.

Kuldketi otsas rippuvat väikest võtit.

      KOLMAS PEATÜKK

      „Mulle tundub,” alustas Melanie vaikselt, „et on aeg rääkida pealuust. Adam polegi meile jutustanud, kuidas ta selle leidis…”

      „Pole jah, selles suhtes oled sa äärmiselt salapärane olnud,” sekkus Faye.

      „…aga ehk on just nüüd õige aeg.”

      Diana ja Adam vaatasid teineteisele otsa ning Diana noogutas. „Olgu, räägi pealegi. Ära jäta vahele ainsatki üksikasja.”

      Kalmistult tagasi jõudnud, kogunesid kõik kaksteist grupi liiget Diana tuppa. Seltskonda silmitsedes mõistis Cassie, et see on lõhenenud. Ühel pool Faye läheduses istusid Suzan, Deborah ja vennad Hendersonid, teisel pool Diana kõrval aga Laurel, Melanie, Adam ja Sean.

      Seani vilavaid silmi nähes mõtles Cassie, et vähemalt praegu on ta Diana poolel. Aga tema võis iga hetk meelt muuta. Nick samuti – ühel päeval võis ta hääletada Diana poolt ja järgmisel päeval vähimagi loogilise põhjenduseta Faye poolt. Nick oli alati äraarvamatu.

      Aga seda oled ka sina, sosistas hääl tema sees.

      Loomulikult oli see naeruväärne. Mitte keegi – isegi mitte Faye – poleks suutnud Cassiet sundida hääletama Diana vastu. Vähemalt mitte olukorras, kus tema häälel on kaalu.

      Adam rääkis madala mõtliku häälega, justkui püüaks juhtunut täpselt meenutada. „Ma ei leidnud seda Cape Codi poolsaare lähedalt, vaid tükk maad põhja poolt, Bostoni juurest. Te kõik teate, et Bostoni lahe piirkonnas paikneb seitseteist väikest saart; kõik nad on inimtühjad ja kaetud vetikatega. Aga mina leidsin kaheksateistkümnenda. See saar oli teistest erinev; maapind oli lame ja liivane ning saarel polnud inimtegevusest ainsatki jälge. Kõige kummalisem oli aga see, et olin ka varem sealkandis olnud, aga polnud saart märganud. Mul oli tunne, et mu silmad on äkitselt lahti läinud, pärast seda, kui…” Ta jäi poolelt sõnalt vait.

      Cassiel, kes vaatas ainiti lambi peegeldust Diana männilaudadest põrandal, tekkis lämbumistunne. Ta ei julgenud hingata enne, kui Adam jätkas: „…pärast seda, kui olin terve suve kalalaevadel tööd teinud. Aga kui ma suuna saarele võtsin, hakkas roolipinn tõrkuma, püüdes mind sellest eemal hoida, või lasi mul ümber kaljude tiirutada. Ma pidin tükk aega jändama, et paat randuks – Maa ja Vee Väe abita poleks see mul iial õnnestunud. Viimaks õnnelikult kaldale jõudnud, vaatasin kaljude poole ja nägin suurt hulka paadirususid. Kui keegi oligi minevikus saarele jõudnud, ei pääsenud ta siit elavana tagasi.” Adam tõmbas aeglaselt ja sügavalt hinge.

      „Kohe, kui ma olin liivale astunud, tundsin, et kogu saar oli täis elektrit. Teadsin juba enne saare keskosas kiviringi avastamist, et olen õiges paigas. Saar oli täpselt selline, nagu Black John seda kirjeldas. Mööda kivilahmakaid ronisid ülespoole kanarbikulised, aga kiviringi keskkoht oli taimedeta ja just sealt ma alustasingi kaevamist. Ei möödunud minutitki, kui labidas mingi kõva eseme vastu kolksatas.”

      „Ja siis?” küsis Diana.

      „Siis tõmbasin pealuu välja. Seda nähes tundsin – midagi peapöörituse sarnast. Liivateradel sätendas silmipimestav päike. Mässisin pealuu oma särgi sisse ja tulin tulema. Saar ei püüdnud mind väevõimuga tagasi hoida; see käitus nagu lõks, mille vedru on katki läinud. See juhtus – las ma mõtlen veidi – kahekümne esimesel septembril. Kohe, kui ma lahe piirkonda tagasi jõudsin, tahtsin võtta suuna New Salemile, aga pidin veel paar asja korda ajama. Teadsin, et hilinen Kori nõiaks pühitsemise riitusele, aga sain teele asuda alles järgmisel päeval.” Ta tegi pausi ja vaatas vabandavalt Dougi ja Chrisi poole.

      Vennad ei lasunud sõnagi, aga Cassie tajus, et mõlema pilk vilksas korraks tema poole. Kori riitusest oli saanud Cassie riitus, sest samal hommikul oli kooli lähedalt trepi alt leitud Kori surnukeha.

      „Kas su jutul on ka mingi mõte?” päris Faye kähiseva häälega tüdinult. „Kui sa just ei arva…” – ta ajas end sirgu ja temas näis huvi tärkavat – „et ka ülejäänud Meistervahendid võivad sellelsamal saarel olla.”

      „Sellest me juba rääkisime,” lausus Adam. „Midagi muud saarel polnud, Faye. Ainult pealuu.”

      „Kõige olulisem on see, et me pealuu kohta võimalikult palju teada saaksime,” sekkus vestlusse Diana. „Mida iganes see endaga kaasa ei too, aga vastutame selle eest praegu meie. Ma ei arva, et peaksime selle viima tagasi saarele…”

      „Viima tagasi!” karjatas Faye.

      „… kus keegi võiks selle üles leida just nüüd, mil kaitseloits ei toimi. Seal pole turvaline. Ma ei tea, kas ongi paika, kus pealuu kedagi ei ohusta.”

      „Tead mis,” pomises Faye uniselt. „Et mitte ülearu pead murda, võiksid pealuu mulle anda ja ma võtan meeleldi vastutuse endale.”

      Diana tulistas tema poole pilgu, mis andis mõista, et Faye oleks viimane inimene maailmas, kellel ta paluks pealuu eest hoolt kanda. Aga Cassie kõht muutus õõnsaks, sest Faye raskete laugudega merevaiguvärvi silmade pilk polnud suunatud Diana näole. Faye vaatas üksisilmi Diana kaelaketi otsas rippuvat väikest kuldset võtit.

      Keegi koputas uksele.

      Cassie oli valmis ukse juurde sööstma, mispeale Laurel end üllatunult ümber pööras. Aga lävel seisis vaid Diana isa, kes oli koju jõudnud, paks portfell käes.

      Härra Meade vaatas hämmastunult rahvast pungil ruumis ringi, justkui poleks tal aimugi, kes on ta tütre külalised. Cassie mõtiskles endamisi, kas mees üldse teab, mida Ring endast kujutab.

      „Kas kõik jäävad õhtust sööma?” küsis isa Dianalt.

      „Oh – ei,” vastas Diana ja vaatas öökapil seisvat kena valge-kuldsekirjut kella. „Ma ei osanud arvatagi, et kell on seitse läbi, paps. Ma teen meile kohe õhtusöögi.”

      Mees noogutas ja, kiire ebaleva pilgu üle ruumisolijate libistanud, lahkus toast. Kostis voodivedrude kriiksumist ja rõivaste sahinat ja peagi olid kõik püsti tõusnud.

      „Me võime homme koolis kokku saada,” ütles Melanie. „Aga täna õhtul pean ma õppima; kogu see nädal on olnud hullumaja ja mul on bioloogias kontrolltöö.”

      „Minul ka,” ütles Laurel.

      „Ja minul on tarvis algebraülesandeid lahendada,” lisas Suzan, mispeale Deborah pomises: „Tähendab, terve nädala seepide salvestused jäävad videomakki oma aega ootama.”

      „Ühesõnaga, homme näeme,” lõpetas Diana. Ta saatis nad trepist alla. Kui kõik olid lahkumas, õnnestus Fayel Cassie käsivarrest kinni haarata ja talle kõrva sosistada: „Sa pead pealuu täna õhtul enda kätte saama. Helista ja ma olen kohe kohal; me paneme selle enne hommikut tagasi ja Diana ei saa arugi, et see on vahepeal ära olnud.”

      Cassie tõmbas käsivarre järsu liigutusega vabaks. Aga kui ta oli ukse juurde jõudnud, heitis Faye talle tähendusrikka pilgu ja ähvardavalt välkuvad merevaiguvärvi silmad tegid Cassie murelikuks. Ta vaatas Fayele pikalt otsa ja noogutas siis vaevumärgatavalt pead.

      „Kas sa tahad, et ma jään sinu juurde?” küsis Adam Dianalt.

      „Ei,” lausus Cassie kiiresti enne, kui Diana jõudis vastata. Mõlemad jäid talle jahmunult otsa vaatama ning Cassie lisas: „Ma jääksin ise meeleldi siia ja aitaksin sul õhtusööki valmistada, kui sa muidugi vastu pole, Diana. Ma hoiatasin nii ema kui ka vanaema, et tulen täna hiljem, ja selleks ajaks on nad tõenäoliselt juba õhtust söönud.”

      Diana oli, nagu ikka, äärmiselt külalislahke. „Oh – sellisel juhul võid sa loomulikult siia jääda,” ütles ta. „Tänan, Adam, aga me saame hakkama.”

      „Selge pilt.” Adam heitis Cassiele terava pilgu, aga Cassie jäi ükskõikseks. Adam läks välja ning kadus Chrisi ja Dougi järel pimedusse. Eespool tõmmati tikust tuld, järelikult oli seal Nick. Cassie silmitses viivu öist taevast, kus sätendasid jultunult tähed, aga polnud jälgegi kuust, ning tuli siis sisse tagasi,