Mandariinid tihnikus. Ryunosuke Akutagawa

Dōng’āni turu juures asuvasse pesumajja. Nüüdsest pean selle töö enda peale võtma, sest minu aluspesu, pükste ja sokkide küljes on alati hobusekarvu.

      Kaheteistkümnenda kuu x päev. Augud sokkides on tavalised asjad. Pole just lihtne sokkide jaoks summat kõrvale panna, ilma et Tsuneko seda ei märkaks.

      Teise kuu x päev. Ma ei võta enam sokke ja aluspükse ära, isegi mitte magamise ajaks. Lisaks oli riskantne ettevõtmine hoida oma jalgu pidevalt Tsuneko pilgu eest teki all peidus. Eile ütles Tsuneko: „Sa oled ikka üks paras külmavares. Mässid kogu alakeha teki sisse.” Võimalik, et on aeg paljastada oma hobujalad…

      Oli ka teisi ohte, millega Hanzaburō pidi silmitsi seisma. Nende ükshaaval üleslugemine oleks rohkem kui ma suudaksin, kuid toon siinkohal välja ühe sissekande Hanzaburō päevikust, mis mind kõige enam šokeeris:

      Kaheteistkümnenda kuu x päev. Tahtsin täna lõunaajal Lóngfú templi vanaraamatupoodi minna. Poe ees päikese käes seisis üks hobuvanker. See ei olnud lääne, vaid indigovärvi kattega hiina stiilis vanker. Küllap puhkas juht parajasti ja minagi ei pööranud sellele eriti tähelepanu ning hakkasin juba poodi sisse astuma, kui juht ootamatult piitsa vibutas ja hüüdis: „Suo! Suo!”. „Suo! Suo!” hüüavad hiinlased hobust kannustades. Enne veel, kui hõikamise kaja hääbus, hakkas vanker kriuksudes tagurpidi allapoole veerema. Aga mis siis juhtus! Hakkasin ka ise, pilk endiselt raamatupoeesisel, sammhaaval tagurpidi astuma. Ma ei suuda kirjeldada, mida ma tol hetkel tundsin. Oli see hirm? Hämming? Tegin suuri pingutusi, et kas või üks samm edasi astuda, kuid mingi hirmutav vältimatu jõud sundis mind tagurpidi liikuma. Siis aga, minu õnneks, hüüdis kutsar „Suoo!” Peatumise hõike peale lõppes viimaks ka minu tagurpidi minek. See ei olnud siiski ainus, mis mind rabas. Kergendatult hinge tõmmates pöörasin tahtmatult pilgu vankri poole. Seepeale tõi vankrit vedav hallilaiguline hobune kuuldavale kirjeldamatu hirnatuse. Kirjeldamatu? Ei. See ei olnud siiski kirjeldamatu. Selle kimeda hääle taga ei saanud olla muu kui hobuse irvitus. Siis tundsin, et mitte ainult hobuse, vaid ka minu kurgust hakkas üles kerkima midagi hirnatuse sarnast. Sellise hääle tegemine oleks olnud kohutav. Katsin oma kõrvad ning põgenesin nii kiiresti kui võimalik…

      Ent saatusel oli Hanzaburō jaoks veel üks hoop varuks. Midagi muud on selle kohta raske öelda. Kolmanda kuu lõpus, ühel pärastlõunal, avastas Hanzaburō, et tema jalad hakkasid ootamatult hüppama ja tantsima. Miks pidid ta hobujalad äkitselt nõnda trikitama? Sellele küsimusele vastuse leidmiseks peaks uurima Hanzaburō päevikut, kuid kahjuks lõppevad sissekanded päevikusse just viimase saatusehoobi eelsel päeval. Nii ei jäägi muud üle kui teha sellele eelnenud ja järgnenud sündmuste põhjal kõigest üldistavaid oletusi. Olles uurinud „Hobuvalitsuse aastaraamatut”, „Märkmeid hobustest”, „Yuáni ja Xiǎngi kariloomade ravi kogumikku”, „Bó Lè hobuste kvaliteedi hindamise suutrat”38 ja teisi allikaid, usun teadvat, mis tema hobujalgu nõnda erutas. —

      Tol päeval tõusis taevasse võimas kollakas sudu – tolmupilv, mis iga-aastaste kevadtuultega Mongooliast Bĕijīngi kandub. Shùntiān Shíbào artikli kohaselt oli seekordne kollane sudu selline, mida poldud viimase enam kui kümne aasta jooksul nähtud. Leht kirjutas: „Astu viis sammu Zhèngyángi väravast eemale, vaata üles ja sa ei näe enam värava tippu.” Seega pidi tegemist olema tõeliselt võimsa tolmupilvega. Nagu mäletate, olid Hanzaburō jalad võetud Déshèngméni hobuseturul surnud hobuselt. Ilmselgelt oli see hobune Mongoolia Kuluni hobune, kes oli Zhāngjiākǒu ja Jĭnzhōu kaudu Bĕijīngi jõudnud. Kas ei ole siis sellisel puhul igati arusaadav, et tema hobujalad tundsid Mongoolia hõngu ning just seetõttu hüppama ja tantsima hakkasid? See oli periood, mil hobused teispool Suurt Müüri pöörases paaritumisihas igas suunas galopeerima hakkasid. Nii ei suutnud ka Hanzaburō jalad paigal püsida, mistõttu võib talle vaid kaasa tunda. —

      Kas minu interpretatsioon oli veenev, ei tea, kuid samal päeval oli Hanzaburō väidetavalt ka firmas midagi tantsulaadset esitanud. Lisaks oli ta hiljem vaid kolm kvartalit enne kodu seitse rikšat jalge alla sõtkunud. Kui ta lõpuks koju jõudis, – nii vähemalt rääkis Tsuneko –, olevat ta koera moodi lõõtsutades elutuppa vaarunud. Kui ta viimaks sohvale istus, käskis ta oma hämmingus naisel tuua pikem jupp nööri. Meest sellises olukorras nähes sai Tsuneko muidugi aru, et juhtunud on midagi kohutavat. Esiteks oli mees näost ära. Lisaks sellele liigutas ta vahetpidamata oma saabastes jalgu, nagu ärritaks teda miski. Naine unustas isegi oma tavapärase naeratuse ning küsis murelikult, mida mees nööriga teha kavatseb. Kuid mees kordas vaid kannatanu ilmel, laubalt higi pühkides:

      „Tee nüüd kähku. Eluga, eluga!”

      Tsunekol ei jäänud muud üle, kui tuua üks punt pakkepaelu ja anda need mehele. Too hakkas oma saabastes jalgu kinni siduma. Sel hetkel haaras naist hirm, et mees on hulluks läinud. Mehele otsa vaadates soovitas Tsuneko väriseval häälel talle doktor Yamai juurde minna. Too aga oli ametis oma jalgade sidumisega ega võtnud naise soovitust kuulda.

      „Too imearst nüüd ka midagi teab? Ta on ju röövel! Ja suur petis! Tule parem ise siia ja hoia mind paigal.”

      Nad istusid sohval tihedalt teineteise kõrval. Bĕijīngi katnud kollakas sudu muutus üha raevukamaks. Isegi loojuva päikese kiired akna taga näitasid vaid hägust punasust. Loomulikult ei püsinud kogu selle aja jooksul Hanzaburō jalad paigal. Nööriga kinni seotud, nagu need olid, jätkasid need liikumist otsekui mingit nähtamatut pedaali tallates. Tsuneko püüdis abikaasat lohutada ja julgustada:

      „Kallis, miks sa nõnda värised?”

      „Pole mul häda midagi. Ei ole midagi.”

      „Aga sa ju higistad nii et… Lähme sel suvel Jaapanisse tagasi. Eks, kallis. Üle pika aja. Lähme tagasi.”

      „Just, lähme Jaapanisse. Lähme kodumaale tagasi.”

      Viis minutit. Kümme minutit. Kakskümmend minutit… Aeg nende kahe kohal liikus aeglasel sammul. Pärast rääkis Tsuneko Shùntiān Shíbào ajakirjanikule, et ta tundis end sel hetkel otsekui aheldatud vang. Kolmekümne minuti pärast ahelad lõpuks siiski purunesid. Paraku mitte Tsuneko ahelad, vaid ahelad, mis sidusid Hanzaburō oma kodu külge. Võimalik, et puhuva tuule tõttu hakkas aken, mille taga paistis hägust puna, äkitselt lõgisema. Samal hetkel karjatas Hanzaburō ja hüppas kolme jala kõrgusele õhku. Tsuneko olevat näinud, kuidas mehe jalgade ümber seotud nöörid hetkega puruks rebenesid. Hanzaburō… Siit alates ei mäletanud Tsuneko enam midagi. Viimane asi, mida ta nägi, oli mehe hüpe. Pärast seda ta minestas.