päeva tagasi?!”
„Ta jalad juba mädanevad. Mõlemad jalad. Reitest alates.”
Hanzaburō oli taas nagu puuga pähe saanud. Esiteks tuli nende kahe mehe vestlusest välja, et ta on surnud. Teiseks, et surmast on juba kolm päeva möödunud. Ning kolmandaks – tema jalad mädanevad! Selline loll jutt ei olnud ju ometi võimalik, sest tema jalad olid võimelised kiirelt… Kuid siis karjatas Hanzaburō tahtmatult. Polnud ka ime. Tema korralikult viigitud valgetes pükstes ja valgetes kingades jalad loperdasid aknast puhuva tuule käes! Seda nähes ei suutnud ta oma silmi uskuda. Ta üritas mõlema käega jalgu katsuda, kuid reitest allapoole jäävat osa puudutada oli sama hea kui tuult püüda. Lõpuks kukkus Hanzaburō tagumikule ning tema jalad, või oleks õigem öelda püksid, vajusid põrandale lössi nagu tühjenev õhupall.
„Rahu, rahu. Küll me midagi välja mõtleme,” ütles vanem hiinlane ning pöördus siis noore abilise poole, ise endiselt püha viha täis. „Sina vastutad! On selge? Sina vastutad. Sa pead kohe aruande esitama. Aga kuhu läks siis Henry Barrett?”
„Niipalju kui uurida jõudsin, on ta ootamatult Hànkǒusse sõitnud.”
„Saada siis Hànkǒusse telegramm ja nõua Henry Barrett’i jalgu!”
„Ei, seda ei saa. Selle aja jooksul, kui Hànkǒust jalad saabuvad, võib Oshino kereni ära mädaneda.”
„No ei ole võimalik. See lihtsalt ei ole võimalik!”
Vana hiinlane ohkas sügavalt. Näis, nagu oleksid isegi tema vuntsid äkitselt veelgi enam sorgu vajunud.
„Sina vastutad. Sa pead kohe selle kohta aruande esitama! Nojah. Ja ega ühtegi reisijat ei ole enam siin, ega ju?”
„Ei. Kõik lahkusid juba tund aega tagasi. Aga on üks hobune…”
„Mis kandi hobune?”
„Déshèngméni hobuseturult. Suri teine just äsja.”
„Mis siis ikka. Paneme talle hobuse jalad. See on ikka parem kui mitte midagi. Too need siia!”
Noor hiinlane eemaldus suurest lauast ja läks kuhugi. Nüüd sai Hanzaburō juba kolmanda šoki. Nad kavatsevad talle hobuse jalad alla panna! Hobujalad – kui kohutav! Toetades end taguotsale, palus ta vana hiinlast:
„Halastage mu peale! Ärge pange mulle hobuse jalgu alla! Ma vihkan hobuseid. Võtke mu palvet kuulda ja andke mulle inimese jalad. Ükskõik kelle. Ka selle Henry kes-iganes jalad sobivad. Olgu kas või karvased, peaasi, et need oleksid inimese omad.”
Vanamees vaatas kahjutundega Hanzaburōle otsa ja noogutas mitu korda.
„Kui neid oleks, siis muidugi paneksin inimese jalad. Aga neid ei ole. Võite seda totaalseks ebaõnneks nimetada, kuid teil tuleb sellega leppida. Ja ega hobuse jalgadel ju midagi häda pole. Kui raudu aeg-ajalt vahetada, siis pole ükski mägitee läbimatu. …”
Noor abiline hiilis vaikselt sisse, kaks hobuse jalga käe otsas tilpnemas, just nagu hotelli toapoiss, kes saapaid kohale toimetab. Hanzaburō tahtis põgeneda, ent paraku ei olnud ilma jalgadeta võimalik püsti tõusta. Samal ajal tuli abiline tema juurde ning hakkas tal valgeid kingi ja valgeid sokke jalast võtma.
„Ei, ei! Ainult mitte hobuse jalgu! Ja üldse. Teil ei ole mingit õigust ilma minu loata mu jalgu välja vahetada! …”
Sel ajal kui Hanzaburō kisendas, pistis abiline tema paremast püksisäärest ühe hobuse jala sisse. See hakkas reide kinni otsekui oleks tol hambad olnud. Siis toppis noormees teise jala vasakust püksisäärest sisse. Ka see naksas lihasse.
„Nii peaks sobima küll,” ütles kahekümnendates hiinlane ning hõõrus rahulolevalt naeratades oma pikkade küüntega käsi. Hanzaburō vaatas hajameelselt oma jalgu. Valgete püksisäärte otsast paistis paar korralikult rautatud kastanivärvi hobujalgu. -
–See oli ka kõik, mida Hanzaburō mäletas. Või vähemalt sellest hetkest edasine ei olnud tema mällu enam nii selgelt pidama jäänud. Ta mäletas, nagu oleks kaks hiinlast millegi üle vaielnud. Ta mäletas, nagu oleks ta järsust trepist alla rullunud. Kuid kummaski ei olnud ta kindel. Igal juhul, pärast seda, kui ta oma kummalises nägemuses uitamisest ärkas, leidis ta end oma XX-allee korteris kirstus lebamas. Ringi vaadates nägi ta, kuidas kirstu ees üks noor Honganji templi misjonär lahkunule viimseid sõnu luges.
Loomulikult tekitas Hanzaburō elluärkamine omajagu jutuainet. Shùntiān Shíbàos36 ilmus sel puhul suur pilt koos kolmeveerulise artikliga. Artikli kohaselt olevat leinariietes Tsuneko naeratanud rohkem kui tavaliselt, ning et mitte lasta matusteks kogutud summat raisku minna, otsustanud ülemus ja kolleegid Hanzaburō elluärkamist tähistada. Ainus, kelle usaldusväärsus kõikuma lõi, oli doktor Yamai, kuid temagi suutis oma maine rahumeeli suitsurõngaid puhudes osavasti taastada. Hanzaburō elluärkamine, rõhutas ta, oli arstiteaduse ülene looduse ime. Teisisõnu, doktor taganes eneseusu asemel usust meditsiini.
Ent „elluärkamispeol” oli toosama Hanzaburō ainus, kelle näos polnud rõõmukübekestki. Iseenesestki mõista. Olid ju tema jalad elluärkamise käigus hobuse omade vastu vahetatud. Kastanivärvi hobujalgade vastu, millel varvaste asemel kabjad. Iga kord, kui ta neid jalgu vaatas, hakkas tal endast äraütlemata hale. Tal polnud mingit kahtlust, et kui need jalad avastatakse, lastakse ta kindlasti firmast lahti. Ka tema kolleegidele annaks see põhjuse sõprusest lahti öelda. Ja Tsuneko – „Oo nõrkus, su nimi on naine!” – , temagi ei ole erand, sest vaevalt tahaks ta oma isandaks meest, kellele on hobuse jalad alla tekkinud… Iga kord, kui talle sellised mõtted pähe tulid, kinnitas Hanzaburō endale sisimas tehtud otsust iga hinna eest oma hobujalgu varjata. Seetõttu loobus ta ka jaapani stiilis riiete kandmisest. Ta hakkas kandma pika säärega saapaid ning lukustas pesemise ajaks alati vannitoa ukse ja akna. Sellegipoolest tundis ta end jätkuvalt rahutult. Põhjust tal selleks oli, sest…
Hanzaburō oli valvel, et hoida ära kolleegide võimalikke kahtlusi. See oli tema pingutuste seas vast kõige lihtsam, kuna, nagu tema päevikustki lugeda võib, võitles ta pidevalt mingisuguste ohtudega.
Seitsmenda kuu x päev. Too noor hiinlane toppis mulle need neetud jalad alla. Võiks öelda, et mu jalad on nagu täipesa. Ka täna tööl olles sügelesid need nii, et pidin hulluks minema. Igal juhul pean nüüd mingi aeg kogu oma jõu suunama täidest lahtisaamisele.
Kaheksanda kuu x päev. Läksin täna juhataja kabinetti müügist rääkima. Jutu käigus vedas juhataja pidevalt ninaga. Küllap immitses mu säärikuis jalgadest mingit haisu.
Üheksanda kuu x päev. Hobujalgade valitsemine on kahtlemata keerukam kui ratsutamine. Pidin täna enne lõunapausi kiirete asjatoimetuste tõttu trepist alla traavima. Nii nagu igaüks, mõtlesin tol hetkel vaid tööst ning unustasin oma hobujalad. Enne kui ma silmi pilgutadagi jõudsin, vajusid mu kabjad seitsmendast astmest läbi.
Kümnenda kuu x päev. Olen lõpuks välja mõelnud, kuidas oma hobujalgade üle kontrolli saavutada. Lõppude lõpuks sõltub kõik puusadest. Kuid täna läks asi luhta. Samas ei olnud tänane luhtaminek ainult minu süü. Võtsin hommikul kella üheksa paiku rikša, et tööle minna. Kohale jõudes nõudis juht kaheteist sen’i37 asemel tervelt kahtekümmet. Ja mis veel halvem – ta haaras minust kinni ega lasknud mul firma väravast sisse minna. Sain pööraselt vihaseks ja äigasin teda kabjaga. Mees lendas läbi õhu otsekui jalgpall. Loomulikult ma kahetsesin oma tegu, kuid sellegipoolest pahvatasin tahtmatult naerma. Igal juhul pean oma jalgade liigutamisel äärmiselt hoolikas olema…
Kolleegide petmisest märksa keerukam oli aga see, kuidas Tsunekos mitte kahtlust äratada. Hanzaburō kurdab päevikus oma raskustest korduvalt:
Seitsmenda kuu x päev. Minu suurim vaenlane on Tsuneko. Tuues põhjenduseks „ajaga kaasas käimise” vajaduse, vahetasin viimaks oma väikese jaapani stiilis toa lääne stiilis eluruumi vastu. Nii sain Tsuneko silme all ringi liikuda saapaid jalast võtmata. Tsuneko näis ilma tatamita põranda tõttu suures segaduses olevat, kuid minul oli olnud võimatu