ma tean, kelleks ma tahan saada,” viskab Jaan nalja Marrakechi peaväljakul. Seal pakuvad oma teenust kirjutajad. Ligi 40 % selle maa elanikest ei oska kirjutada. Kirjaoskamatud tulevad kirjutajate jutule, jutustavad neile oma kirja sisu ja paluvad selle kirja panna. Raha eest muidugi.
Marokost teeme kolm saadet. Üks neist räägib Maroko naistest. Veel praegugi on sealsel mehel õigus abielluda nelja naisega, kuigi tegelikkuses enamasti nii enam ei juhtu. Haaremid on saanud ajalooks. Nüüdisaeg on jõudnud ka Marokosse. Küsitleme noori naisi, kes ütlevad, et nad on sellel maal õnnelikud.
Jaan ei väsi apelsine imetlemast: „Palav on ja kui juua tahad, võid võtta apelsini ja rüübata värsket apelsinimahla. Täitsa lõpp, kui hea see on!”
Saatesari „Minemine”, saatejuht Jaan Tätte
Hoiab oma inimesi
Jaan Tätte, reisisarja „Minemine” saatejuht, rännanud Tiinaga Araabia Ühendemiraatides Dubais, Gambias, Haitil, Egiptuses, Indias, Jamaical, Jordaanias, Marokos, Kariibi mere kruiisil, Roheneemesaartel ja Senegalis
Eestis võiks moodustada väikese klubi inimestest, kes kõik on kogenud Tiina Pargiga reisisaate tegemise tunnet. Kui näen neist kedagi, siis tean, et meil kõigil on sarnaseid mälestusi, mille nimi on Tiina Park.
Olin oma elus just teinud suure otsuse ja läinud maale elama. Lõpetasin kõik töösidemed Tallinnas ja ootasin erilist hetke, et kui suvi saab läbi, siis ei pea ma minema Tallinna tagasi, vaid jäängi maale ja veedan siin terve talve. Kui saabusid esimesed külmad ilmad, sain aru, et mul on küttepuude tagavara kõige rohkem paariks kuuks. Olin veidi nõutu. Ühel sellisel nõutul hommikul helistas Tiina Park ja pakkus terveks aastaks reisisaate tegemist. Tundsin ennast kohemaid kui pääsuke, kes oli suve lõppedes reeturlikult mu räästa alt soojale maale põgenenud.
Lõime Tiinaga käed ja küttepuude mure oli lahendatud. Aina reisisime ja reisisime.
Olin ennegi maailmas palju ringi hulkunud, aga sellist reisimugavust ei olnud ma kogenud enne ega koge vist enam kunagi. Tiina hoiab OMA inimesi. Kõige paremas mõttes. Ei oskagi öelda, kas ta teeb seda selleks, et mind läheb vaja, või on ta lihtsalt võtnud minu eest hoolitsemise vastutuse ja näitab, kui hästi ta seda suudab.
Algus nõudis veidi harjumist. Olen kodust saanud kaasa küllaltki korraliku ja viisaka käitumise ja juba esimeses lennujaamas pidin oma peas asju kõvasti ümber paigutama, kui pärast väikest hilinemist jõudsime pika registreerimissaba lõppu. Midagi mõtlemata hakkas Tiina oma suure kohvriga kettide alt ja inimeste vahelt läbi trügima, mina punastades tema tuules. Juba me olimegi esimesed, kel piletid käes. Tegelikult tahaksime ju kõik saada kohe esimeseks, aga miski käsk meie peas sunnib viisakalt läbi käima kogu tüütumast tüütu labürindi. Tiina peas selliseid käske ei ole.
Senistel reisidel olin piirdunud kasinuse ja ebamugavusega, aga Tiina sabas õppisin kasutama ja tasapisi ka nautima luksust. Ööbisime eranditult väga nooblites hotellides ja sealgi ei olnud me alati rahul ükskõik millega, vaid vedasime oma kotte ümber aina parematesse tubadesse.
Tiina ja Jaan Egiptuses Abu Simbeli templi ees. Selles Niiluse läänekaldal Alam-Nuubias asuvas 13. sajandist e.m.a pärinevas templis tervitavad vaatajaid neli 20 meetri kõrgust vaaraokuju.
Kruiisireis koosneb kolmest osast: söömine, ujumine ja päevitamine. Tiina ja Jaan 2007. aastal kruiisilaeval Freedom of the Seas Jamaica vetes.
Tiina ümber tekkis alati eriolukordi. Ta ise tekitas neid ja kokkuvõttes tegi see kõik lihtsamaks. Kui oled näiteks restoranikelner ja teed rutiinset igapäevatööd, siis päev, mil su söögisaali on saabunud Tiina Park, jääb sulle mõneks ajaks meelde ja sul on võimalus näidata, et oskad oma tööd paremini, kui esmapilgul paistab. Lõpuks lahkutakse naeratusega – see sõda on meeldinud mõlemale.
Kui muumiaid ja varakambreid valvavad automaatidega mehed ja kõikjal on hiigelsuured punased sildid, et ei tohi pildistada, rääkimata filmimisest, siis see just ongi Tiina jaoks rõõm oma tööst. Sel ajal, kui mina olen hirmununa peidus, sest tean, mis kohe tuleb, räägib Tiina valvuriga küll naeratades, küll valjuhäälselt, ja varsti me siseneme kogu oma tehnikaga pimedatesse salapärastesse hauakambritesse ja mina pean seal rõõmsalt rääkima kõigest, mida ma nende kohta tean. Ükskord me siiski Niiluse ääres Ramses II hauakambris luba ei saanud ja see tegi mu ülesande eriti raskeks. Kui luba ei saanud, ei tähendanud see veel, et võte ära jääks. Ma ei mäleta ühtki korda, kui Tiina poleks saanud filmimisel oma tahtmist. Siis tehti nii, et mulle pandi külge raadiomikrofon, Tiina ja operaator pugesid põõsasse filmima. Mina kõndisin inimeste vahel ja rääkisin üksinda valjult, teistele arusaamatus keeles. Endale jäi ka mulje, et hull mis hull.
Minu töö oli päris keeruline. Liikusime ringi võõrastes linnades ja kummalistes paikades ning kohe, kui Tiina märkas midagi, mis tema saatesse sobiks, kõlas minu jaoks ähvardav lause: „Teeme ständi ära!” See tähendas, et kaamera pandi käima ja mina pidin kohe midagi rääkima. Lõpuks muidugi vilumus kasvas ja pärast põhjalikumat kodutööd polnudki see enam nii ületamatu raskus, vaid pigem väike hasart, kas saan hakkama.
Võtted ei kestnud muidugi tervet pikka päeva ja alati saabus ükskord õhtu pärast tolmuseid kõrbeid või kärarikast kesklinna. Aina enam ootasin maandumist vaiksesse õdusasse lõunamaisesse hotelliaeda, et nautida Tiina töövaba seltskonda ja parimat veini. Natuke isegi uskumatu tundusid nii Tiina eruditsioon, mis puudutas maailma kõrgkultuuri, kui ka Tiina kogemuste põhjal tekkinud lihtsad elutõed. Tiinal on palju vastuseid ja asjad tema peas on suhteliselt mustvalgelt selged. Hea on kuulata, kui inimene ei uduta ega häma, vaid tema hääletoonist ja kavalast pilgust saad aru, et siin on naine, kes teab. Väga ruttu taipasin, et temalt on palju õppida. Natuke ehk raske neil õhtustel äraolemistel oli vaid see, et alateadlikult hakkasin ennast kontrollima, mida ütlen ja mida räägin, sest kui su vastas on niivõrd vahe ja terane mõistus ning tähelepanelikkus, siis pole päris ükskõik, mida suust välja ajad. Seda tunnet olen tundnud ka oma teise auväärt sõbra Fred Jüssi kõrval.
Olen tänulik elule aja eest, mil sain seigelda koos Tiinaga, ja olen tänulik Tiinale hoidmise eest.
Operaator Maido Madisson, Jaan Tätte ja Tiina Dubai kõrbes. Nii võimsaid elamusi, kui pakub puhas ja puutumatu loodus, ei ole inimene suuteline looma. Õnneks on kõrb lepliku loomuga ja autojäljed kaovad liivalt pärast esimest tuulepuhangut.
Mäe otsas ja vee all. Väga külma ilmaga
Mäed on kummalised. Ka inimesed on mägedes erilised. Neil pole kuskile kiiret. Neil on aega. Aega mõelda. Mõelda – millest? Ma ei tea. Võib-olla sellest, kuidas lumehelbed langevad. Üks helves jõuab maapinnale tavaliselt ühe tunniga.
Sellel Les Arcsi lähedal asuval jäämäel on täna hommikul väga külm ja väga vaikne. Meie mägironimisinstruktor Damien on käinud hommikul vara 22meetrise jäämäe otsast vett alla valamas. Iga päev sulab kunstlik jäämägi päikesepaistel kõhnemaks, ometigi peab ta vastu pidama aprilli lõpuni. Seega kallab Damien kolm korda nädalas ülevalt mäe tipust vett alla.
Kunstliku jäämäe kõrgus on 22 meetrit. Kohe hakkab Jüri Aarma mööda mäge üles ronima. Operaator Max Golomidov (vasakul) võtab kõik filmilindile ja instruktor Damien (paremal) õpetab, kuidas ronida.
Täna on mägi suurepärases vormis. Meil on kavas filmida episood, kus meie saatejuht Jüri jäämäest mängleva kergusega üles ronib.
Kõigepealt tuleb panna jalga mägironimise saapad. Minagi topin need nakiliste taldadega jalanõud endale jalga, sest muidu pole üldse võimalik jäämäe lähedale minna.
Nüüd