Meelespead. Helju Pets

oli olnud toomingaõite värvi, lebas abitult, mahajäetult, unustatult valgel õrnal lumel. Eevi põlvitas kleidi juurde, hõõrus lumega, aga leerikleit lamas endiselt, unustanud oma kunagise jume.

      Eevi asetas veel hõõguva pliidi peale potitäie vett sooja, tõi saunast seebi ja pesukausi. Seejärel võttis käärid ja lõikas kleidi vöökohalt pooleks. Peagi hakkas vesi kahisema ja Eevi pani kleidi mõlemad pooled vette. Hõõrus seepi täis ja jättis järgmise päevani ligunema.

      Ede tuli koolist. Eevi märkas kohe, et tüdrukul on midagi südamel, aga ta ei julgenud küsida. Kui aga Ede oma lemmiktoitu seenekastet vaid näksis ja silmitses aknast liuglevat lumesadu mõtlikult, tegi Eevi suu lahti.

      „Kas juhtus midagi?”

      Ede ei vastanud kohe.

      Vanaema märkas, et lapse silmis helkisid pisarad. „Kas juhtus midagi? Räägi! Kas sul läks koolis halvasti, said kahe?”

      Ede raputas pead, kuid lausus siiski: „Mulle pandi hüüdnimi.”

      „Hüüdnimi? Missugune?”

      „Jossivna.”

      Nüüd oli Eevi tarkus korraga otsas. „Jossivna, see ju Stalini eesnime järgi,” oleks tahtnud ta öelda, kuid ei julgenud.

      Ede hakkas ise edasi rääkima: „See on sellepärast, et nad on kadedad minu peale. Minu isa on Stalin, aga neil…”

      „Kes sulle sedasi ütles, et kadedad?”

      „Eesti keele õpetaja, meie klassijuhataja. Ta ütles, et hoia pea püsti ja ole uhke oma isa üle.”

      „Aga läks kohe kaebama, kui avastas, et pilt on aabitsast puudu,” lipsas Eevil üle huulte.

      Ka sellele oli Edel seletus: „Õpetaja ei teadnud siis, et Stalin on minu isa.”

      „Ja nüüd teab?” kostis Eevi muiates.

      „Teab. Kõik teavad. Sellepärast hüütaksegi mind Jossivna. Noh, ja üldse on venelastel kombeks nii öelda. Ede Jossivna, õigemini Ede-Marie Jossivna Müller. Aga tegelikult minu perekonnanimi mulle ei meeldigi. Direktor ütles ju, et Müller on saksa nimi.”

      „Kas sa tahad siis perekonnanimeks Stalin?” torkis Eevi.

      Ede mõtles natuke. „See nimi pole üldse paha!”

      Sellel õhtul ei räägitud enam palju. Eevi ei suutnud kuidagi uskuda Helmi tütres toimuvat. Mis oli lapsega juhtunud, kellelt nõu küsida, Eevi ei teadnud. Ta lootis, et kui Ede suuremaks kasvab, ehk tuleb mõistus tagasi pähe. Ikkagi ju eesti tüdruk.

      Leerikleit ei läinudki enam nii valgeks, kui oli kunagi olnud. Eevi lõikas kleidi alumisest poolest paraja pikkusega jupi ja õmbles ülemise otsa külge alusseelikuks. Peale traageldas marli ja esimene kleidiproov näitas, et kogu ettevõtmine polnud asjata. Ede oli ilus oma kerges kohevas kleidis. Täitsa Helmi mis Helmi, mõtles Eevi ja oleks soovinud Edele öelda, kuid vaikis. Heegeldas vaikides ka valgest lõngast tantsusussid ja Ede võis nääripeole minna.

      Eevi ise ei tahtnud kooli nääripeol osaleda, kuigi oli saanud väga ilusa kutsekaardi. Ta kartis inimestele, kes teadsid, et Ede peab Stalinit oma isaks, oma nägu näidata. Kuulujutud ja uudised levisid imekiiresti. Juba mõni päev pärast Ede uue isa väljakuulutamist oli Eevi poes käies pidanud häbi tundma. Poemüüja oli torganud nagu noaga, kui ütles kõva häälega, nii et kõik poes olijad pidid kuulma: „Noh, seltsimees Rand, miks te käite poes meie viletsat kaupa ostmas? Kas Ede isake Stalin siis ei saadagi Moskvast toidupakke? Kui ei saada, siis kirjutage isa Stalinile.”

      Ede pealekäimisel otsustas Eevi siiski nääripeole minna. Kummutisahtleid ja riidekirstu uurides ei leidnud Eevi esialgu midagi sobilikku selga. Kõik riided olid aastaid tagasi muretsetud ja ega maanaisele olnudki palju vaja. Tumesinine villane kleit, mida ta oli viimati kandnud Tormide juures jõuluõhtul, osutus selga proovides laiaks. Eevi ei saanud esialgu kuidagi aru, kuidas oli kleit avaramaks ja tema kõhnemaks läinud. Seni polnud ta tähele pannud, et talje ümbermõõt oli kahanenud. Ta polnud varem uurinud oma käsivarsi, kust olid nüüd musklid kadunud. Ka jalad tundusid peenemana, sääremari oleks nagu kokku kuivanud.

      Eevi uuris oma nägu väikesest ovaalsest kummutipeeglist. Ei, see polnud enam tema. See polnud sugugi ruugete juustega Sepa Eevi moodi. Aastad olid laastanud Eevit halastamatult, ilma et ta ise oleks märganudki. Juustesse oli tulnud tublisti halle salke. Eevile ei meenunudki, millal ta oli end viimati peeglist uurinud või sinna niisama pilgu heitnud. Ta oli peegli unustanud ja nüüd tasus peegel tehtud vea tagasi.

      Eevi õmbles kleidi küljeõmblused koomale, keeras juuksed krunni, võttis õlgadele enda heegeldatud salli, ajas lambanahkse kasuka selga, Luukere meisterdatud talvekotad jalga ja tõmbas suurräti üle pea.

      Talvisel külateel sai käia vaid Saara mehe villise sõidetud roobastes. Needki olid kitsad ja käänulised. Eevi oli poolteist tundi varem kodunt lahkunud, et kella kuueks kohale jõuda. Kaks kilomeetrit polnud naljaasi lumes sumbata.

      Õige pea hakkas Eevi väsima. Ta aeglustas kõndi ja võttis labakud käest. Valge vaikus ja jalgade all krudisev lumi lisasid eelolevale õhtule mõeldes veel rohkem pinget. Juba kahetses ta, et oli lubanud Edele nääripeole tulla, kui koolimaja kuuskede vahelt paistma hakkas.

      Koolimaja ees märkas Eevi mitut hobust saaniga, hulk kelke seisis lumehange najal, isegi paar Soome kelku.

      Eevi trampis lume jalanõudelt ja astus majja. Silmadel hakkas valus, kui oli jõudnud õhtuhämarusest nääritulede särasse. Kooli koridoris sagisid nääripeole tulnud külalised ja kostüümides lapsed. Eevi ei teadnud, kuhu minna, kui väike käsi võttis tal kasukahõlmast kinni.