ainustki sõpra
ka kallikest poleks
ja viljad sööks tõprad
ei puhkust ei viivuks
et nälga sa jääks
et janu sind piinaks
ja murede mäed
et kasvaks su kahjud
et hirm ajaks segi
küll siis hakkab kahju
et haiget mul tegid.
Cassie randmetes peksles ägedalt pulss. Kas tõesti võis keegi oma truudusetule kallimale peale panna nii kohutava needuse?
Kui uks avanes, oli tema pilk ikka veel naelutatud sellele leheküljele. Kiiruga raamatu kinni löönud, silmitses ta sisse astunud Dianat, kelle pea ümber oli mässitud vannilina. Seejärel pöördus ta pilk kuldketile, mille Diana öökapile pillas. Keti kõrval lebas ümmargune kivi, mida kaunistas spiraalikujuline muster; hall värv oli segunenud helesinisega, pealispinda katsid kvartsikristallid. Kaltsedoniroos, mille Diana oli kinkinud Adamile ja mille Adam oli Cassiele andnud. Nüüd on ta tagasi seal, kuhu kuulub, mõtles Cassie ja tundis miskipärast tuima valu südames.
„Vannituba on sinu päralt,” lausus Diana. „Siin on su öösärk – või eelistad T-särki?”
„Öösärk sobib,” ütles Cassie. Nii vannis olles kui ka riideid vahetades püsis tema silme ees kuldne võti. Kui vaid Diana selle sinna jätaks…
Kui ta pea uuesti Diana tuppa pistis, lebas võti endises paigas. Diana oli juba voodis.
„Kas ma panen ukse kinni?”
„Ei,” ütles Diana ja sirutas käe, et kustutada tuli. „Jäta väike pragu. Head ööd.”
„Head ööd, Diana.”
Aga kõrval asuvas külalistetoas sättis Cassie pea alla kaks patja ja jäi põrnitsema lage. Teda valdas kummaline rahu, sest praegu polnud teha muud kui vaikselt lamada ja õiget hetke oodata. Ta kuulis, kuidas ookean Diana maja taga kohises, kord valjemini, kord vaiksemalt.
Ta ootas kaua ja kuulas tasaseid hääli. Ta oli täiesti rahulik – hetkeni, mil oli aeg tõusta – alles siis hakkas tema süda kloppima.
Viimaks oli ta kindel, et Diana magab. Nüüd, mõtles ta. Kui sa end nüüd püsti ei aja, ei tee sa seda kunagi.
Hinge kinni hoides nihutas ta keharaskuse voodi äärele ja lasi jalad rippu. Kui ta üle puupõranda hiilis, kostis vaikset kääksumist ja iga heli tarretas ta paigale.
Diana ukse taha jõudnud, jäi Cassie seisma ja kuulatas pingsalt. Majas valitses vaikus. Ta asetas käe ukselingile ja lükkas ettevaatlikult ukse lahti.
Kopsud pingul hirmust, et hingab liiga valjult, nihutas ta ühe jala üle läve ja lasi keharaskusel sellele vajuda.
Ta nägi voodis Diana ebamäärast kogu. Armas jumal, palun tee nii, et ta silmad on kinni, mõtles Cassie. Ta kartis, et vaikselt lamav Diana jälgib teda. Aga astunud aeglaselt veel ühe sammu ja seejärel veel ühe, sai ta aru, et Diana silmad on suletud.
Oh jumal küll, mõtles Cassie. Ma pean hingama. Ta avas suu ja hingas vaikselt sisse-välja. Tema süda tagus metsikult ja pea käis ringi.
Liigu väikeste sammudega, andis ta endale käsu. Ta hiilis toa keskele ja sealt edasi, kuni seisis otse Diana voodi kõrval.
Öökapil, magava Diana näost vaid paari sentimeetri kaugusel, lebas võti.
Justkui aegluubis sirutas Cassie käe välja ja lasi peopesal võtmele langeda. Ta ei tahtnud tekitada müra, aga kui ta kaelaketti tasakesi enda poole tõmbas, kostis kerget kahinat. Sõrmedega ketti kinni hoides surus ta selle tugevalt pihku.
Nüüd pidi ta välja pääsema. Ta sundis end tagasi ukse juurde hiilima, aga piilus pidevalt üle õla voodi poole – äkki on Diana ärganud?
Viimaks jõudis ta kapi ja selle ukse sees oleva tillukese messingist lukuaugu juurde.
Pista võti lukuauku! Ta kobas pimesi ringi; sõrmed olid pehmed nagu viinerid. Hetkeks haaras teda paanika, sest tal polnud aimugi, kas võti sobib. Viimaks õnnestus tal võti lukuauku suruda ja seda keerata.
Lukk klõpsatas.
Cassiet läbis kuum kergenduslaine. Ta oli hakkama saanud. Nüüd tuli pealuu välja võtta ja Fayele helistada – aga mis siis, kui Faye ei vasta? Või kui Diana isa tabab ta keset ööd telefoni juurest või kui Diana üles ärkab ja märkab, et pealuu on kadunud…?
Aga kui ta oli kapiukse lahti lükanud, läks maailm tema silme ees pimedaks.
Kappi valgustas koridorituli. Valgus oli hämar, aga sellest piisas, et Cassie mõistaks, kui mõttetud olid olnud kõik ettevaatusabinõud ja kui tobedad pealuu Faye kätte toimetamisega seotud hirmud.
Kapp oli tühi.
Cassie ei teadnud, kui kaua ta seal seisis, suutmata mõelda ega liigutada. Viimaks lükkas ta kapiukse värisevate kätega kinni ja keeras lukku.
Kui see pole siin, siis kus see on? Kus? küsis ta palavikuliselt.
Ära sellele praegu mõtle. Pane võti tagasi. Või tahad sa, et ta ärkab just nüüd, kui sa seisad siin, võti käes?
Tagasitee Diana öökapi juurde näis kestvat terve igaviku, pealegi valutas tal kõht, justkui oleks saanud saapahoobi päikesepõimikusse. Kui võti taas öökappi puudutas, kostis vaikne kõlksatus ja kett jäi tema higisesse pihku püsima. Aga Diana hingamine oli sama vaikne ja ühtlane nagu enne.
Ja nüüd kiiresti välja, andis ta endale käskluse. Ta tahtis olla üksi ja mõelda, mida teha. Suures põgenemistuhinas oli ta ettevaatlikkuse unustanud. Põrandalaud ta jalge all kriiksatas.
Pole hullu, mine edasi, mõtles ta. Seejärel kuulis ta midagi, mis ähvardas südamelöögid peatada.
Voodist kostis kerget kahinat. Ja siis Diana hääl.
„Cassie?”
NELJAS PEATÜKK
„Cassie? Oled see sina?”
Ehmatus muutis Cassie soolasambaks ja tõmbas närvid viimseni pingule. Ümber pööranud, kuulis ta omaenda häält, mis vastas: „Ma… ma hakkasin kartma… Ma ei tahtnud sind üles äratada…”
„Ära räägi rumalusi. Tule minu kõrvale,” ütles Diana uniselt, patsutas tühja voodipoolt enda kõrval ja sulges uuesti silmad.
See oli õnnestunud. Cassie oli riskeerinud võimalusega, et Diana just nüüd üles ärkab, ja tal oli olnud õigus. Cassiel oli tunne, et tema keha ei kuula sõna, aga ta sundis end voodi juurde astuma ja Diana kõrvale pikali heitma, nägu teisele poole pööratud.
„Õudusunenägusid ei tule,” pomises Diana.
„Ei,” sosistas Cassie. Nüüd ei saanud ta enam tõusta ja Fayele helistada, aga ta ei hoolinud sellest. Ta oli stressist, pingest ja hirmust liiga väsinud. Ja miski sisemuses rõõmustas, et ta ei saanud sel õhtul võimalust. Ta sulges silmad ja kuulas kohinat kõrvades, kuni jäi magama.
Ta nägi unes, et on laeval. Laeva tekk tõusis ja vajus tema jalge all ning laeva kõrval lainetas must vesi. Kadunud, kadunud… Mis on kadunud? Kallas? Jah, aga miski veel. Kadunud alatiseks… ta ei leia seda eales üles…
Siis unenägu muutus. Ta istus eredalt valgustatud päikesepaistelises toas. Tema tool oli nii põranda lähedal ja selle pikk peenike puidust seljatugi nii ebamugav, et istudes tuli selg sirgu ajada. Ka tema rõivad olid ebamugavad: peas tanu, mis pigistas nagu ujumismüts, ja piha ümber vöö, mis lasi vaevu hingata. Tema süles oli raamat.
See sai olla ainult Diana „Varjude raamat“! Aga ei, kaas oli teistsugune – punasest, mitte pruunist nahast. Raamatut lehitsedes märkas ta, et esimestele lehekülgedele kirja pandu ja mõnede loitsude pealkirjad olid samasugused nagu Diana raamatus.
Haiglase lapse ravimise loits. Et kanad munele hakkaks. Loits tulekahju ja veeuputuse