preili Lanning, aga Cassie tähelepanu püsis ikka veel härra Humphries’il. Tema juurde oli tulnud pikk tumedate juustega mees ja Cassie kuulis sügavat häälekõminat, millele järgnesid härra Humphries’i heledamad kiiremad toonid.
„…mind tutvustada?” sõnas tõmmu mees.
„Miks mitte, muidugi,” vastas härra Humphries. Ta tuli tagasi Cassie juurde, kaasas tumedapäine mees. „Cassie, ma tahaksin sulle tutvustada meie uut direktorit härra Jack Brunswicki. Ta soovib võimalikult kiiresti oma õpilasi tundma õppida.”
„Nii see on,” kinnitas pikka kasvu mees sügava meeldiva häälega. Käe välja sirutanud, surus ta kindlalt Cassie kätt. Tema enda käsi oli suur ja tugev. Cassie langetas pilgu ja jäi seda vaatama ning avas sobivat viisakusväljendit otsides suu, aga tardus justkui halvatult; ta tundis, et süda taob nagu sepahaamer ning tema nägu muutus lubivalgeks.
„Mulle tundub, et ta ei tunne end hästi – seljataga on pikk päev…” lausus preili Lanning, kelle hääl näis kostvat kusagilt kaugelt. Naine haaras Cassie käsivarrest kinni.
Aga Cassie ei suutnud tõmmu mehe tugevate pikkade kaunikujuliste sõrmedega kätt lahti lasta. Ta nägi vaid mehe nimetissõrme kaunistavat pitsatsõrmust, millesse oli graveeritud samasugune sümbol nagu Diana hõbedasel käevõrul – nüüd kandis seda Faye. Sõrmuse keskelt peegeldus vastu musta värvi kivi, millel oli metalne sära. See nägi välja nagu hematiit, aga Cassie teadis, et see pole hematiit. See oli magnetiit.
Lõpuks vaatas Cassie uuele direktorile otsa ja nägi Diana garaažis peetud pealuutseremoonia ajast tuttavat nägu. Nägu, mis oli kihutanud otse tema poole, kiiremini ja kiiremini, muutunud kristallpealuu seest välja pääseda püüdes aina suuremaks ja suuremaks. See oli kalk, külm nägu. Viivuks tundus talle, et näeb direktori nägu katvat kristallpealuud, luustruktuur selgelt välja joonistunud. Õõnsad silmakoopad, irevil hambad…
Cassie vaarus. Preili Lanning püüdis teda toetada; ta kuulis Adami ehmunud hüüatust, millega ühines Diana hääl. Aga ta ei näinud midagi peale pimeduse uue direktori silmades. Mehe silmad sarnanesid klaasja laavakiviga, südaöise ookeaniga, magnetiidiga. Need neelasid ta endasse…
Cassie.Mehe hääl kaikus ta meeltes.
Tema ümber voogas pimedus ja ta kukkus.
Pimedus. Ta oli laeval – ei, mitte laeval. Ta võitles, rabeles jäises vees. Cassie üritas kusagilt küüntega kinni haarata, proovis pinnale tõusta. Ta ei näinud midagi…
„Rahune! Sa oled kindlas kohas. Cassie, kõik on korras.”
Cassie silmadelt langes märg riidelapp. Ta oli Diana elutoas ja lamas sohval. Ruumis oli hämar, sest akende ette olid tõmmatud kardinad ja tuled ei põlenud. Diana kummardus tema kohale ning hõbedase joana alla langevad pikad juuksed näisid moodustavat Cassie ja ülejäänud maailma vahele kaitsekilbi.
„Diana!” Ta klammerdus tüdruku käe külge.
„Kõik on korras. Sinuga on kõik hästi. Kõik on hästi.”
Cassie hingas välja, naaldus vastu sohva seljatuge ja vaatas Dianale silma.
„Jack Brunswick on Black John.” See oli kiretu väide.
„Ma tean,” sõnas Diana süngelt. „Pärast seda, kui sa minestasid, nägime me kõik tema sõrmust. Kindlasti ei osanud ta arvata, et me ta nii kiiresti ära tunneme.”
„Mis juhtus? Mida ta tegi?” Cassie kujutas ette, missugune kaos võis tekkida kalmistul.
„Mitte midagi erilist. Ta lahkus sel ajal, kui me sind minu autosse kandsime. Adam ja Deborah sõitsid talle järele, aga nad ei reetnud kellelegi oma plaane. Nad proovivad talle jälile jõuda. Ükski kohalviibinu – mitte ainuski täiskasvanu – ei taibanud, et midagi on viltu. Kõik arvasid, et sa oled lihtsalt kurnatud. Härra Humphries soovitas sul mõneks ajaks koolist koju jääda.”
„Võib-olla oleks see meile kõigile parem,” sosistas Cassie. Ta pea käis ringi. Black John kooli juhtimas. Jumal hoidku, mis tal ometi plaanis on?
„Sa ütlesid, et Adam jälitab teda?” küsis ta ning Diana noogutas. Cassiet valdas äng – ja pettumus. Ta tahtis, et Adam oleks siin, et ta saaks temaga rääkida. Ta vajas teda…
„Hei, kas siinkandis on kõik okei?” Ukseavas kõõlusid Chris ja Doug, justkui oleks tegu daamide buduaariga, kuhu neil ei lubata siseneda.
„Temaga on kõik korras,” kinnitas Diana.
„Oled sa selles kindel, Cassie?” päris Chris, kes söandas paar sammu edasi astuda. Cassie noogutas jõuetult ja äkitselt meenusid talle tualetis kuuldud Sally sõnad. Ta on täpselt sedasorti tüdruk, kelle eest kõik kutid iga hinna eest hoolitseda tahavad. Loomulikult ei vastanud see tõele… või siiski? Sally oskas tõde moonutada; ta sai kõigest valesti aru.
„Hei, teie kaks, astuge julgelt sisse, köögis on kihiline šokolaadikook,” ütles Diana vendadele. „Kogu ümbruskond on meile toitu toonud ja selle ärasöömiseks on abi tarvis.” Cassie meelest oli veider, et Diana ta üksi jättis, aga siis märkas ta, et Chris ja Doug pole üksi.
Elutoa ukse taga koridoris seisis Nick. Kui Diana oli vennad Hendersonid välja saatnud, tuli Nick aeglase sammuga sisse.
„Oeh… tšau, Nick,” lausus Cassie.
Noormees tervitas teda kummalisevõitu põgusa naeratusega ja istus sohva käetoele. Täna polnud tema näol tavapärast kivist maski. Kui Cassie talle hämaras ruumis otsa vaatas, tundus talle, et poisi ilme on veidi väsinud, isegi väheke kurb, aga võib-olla see lihtsalt näis nii.
„Kuidas sul läheb?” küsis Nick. „Sa ajasid meile korraks päris hirmu nahka.”
Nickile – hirmu nahka? Cassie ei suutnud seda uskuda. „Kõik on korras, vähemalt praegu,” ütles ta ja püüdis välja mõelda, mida veel öelda. Ta tundis end samamoodi nagu Portiaga kohtudes: just siis, kui ta hädasti oma aju vajas, ei hakanud see tööle.
Vaikus venis pikaks. Nick silmitses sohva ümmargusi käetugesid ja polstrit katva kanga lillemustrit. „Cassie,” sõnas ta lõpuks. „Ma tahaksin sinuga rääkida.”
„Oh, kas tõesti?” küsis Cassie jõuetult. Ta tundis end imelikult; tal oli palav, ta oli kohmetu ja ühtaegu nõrk. Ta ei tahtnud, et Nick jätkaks – aga üks osa temast siiski soovis seda.
„Ma saan aru, et praegu pole kõige sobivam hetk,” ütles Nick muiates ja pööras pilgu tapeedile. „Aga viimase aja sündmusi arvestades võime me enne õige hetke saabumist juba surnud olla.” Cassie avas suu, aga sealt ei tulnud piiksugi, ning Nick jätkas visalt, takistamatult, hääl vaikne, aga selgesti kuuldav. „Ma tean, et te olite Conantiga teineteisesse tõsiselt kiindunud,” ütles ta. „Ja ma tean ka seda, et sa oled tema peale palju mõelnud. Ma mõistan, et mina pole talle vääriline aseaine – aga nagu ma juba mainisin, praegust olukorda arvestades võib täiuseihalus osutuda mõttetuks.” Äkitselt vaatas ta Cassiele otse silma sisse ja tüdruk nägi tema mahagonivärvi silmades midagi sellist, mida ta polnud kunagi varem märganud. „Nii et, Cassie, mida sa sellest arvad?” küsis Nick. „Sinust ja minust?”
VIIES PEATÜKK
Cassie avas suu, et vastata, aga Nick jätkas.
„Muide, kui ma sind esimest korda nägin, pidasin sind tavaliseks tüdrukuks,” lausus ta. „Aga peagi hakkasin märkama asju, mis teevad su eriliseks – sinu juukseid, sinu suud. Seda, kui visalt sa isegi hirmul olles võitled. Jeffrey Lovejoy mõrva õhtul olid sa surmani hirmunud, aga tegid ainsana ettepaneku jälitada musta energiat, ning surnuaias ei jäänud sa sammugi maha Deborah’st…” Nick tegi pausi ja naeratas kaastundlikult. „…ega meist, poistest,” lõpetas ta lause.
Cassie tundis, kuidas vastunaeratus ta suunurgad ülespoole veab; ta surus selle kähku maha. „Nick, ma…”
„Ära ütle midagi. Ma tahan, et sa teaksid: ma – mul oli paha tunne sellepärast, et ma sind nõnda kohtlesin, kui sa mind