eemale tõmbus, ja kui ta oli seda teinud, eemaldus ta ülejäänud grupiliikmetest, pööras neile selja ja vaatas pimedusse. Cassie pühkis käeseljaga põsed pisaratest kuivaks. Madalal horisondi kohal rippuv kuu säras Diana juustel nagu vana kuld.
Ümberringi valitses täielik vaikus, kaugelt kostis vaid randa paiskuvate lainete mühinat ja raksatusi. Kogu grupp seisis liikumatult, justkui ootaks midagi, mida keegi neist ei osanud õieti sõnastada.
Viimaks pööras Diana näo nende poole. „Ma arvan, et me oleme piisavalt palju kuulnud,” ütles ta. „Mulle tundub, et ma saan aru, mis juhtus, võib-olla mitte kõike, aga enamikku sellest. Kuulake mind tähelepanelikult, sest ma ei taha seda korrata.”
Kõik olid vait, näod ootusrikkalt Diana poole pööratud. Cassie tajus, et just praegu langeb kohtuotsus. Diana nägi välja nagu preestrinna või printsess, pikk ja kahvatu, aga otsusekindel. Temast kiirgas eriskummalist väärikust, suursugususe aurat ja kindlameelsust, mis ei lasknud valul tema silmades mõjule pääseda.
Kohe kuulen kohtuotsust, mõtles Cassie. Milline see ka pole, ta oli karistuse ära teeninud. Ta heitis pilgu Adamile ja nägi, et ka tema ootab. Noormehe ilme ei palunud Diana soosingut, aga Cassie teadis, mida ta sisimas tunda võib. Nad mõlemad seisid kuriteokaaslastena Diana ees, rõõmsad, et see lugu on viimaks ometi avalikuks tulnud.
„Ma soovin, et te täna õhtul juhtunut enam kunagi omavahel ei arutaks,” lausus Diana tasase ja selge häälega. „Mitte kunagi. Kui ma olen kõik öelnud, on see teema lõpetatud.” Ta vaatas Adami poole, aga vältis tema pilku. „Mulle tundub,” alustas ta aeglaselt, „et ma tean, mida sa võisid tunda. Niisuguseid asju juhtub vahel. Ma andestan sulle. Ja sina, Cassie – sina oled veelgi vähem süüdi. Sa ei võinud kuidagi teada, mis toimub. Ma ei süüdista teid kumbagi. Ainus asi, mida ma teilt palun…”
Cassie hingas värisedes sisse ja katkestas teda. Ta ei suutnud kauem vaikida.
„Diana,” ütles ta. „Ma tahan sulle midagi öelda. Kogu selle aja jooksul olen ma sügaval sisimas tundnud viha ja armukadedust, et Adam kuulub sulle ja mitte mulle. Ja seda kuni tänase õhtuni. Aga nüüd on kõik teisiti – ausalt. Nüüd on minu ainus soov, et te Adamiga õnnelikuks saaksite. Sina oled mulle kõige tähtsam – ja tõotus, mille ma andsin.” Sekundi murdosa jooksul püsis Cassie peas küsimus, kas tõesti on Adam vähem tähtis, aga ta tõrjus selle mõtte eemale ja jätkas siiralt, sügava veendumusega. „Adam ja mina – me mõlemad andsime vande. Kui sa annaksid meile tõotuse pidamiseks veel ühe võimaluse – üheainsa võimaluse…”
Diana avas suu, aga Cassie jätkas, laskmata tal midagi öelda.
„Palun, Diana. Sa pead teadma, et võid mind usaldada – et sa võid meid usaldada. Sa pead laskma meil seda tõestada.”
Järgnes põgus paus, misjärel Diana lausus: „Jah. Jah – sul on õigus.” Ta hingas sügavalt sisse ja välja ning vaatas peaaegu arglikult Adamile otsa. „Sellisel juhul, mis oleks, kui – kui me kogu selle loo mõneks ajaks ära unustaksime? Lihtsalt – alustaksime puhtalt lehelt?”
Adami lõua sees tuksles lihas. Ta võttis vaikselt pihku käe, mille Diana tema poole sirutas.
Diana sirutas teise käe Cassiele. Cassie võttis selle vastu ja surus tugevalt saledaid jahedaid sõrmi. Ta tahtis ühekorraga naerda ja nutta. Aga saatis hoopis Dianale väreleva naeratuse. Adamile otsa vaadates mõistis ta, et ka Adam püüab naeratada, ehkki tema silmad olid tumedad nagu tormipilved ookeani kohal.
„Ja kogu lugu?” plahvatas Faye. „Tähendab, kõik on korras, nii armas ja helge? Kõik armastavad kõiki ja te lähete käsikäes koju?”
„Just,” nähvas Adam talle karmi pilguga otsa vaadates. „Vähemalt sinu lause lõpp vastab tõele. Me läheme koju – ammu oleks olnud aeg.”
„Cassie vajab puhkust,” nõustus Diana. Ilmetust abitusest polnud enam jälgegi, ja ehkki Cassie polnud kunagi näinud teda nii haprana, oli tema ilme kindlameelne. „Me kõik vajame puhkust.”
„Ja me peame kutsuma arsti – või kelle iganes,” lausus Deborah ootamatult. Ta osutas peaga maja number kaksteist poole. „Cassie vanaema…”
„Kelle poolt sa oled?” urises Faye. Deborah pidas teda vaid jaheda pilgu vääriliseks.
Diana sõrmed surusid tugevamalt Cassie sõrmi. „Jah. Sul on õigus, me helistame doktor Sternile – ja Cassie võib tulla minu poole.”
Faye turtsatas korra, aga keegi ei naernud kaasa. Isegi vennad Hendersonid olid tõsised, viltused silmad mõtlikud. Suzan keerutas sõrmede vahel punakasblondi juuksesalku ning silmitses Cassie ja Diana ühtepõimunud käsi. Laurel noogutas julgustavalt, kui Cassie tema poole vaatas, ning Melanie jahedates hallides silmades säras vaikne heakskiit. Sean näris huuli ja vaatas ebalevalt grupi liikmetele järgemööda otsa.
Kõige rohkem üllatas Cassiet Nicki näoilme. Noormehe tavaliselt täiesti emotsioonitu nägu oli silmanähtavalt pingul, justkui toimuks pealispinna all äge võitlus.
Aga praegu polnud tal aega mõelda Nickile. Tal polnud isegi aega mõelda Fayele, kes kees mõttetust vihast, sest tema nõiagrupi maatasa tegemise plaanid olid luhtunud. Sõna võttis Melanie.
„Kas sa tahaksid kõigepealt minu poole tulla, Cassie? Minu vanatädi Constance hoolitseb praegu su ema eest, ja kui sa tahad oma ema näha…”
Cassie noogutas innukalt. Talle tundus, et hetkest, mil ta viimati ema nägi, punase valgusega täidetud ruumis viibis ja ema klaasistunud tühjadesse silmadesse vaatas, on möödunud sada aastat. Kindlasti on ema juba toibunud; kindlasti suudab ta Cassiele selgitada, mis juhtus.
Aga kui nad kolmekesi – Melanie, Cassie ja Diana, kes lühikese autosõidu jooksul maja number neli juurde Cassie käest kordagi lahti ei lasknud – majja sisenesid, vajus Cassie süda saapasäärde. Kitsaste huulte ja range pilguga Melanie vanatädi juhtis nad vaikides allkorrusele külalistetuppa. Kui Cassie oli voodis lebavale tontlikule kujule üheainsa pilgu heitnud, uhas temast üle pettumuselaine.
„Emme?” sosistas ta, teades juba ette, et vastust ei järgne.
Taevake, kui noor ta ema välja nägi. Veelgi noorem kui tavaliselt, hirmuäratavalt noor, ebaloomulikult noor. Tundus, justkui polekski voodis lamanud Cassie ema, vaid tumedate juuste ja suurte kohkunud silmadega väike tüdruk, kes mõningal määral sarnanes proua Blake’iga. Võõras naine.
See inimene ei saanud Cassiet kuidagi aidata.
„Kõik on korras, emps,” sosistas Cassie, eemaldus Dianast ja pani käe ema õlale. „Kõik läheb hästi. Küll sa näed. Sa saad terveks.”
Tema kurgus kipitas ning siis tajus ta, et Diana talutab ta voodi juurest kaugemale.
„Te mõlemad olete pidanud täna palju läbi elama,” ütles Melanie, kui nad jälle õues olid. „Las meie kanname hoolt arsti – ja politsei eest, kui me peame nad välja kutsuma. Teie Cassiega võite magama minna.”
Ülejäänud nõiagrupi liikmed, kes ootasid neid tänaval, noogutasid Melanie ettepanekut kuuldes. Cassie vaatas Diana poole ja nägi, et ka tema noogutas.
„Olgu,” ütles Cassie. Tema hääl oli nõrk ja kähedavõitu ja ta mõistis, kui väsinud ta tegelikult on – surmani väsinud. Ühtlasi käis tal pea ringi ja tema ümber toimuv sarnanes unenäoga. Veider oli seista uue päeva esimestel tundidel siin, teades, et tema vanaema on surnud ja ema šokis ning tal pole enam kodu, kuhu minna. Kõigest hoolimata polnud tänaval täiskasvanuid ega sagimist, ainult Ringi liikmed ja õõvastav vaikus. Huvitav, miks pole näha ainsatki lapsevanemat? Kindlasti pidid mõned neist kuulma, mis toimub.
Aga Crowhaven Roadi majade aknaluugid jäid suletuks ja ümberringi valitses vaikus. Teel Melanie poole tundus Cassiele, et ta nägi, kuidas Suzani majas kustutati tuli ja Hendersonide koduakende ees liikus korraks kardin. Kui keegi täiskasvanutest oligi ärkvel, ei tahtnud nad sekkuda.
Meid on jäetud omapäi, mõtles Cassie. Aga tema kõrval oli Diana ja nõiagrupi liikmete pargitud autode taustal joonistus välja Adami