00.jpg"/>
Maailm on palju ilusam, ettearvamatum ja julmem, kui oskame arvata.
Reis on elu. Elu on reis
See siin on eesti naise lugu. Tavaline ja samas ebatavaline. Ainulaadse Tiina Pargi lugu.
Et väsimatult minna ja minna, kogeda ja tegutseda, pead olema tugevast puust. Tugeva puuna kas sünnid või muutud selleks – nii või teisiti saavad tugevad juured alguse varasemast elust.
Elu juurde kuuluvad muutumised, muudatused ja ootamatused. Reisidel jagub neid eriti ohtrasti. Reisisõltlasena on Tiina käinud läbi rohkesti maailma maid, telesõltlasena on ta vaatajatele pakkunud paljude maade muljeid reisisarjades „C’est la vie”, „Päikesepüüdja”, „Normanni vallutused”, „Minemine”, „Reisile meiega” ja „Reisile minuga”.
Oleviku iga päeva ja hetke nautides jõuab kord kätte aeg, mil tuleb soov võtta ette reisid iseendaga, oma sisemusse, varasema mina juurde. Sellekski on vaja energiat ja julgust nagu maailmareisidele minekul. Tiina, vapper naine, söandab seda teha ja usaldab kõrvalpilku ning oma meenutuste kirjapanijat.
Reisilugudest enamiku kirjutab ta ise, sest kaugetes paikades on tema oma silm olnud kuningas. Tiina lause on lühike, kirjutamisstiil napp – teleinimesena on ta harjunud nägema ennekõike pilti ja sellega töötama. Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis Tiina saateid vaadates on neis tunda Tiina kindlat kätt.
„Kui enamasti on mul reisil kaasas operaator, kes kõik sündmused filmile jäädvustab, siis sellel reisil olen ise nii režissöör kui ka operaator.” Saatesari „Minemine”, Haiti, 2007.
Reis on elu
Kuhu päike õhtul läheb?
„Maa! Maa!” hüüab Jaan oma kareda häälega ja vehib kätega silmapiirile tekkiva maariba poole.
„Kolumbus ju tegi kindlasti nii, kui oma laevalt Haitit nägi,” vaatab ta mulle küsivalt otsa.
„Küllap vist,” olen napisõnaline, sest ei tea meremeeste kombeid.
On veebruarikuu tuuletu ja päikeseline hommik ja meie läheneme Haitile maailma suurimal kruiisilaeval Freedom of the Seas. Salvestame saadet „Minemine”.
Kirjas oli, et jääme ankrusse Labadee rannas. Rand on loomulikult osa Haitist, kuid saare see osa, mis oli meie kruiisilaevale ette nähtud, on muust Haitist traataiaga eraldatud.
„Kas me siis rohkem Haitit ei näegi?” uudistab Jaan.
Olen kimbatuses ja lähen küsin traataia juures seisva valvuri käest, kas tohime ka teisele poole minna. „Ei, kruiisireisijad jäävad siiapoole aeda,” seletab mees. Küllap on sama küsitud temalt kui mitte tuhandeid, siis sadu kordi.
Peame filmima oma saateosad Haitist siinsamas rannas. Saan Jaani näost aru, et tal on sellest päris kahju, kuid siin on niisugune kord. Saame filmida rannas rütmikalt mängivat mustanahaliste muusikute folkansamblit. Võteteks on aega täpselt kuus tundi. Seda pole kuigi palju.
Kui enamasti on mul reisil kaasas operaator, kes kõik sündmused filmile jäädvustab, siis sellel reisil olen ise nii režissöör kui ka operaator ja püüan tabada võimalikult häid kaadreid. Olen olnud kõikides ametites – saatejuht, operaator, režissöör, toimetaja, helitehnik, assistent, produtsent. Mulle meeldib olla operaator.
Haiti saates räägib Jaan pikalt ja põhjalikult Christoph Kolumbusest, kes randus 1492. aastal just Haitil, ise teadmata, kuhu ta oma reisil välja oli jõudnud. Jaan räägib Kolumbuse ettevalmistustest reisiks, mis pidi viima Indiasse. Sellest, kuidas too punapäine ja siniste silmadega noor mees Portugalis merekaarte ümber joonistades unistas suurest meresõidust, leidis lõpuks toetajad Hispaania kuningakojast, suundus reisile ja pika meresõidu järel avastas mitu saart, nende seas Haiti.
Saarel imekaunist naist nähes ei köitnud Kolumbust mitte naise ilu, vaid kuldrõngas, mida ta naise ninas märkas…
Mis on muutunud, võrreldes enam kui viiesaja aasta taguse ajaga, kui Kolumbus selle saare esmaavastajana siin rõõmsatele pärismaalastele klaaskuule ja kellukesi jagas ning kulda vastu nõudis? Põhiliselt vist see, et nüüd müüvad pärismaalased klaaskuule ja tilinaid meile, kes me mujalt saarele satume, ja meie anname nii-öelda kulla neile.
„Aga muutunud ei ole sinised veed ja soojad tuuled, mis meid ikka ja jälle siia tagasi kutsuvad,” lõpetab Jaan oma jutu, ise põlvini vees ja äraütlemata rõõmus. Tookord ma veel ei teadnud, et maade avastamine on Jaani suurim kirg. Tõsi, meie kruiisilaevareisi saadet alustab ta meenutusega oma lapsepõlvest. Jamaica kuumus toob talle meelde lapsepõlve saunaskäigud, mis olid eriti väärtuslikud seetõttu, et saunas jutustas isa Jaan poeg Jaanile tõestisündinud lugusid oma lapsepõlvest. Kord pajatanud isa, kuidas tema isa, Jaani vanaisa, rääkinud talle põhja läinud Titanicust. Kui poiss küsinud Titanicu suurust, läinud vanaisa kartulipõllule ja mõõtnud seal sammudega Titanicu pikkuse välja.
„Kõik saab alguse lapsepõlvest,” nendib Jaan saates. Kolumbuse lapsepõlvest pole paraku palju teada, kuid on teada, et noorukina oli tema suur eeskuju maadeavastaja Marco Polo.
Kui mina lapsena oma koduküla, Väo küla paekiviaial istudes päikese loojumist vaatasin, küsisin emalt:
„Kuhu päike õhtul läheb?”
Ema naeratas mõistatuslikult ja ütles: „Eks ikka teisele poole maakera.”
„Mis seal on, seal teisel pool maakera?” küsisin mina.
„Seal on terve suur maailm, kuhu sa ükskord kindlasti jõuad…” kostis ema mõtlikult.
Selsamal hetkel andsin endale lubaduse, et kindlasti lähen ka mina sinna, teisele poole, kuhu loojus päike.
Saatesari „Minemine”, saatejuht Jaan Tätte
Kuninglikus hiilguses apelsinimahla juues
Jaan on Maroko saadet ette valmistades teinud kodutööd. Ta on meisterdanud mustast paberist väikese rombikujulise kleepeka ja kirjutanud sellele Morocco. Oma kodutööd on ta hoidnud saladuses hetkeni, kui Fesi linnas Maroko põhjaosas on vaja alustada juttu Maroko riigist.
Valime filmimiseks apelsinipuude allee.
„Tere tulemast lapsepõlve!” ütleb Jaan, rõõmsat oranži värvi apelsin peos. „Teistelegi minuealistele tuleb ehk meelde lapsepõlv, kui ema oli pikas sabas seistes saanud osta Maroko apelsine. Igal apelsinil oli tookord just selline märk. Muid apelsine Nõukogude Liidus vist polnud. Mulle, maapoiss nagu ma olin, olid apelsinid üldse haruldus. Haruharva juhtus neid meie maakolkasse Puiatusse. Ja siis see salapärane silt: Morocco. Kirjatähti ma tundsin, aga ei teadnud, mida see Morocco tähendab. Aga nüüd olen suureks kasvanud ja olengi siin, koos teiega – Moroccos!”
Umbes nii Jaan räägib, võtab siis taskust omatehtud apelsinimärgi ja kleebib endale otsaette. Hästi selge ja lihtne sissejuhatus.
Jaan on alati olnud suur otsija. Reisidel otsib inimene ikka ju midagi uut. Midagi, mis on talle võõras. Isegi meri võib olla väga võõras. Kunstnik käib ka ju oma maailma vahepeal kaugemalt vaatamas. Et tulemusest paremini aru saada.
„Kui oled kaugel, rändavad mõtted kodustele lahesoppidele, kuhu su süda kuulub – sinna, kuhu alati tagasi igatsed ja kus teinekord apelsini koorides võib tulla silme ette Maroko oma kuninglikus hiilguses,” lõpetab Jaan sissejuhatuse.
Maroko kuninglikes linnades me rändamegi: Agadir, Casablanca, Marrakech, pealinn Rabat… Linnades on koos Maroko pikk ja põnev ajalugu. Teadsime, et Marrakechis on kohvik France, kus armastas istuda ja möödakihutavat elu jälgida Eduard Viiralt, kes elas Marokos aasta aega. Võib aimata, mida ta sellest kohvikust välja vaadates nägi. Marokost kõnelevad berberi tüdruk ja kaamelipea Viiralti loomingus.