ega inspektor, seni kui on endine hüveülem. Sest vaata, oh kuningas, suured hüved hellitavad inimese ja hellitus toob tühjad himud. Rahvast peab kasvatama ja õpetama lihtsusele, ainult see koristaks naistel rõngad ninast, ahelad kaelast ja vereva värvi huulilt.
HÜVEÜLEM. Palun sõna!
KUNINGAS. Sõna on hüveülemal!
HÜVEÜLEM. Armuline kuningas, sul on demokraatlik riik ja rahvas ja sellepärast peavad alamad elama nagu ülemad. Kui nüüd ülemad prassivad, nagu poleks ülempreestrit ja ususeadust olemaski, siis peavad ometi alamad sedasama tegema ja mina kui hüveülem tunnen püha kohustust selle eest hoolitseda, et alamad võiksid elada nagu ülemad. Ometi arvan ma, et peahäda pole hüves, vaid hariduses, sest see on see haputainas, mis…
KIRJAÜLEM (vahele). Mina protesteerin!
KUNINGAS. Mille vastu sa protesteerid, seltsimees kirjaülem?
KIRJAÜLEM. Mina protesteerin harimatuse vastu, sest hüveülem on harimata inimene – ta ei tunne kreeka ja ladina keelt. Tema arvab, et ohlokraatia…
HÜVEÜLEM (hüüab vahele). Seltsimees kirjaülem, seda sõna hääldatakse inglise keele järgi aristokraatia! (Naer.)
KIRJAÜLEM. Hüveülem ei oska veel ohlokraatiat aristokraatiastki eraldada.
HÜVEÜLEM. Kultuurilises demokraatias on see tõepoolest raske. (Naer.)
KUNINGAS (tõstab kasukakäise, vaikus). Mu härrad, asja juurde. Sõna on hüveülemal, kes tahtis rääkida hariduse haputainast.
HÜVEÜLEM. Hariduse haputainas laostab kõlbluse. (Hüüded: «Kuulge, kuulge! Häbi! Tohoh!») Ülempreester annab rahvale usu…
ÜLEMPREESTER (vahele). Usu annab jumal.
HÜVEÜLEM. Ükskõik: usu annab jumal, aga kirjaülem kitkub teda oma tarkusega nagu surnud kana ja järele jääb ainult ebausk. Kas võib või tohib haritud demokraat olla ebausklik?
NARR. Seda võib ainult haritud aristokraat, oh kuningas! (Naer.)
HÜVEÜLEM. Seda võib ainult narr ja…
NARR (vahele)… ja kuningas, härra hüveülem.
ÜLEMPREESTER. Kuningas peaks üldsuse huvides oma narri taltsutama.
SISEÜLEM. Toetan ülempreestrit, muidu ei või ma korra eest vastutada.
KUNINGAS. Kirjutatud on: ei pea härja suud siduma, kes pahmast tallab. (Naer.) Palun hüveülemat jätkata hariduse haputainast.
HÜVEÜLEM. Usk ütleb, et inimene on püha ja igavene ja sellekohaselt ehitatakse templeid ja muid kodasid, rajatakse teid ja sildu, luuakse kunsti ja kirjandust. Aga kirjaülem laseb õpetada kõrgeis ja madalais koolides, et inimene tuleb putukast, elab putukana ja sureb kui putukas. Ja et kõik seda usuksid, siis kirjaülem käsib valmistada aineid, mis võivad hävitada mitte ainult inimese enda, vaid ka kogu selle poripiisa, kus asub sinu troon, oh kuningas. Ma olen rääkinud.
KUNINGAS. Kirjaülem, tahad sa end kaitsta?
KIRJAÜLEM. Ma juba ütlesin, oh kuningas, hüveülem on harimata inimene, kes pole Homerost algkeeles lugenud, muidu ta teaks, et inimene on umbrohi, mida ei suuda hävitada ta isegi. Pealegi on inimesega nõnda, et kui üks midagi teeb, siis teeb teine kohe midagi otse selle vastu. Miljonid murravad sajandeid pead, et mõnda masinat käima panna, aga niipea kui see sündinud, kargavad kõik targad nüket otsima, kuidas iga narrgi võiks sama masina seisma panna. Üks leiab lõhkeaine, teine abinõu, mille varal leitud aine leidja enese õhku laseks. Üks avab rahva rikkuse allikad, teine süsteemi, kuidas rahvas rikkusest hoolimata aina suuremasse viletsusse langeb. Otsustagu nüüd kuningas ise, kas selline loomake võib kellelegi hädaohtlikuks saada. Ja mis puutub ususse, siis sellega on nõnda, et kui inimene hülgab mõne vana usu, siis võtab ta asemele vähemalt kaks uut. Seega ei suuda keegi usku hävitada.
ÜLEMPREESTER. Just minu arvamine. Inimene vahetab sõnu, mitte mõisteid, ja uute sõnade arv kasvab meil, jumal tänatud, suure kiirusega. Nii et usu ja kleidimoodide pärast ei maksa kuningal põrmugi muretseda.
KIRJAÜLEM (jätkates). Mis aga naistesse tõesti laostavalt mõjub, on hiilgavad mundrid, mis lähevad aina hiilgavamaks. Selles patustab kõigepealt seltsimees väeülem, kes on koondanud palgasõdurid kuningalinna ja tema ümbrusse.
VÄEÜLEM. Kuningas, palun sõna!
KUNINGAS. Kirjaülem las lõpetab enne.
KIRJAÜLEM. Sest naine on kui harakas, kelle silmad löövad särama, kui näeb midagi hiilgavat. Haritud või harimata, ikka teeb ta mõne sõna, kivi, metallitüki, heli, riideräbala või inimese oma ebajumalaks.
NARR. Kirjaülemat võib uskuda, oh kuningas, sest temal on kõige toredam naine. Kui ma sellelt tema toreduse põhjust küsisin, ütles ta: minu mehele meeldib tore naine, sest see on haridus. (Naer.)
VÄEÜLEM. Kuningas, mina palusin sõna, aga sa lased rääkida narril.
KUNINGAS. Narride ja naiste suud ei suuda kuningadki sulgeda. Aga palun, härra väeülem.
VÄEÜLEM. Eks ma ei ole kuningale juba ammugi öelnud, et sõda peab tulema, sõda on paratamatu, muidu läheb meie rahvas ihu ja hinge poolest hukka. Kuningas teab isegi, et sõduril peab olema kas viin ja veri või viin ja naine, üks kahest. Aga verd pole juba ammugi olnud, nõnda siis on naised. Kirjaülem eksib, kui ta Homerose põhjal arvab, et see tuleb uutest mundritest: see on sellest, et ei tule sõda. Naised ei sigi enam või nad kannavad ainult tütreid ilmale. Andke meile tervendav sõda ja kohe tulevad poisid kui purikad. Et aga sõda oleks võimalik, selleks vajame uut välisülemat ja aktiivset välispoliitikat.
VÄLISÜLEM. Minul pole sõja vastu midagi, sest sõda on diplomaatidele puhkuseks. Sellepärast algavadki sõjad suvel: diplomaadid sõidavad merre või tervisveele. Aga siseülem väidab, et sisekord pole sõjaks soodus.
SISEÜLEM. Seltsimees välisülem eksib. Minul on kõik varutud, olgu välis- või kodusõjaks. Umbusklik on varaülem.
VARAÜLEM. Mina olen nõus sise- ja välissõjaga, ainult korraldage välis- või siselaen, viimane energiliselt ja kullas, sest paberit võin isegi trükkida.
VÄEÜLEM. Kuldse vabatahtliku siselaenu võib ometi siseülem teostada, muidu ei mõista ma, milleks see asutus olemas.
KUNINGAS. Kuuled sa nüüd, narr, mis kõik peaks enne tegema, kui oleks lootust sinu soovitatud naist leida. Kõigepealt peaksin uue valitsuse nimetama.
NARR. Ja uue kuninga. Aga see on tühine asi. Pane ainult kirjaülem ülempreestriks, väeülem siseülemaks, välisülem varaülemaks, narr kuningaks ja vastupidi ning kõik on korras. Ja kui mina oleksin kuningas, siis laseksin ma ilma pikemata kogu riigi läbi otsida, kas ehk ometi ei leidu kusagil meheküpset naist, millist narr soovitab. Alles siis, kui otsimine nurjub, korraldaksin vabatahtliku sise- ja sundusliku välislaenu ning alustaksin sõda, nagu tegid seda roomlased püha Helena pärast.
KIRJAÜLEM. Asjalik märkus teadusliku tõe jaluleseadmiseks: esiteks mitte roomlased, vaid kreeklased ehitasid Helena pärast suure puuhobuse ja teiseks see Helena polnud sugugi püha, vaid abielurikkuja naine. (Vahelehüüe: «Kuulge ometi, kirjaülem vaidleb narriga!»)
NARR. Aga milleks kirjaülem seda Helenat siis lastele koolis õpetab?
KIRJAÜLEM. Sellepärast, et see on haridus.
NARR. Kuuled, mu kuningas, kirjaülem ütleb, et abielurikkumine on haridus.
ÜLEMPREESTER. Armas narr, kes sa seisad troonile kõige lähemal, haridusega on sama lugu nagu pühadusegagi – need on üpris muutlikud asjad ja tänini pole ükski elav hing suutnud otsustada, kumb neist on suurem ebausk. Jumal üksi teab seda.
KUNINGAS. Härrad ülemad, ühes narriga räägite kõigest, mitte aga sellest, milleks siin olete: teie kuningal on külm. Sellepärast meie käsk siseülemale: naine otsida, nagu narr seda soovitab. Täiendavad teated ja juhatused vastu võtta narrilt. Väeülem on kohustatud kogu jõuga siseülemat tema toimingus toetama.
SISEÜLEM. Palun veel kord sõna.
KUNINGAS.