viimine, just samuti olid inimesed autokasti litsutud. Ainuke vahe oli selles, et keegi ei nutnud. Teate, joome õige Metsaküla meeste, naiste, laste terviseks ja mälestuseks.”
Joodud, Luukere jätkas: „No sellist tralli pole minu silm küll varem näinud. Ütle mulle, Priidik, millal oleme meie sinuga kahekesi koos kaerajaani tantsinud või polkat vihtunud! Meie oleme ikka naisukesi tantsitanud. Aga nemad, noh need piirivalvurid, panid esialgu üksinda, siis kahekesi ja pärast koos kambaga ja veel vilistasid, tagusid käsi vastu säärikuid. Küll tegid igasuguseid trikke. Siis läksid ka paar vene tüdrukut hulluks. Kargasid meeste sekka, lehvitasid rätti ja muudkui kiljusid. Jaa, eks igal rahval ole omad kombed. Hiljem hakkas üks bajaanimees päris ilusaid lugusid mängima. Enamik oli nukravõitu, aga oli ka paar valssi. Valsi ajal viis esimees Rosin Marina tantsupõrandale. Oi, kuidas nad hõljusid! Kõik vaatasid, silmad punnis…”
Luukere jäi vait ja valas kolmas kord viina klaasidesse. „Enne peab võtma, kui edasi räägin. Noh, Marina ja Rosin keerutasid ja keerutasid, aga siis, ei tea kust, kargas nende vahele Marina mees. Pani litaka naisele ja lataka Rosinale. Rosin pikali ja Marina pikali. Marina mees pani Rosinale jalaga, vist kubemesse. Siis läks kismaks. Piirivalveülem läks oma õele appi ja andis sugulasele paraja pirni. Ega see hull vastust võlgu jäänud. Äkki oli terve kari mehi kähmluses. Pealtvaatajad ei saanud enam millestki aru, kes kelle poolt on ja kes keda klohmib. Äkki tulistas piirivalveülem püstolist lakke. Naised pistsid kiljuma, mehed lõpetasid kakluse. Marina mees muudkui karjus: „Ubjuu, ubjuu!” Oleg viidi minema, Marina jooksis välja, Saara kannul, ja jäigi vaikseks. Aga bajaanimees võttis uuesti pilli kätte ja hakkas ilusaid lugusid veeretama. Tasapisi tulid neiukesed tagasi ja lasid piirivalvepoistel end ühest nurgast teise keerutada. Mul hakkas igav, läksin oma putkasse, tahtsin siruli visata, aga kus ma sain. Võtame veel ühe napsu, siis jutustan edasi.”
Võetigi. Luukere pistis tükikese pekki põske ja küsis: „Kuhu ma siis ennist jäin? No nii, läksin putkasse. Nagu pikali sain visata, tuli Petka sisse, pudel käes. Petka, see on staršina või midagi sellist. Olen tal kolmed kirsad ära parandanud. Täitsa muhe mees, pursib natuke meie keelt kah. „Kurat” on tal päris selge. Võtsime siis prazdniku puhul ja teate, Petka hakkas laulma. Sa sada sarvilist tonti, oleks ma kõigist sõnadest aru saanud! Refrään või kuidas seda öeldagi oli aikammailii, aikammailaa. See laul on sihatsene, et ise võid kohapeal sõnad ritta seada ja muudkui pane ühelsamal viisil. Ma hakkasin ka siis kaasa jorutama ja sõnu tegema. Ma laulan kohe ühe ette, aga enne võtame suraka.”
Surakas võetud, lõi Luukere rinna ette, köhatas ja alustas: „Babajagaa tahtis lõunat, pani panni tulele. Panni peale ladus munad, ise läks välja kusele. Aijakaamaijaa… Mul teine salm veel. Tuli meelde. Siis teine salm: pärast kust sitahäda, punnitas ja punnitas, aga miski oli mäda…”
„Jäta,” hõikas Eevi vahele. „Ede on kambris ja kuulab sinu roppu laulu. Aitab! Ma küll ei usu, et venelased niisuguste sõnadega laulavad.”
„Veel hullemategi! Sa, Eevi, oled uuest ajast maha jäänud. Need on tšastuškad või muskad, ei oska hääldada…” vaidles Luukere vastu ja hakkas unega võitlema. Pea vajus lauale, käed lõtvusid.
„Mida me teeme?” küsis Priidik naiselt. „Ei või ju teda üles ajada ja koju saata. Väljas kottpime ja külm ka.”
Eevi tõi paar lambanahka, pani köögi põrandale ja upitas koos Priidikuga Luukere peoväsimust välja magama.
18
Talv tuli ja läks. Lumi sadas ja sulas. Ilmad olid heitlikud. Ede koolitee oli porimülgas, samuti Sepa talu õuemaa. Priidik arvas, et küllap tulevad mustad jõulud. Eevi ei tahtnud jõuludeks lumeta maad ega ka paksu lund. Ta ei teadnud isegi, mida ta viimasel ajal soovis ja lootis.
Mõni päev pärast oktoobripühi oli ta Hugolt kirja saanud. Eevi oli kaks päeva kirja avamata hoidnud ja alles kolmandal päeval peitis end paargusse, et kirja rahus lugeda.
„Tervitusi Novosibirskist,” luges Eevi. „Õpin karkudega käimist. Alguses olid mul kepp ja kark, aga nüüd on kaks karku ja lihtsam käia. Olen vangla köögis tööl, metsatööle või mujale mind saata ei saa. Teen istudes kõiki köögitöid, mis mulle antakse. Vähemalt on kõht rohkem täis kui teistel vangidel. Kuidas te elate? Helmi võiks mulle kirjutada…” Pisarad kustutasid kirjaread. Eevi nuttis ja luges, luges ja nuttis, kuni kirjapaber sai üleni märjaks.
Nädal hiljem kirjutas Eevi väimehele lühikese vastuse: „Tere! Helmi on surnud. Suri aasta pärast lapse sündi. Tütre nimi on Ede-Marie. Elame tasapisi, Ede käib koolis. Sa palun ära kirjuta enam meile, võib tulla pahandusi. Juba uuriti mind ja Edet, kummal poolel sa võitlesid. Ütlesin, et ei tea ja sa oled sõjas teadmata kadunud. See on kõik. Ela hästi. Eevi.”
Pisaratest üle ujutatud kirja põletas Eevi paargukoldes.
Nädal hiljem tuli uus prahmakas. Eevi sai kooli direktorilt teate, et peab ilmtingimata tulema kooli selgitama asjaolusid, mis puudutavad nõukogude koolilapse väärat käitumist. Eevi uuris Edelt, mis halba on juhtunud, ja sai vastuseks: „Ma rebisin seltsimees Stalini pildi aabitsast välja.”
Eevi ei uskunud oma kõrvu. „Mida? Miks? Kas viskasid pildi ära?” Küsimusi sadas nagu paduvihma, laskmata Edel suudki lahti teha. Viimaks ahastas Eevi: „Nüüd on ka meil Siberi tee jalge all.”
„Küllap vist,” kinnitas Priidik kurvalt.
„Ma ei visanud pilti ära,” ütles Ede, kui vanaema esimene tundepuhang vaibuma hakkas.
„Ei visanud ära? Aga kuhu sa siis panid?”
„Oma kambri seinale.”
„Oma kambri seinale? Miks? Uskumatu!”
„Ausõna! Tulge vaadake!”
Eevi ja Priidik läksid Ede kannul väikesesse kambrisse, kuhu peale voodi, kapi ja paari tooli ei mahtunud rohkemat.
„Vaadake!” näitas Ede voodi kohale seinale seatud aabitsalehte.
„Ongi Stalin,” pobises Priidik ja katsus pilti sõrmega. „Ongi Stalin.”
„Aga miks, Edekene, miks?” küsis Eevi kätt rinnus peksleval südamel hoides.
Ede istus voodile. Vaatas kord pilti, siis õnnetute nägudega enda ees seisvat mammat ja papat ning ütles: „Panin pildi sellepärast seinale, et Stalin on minu isa.”
Eevi otsis Priidikult tuge. „Nii lolli asja kuulen ma elus esimest korda. Stalin ei ole sinu isa, ta on riigijuht,” sõnas Eevi, oskamata muud öelda.
Ede jätkas kangekaelselt: „Minu pärisisa jäi sõjas kadunuks. Mamma, sa ütlesid ju nii. Aga ma soovin nii väga endale isa. Ma tean, et Stalin on kõigi laste sõber, siis võib ta ka mu isa olla. Nii hea on õhtul magama minna ja isale head ööd soovida.”
Eevi ei küsinud enam midagi. Nüüd oli äkiline kooli kutsumine Eevile ja Priidikule selgeks saanud. Midagi head ees ootamas ei ole, arvasid mõlemad vanad.
Direktori väike kabinet oli inimesi täis, kui Eevi Edega sisse astus.
Eevile pakuti istet, Ede jäeti vanaema kõrvale seisma.
„Nii, seltsimees Rand, te teate kindlasti, millest jutt tuleb. Eesti keele õpetaja seltsimees Karima avastas, et teie lapselapse aabitsast on seltsimees Stalini pilt välja rebitud. Ede tunnistas oma