palun, Tiina, kas juba aitab?”
Näen, et ta tahaks alla tulla.
Ma ei anna järele: „Palun veel kaks sammu ülespoole, seda on väga vaja.”
Miks ma Jüri vastu nii karm olen? Näen ju, et ta ei jaksa enam. Aga need kaks sammu on vajalikud, sest nii saan pärast plaani teistpidi pöörata ja filmis tuleb välja uhke ronimine.
Järgmisel hommikul peame olema väikeses mägikülas Tignes’is. Seal on filmimiseks episood, mida võiks nimetada jää alla sukeldumiseks.
Oleks vale, kui ütleksin, et sel hommikul on külm. Sel hommikul on väga külm. Päike pole veel mägede tagant välja jõudnud, kraadiklaas näitab paarikümmet miinuskraadi.
Vincent, meie instruktor, sukeldub iga päev mitu korda selle sügava mägijärve jää alla. Järve põhja kedagi üksinda ei lasta. Täna on Vincentil esimene sukeldumine Jüriga.
Operaator Max töötab vapralt, kuigi kaamera peaaegu jäätub ta käte külge.
Enne kui jääauk kaevati, käis üle järve jääsahk. Kiiruga on tehtud jäässe kolm auku. Jüri läheb ühest august mürtsuga alla. Ootame põnevusega, kui kaua ta seal vee all on. Vaevalt kümne minuti pärast ilmub Jüri pea teisest august välja.
„Kuidas oli?” küsime.
„Üldse polnud, mitte midagi ei näinud. Pime oli, õigemini helehall. Paistis ainult teine auk, kuhupoole kiiresti ujusime.”
Vahepeal on päike mäe tagant välja tulnud ja kohe on teine ilm. Särav ja soe nagu ikka Alpides.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma
Šokolaadipruunid mehed ja vein
Kui võtaksime kõik Tallinna inimesed, värviksime nende näod šokolaadipruuniks ja viiksime nad kokku Saaremaale, saaksimegi Guadeloupe’i. Midagi jääks siiski puudu – aastaringne õhutemperatuur peaks sellisel Saaremaal ulatuma 28–29 soojakraadini.
Kui USA president Franklin Roosevelt 1916. aastal Guadeloupe’il käis, kirjutas ta: „Varsti tuleb aeg, mil tuhanded ameeriklased hakkavad siin imeilusa maastiku ja sõbralike inimeste seltsis oma talvesid veetma.”
Kahjuks Roosevelt eksis. Ameeriklasi Guadeloupe’il praegu peaaegu pole. Üheks põhjuseks ehk see, et siin räägitakse ainult prantsuse keelt. Kui otsime kohvikut nimega To Cafè, mis peaks asuma kümmekond kilomeetrit vulkaanist ida poole, siis eksime ära. Autojuht Wilhelm hakkab teed küsima. Juhatatakse nii ja naa.
Kui autojuht osanuks rääkida ainult inglise keelt, oleks meil kohvik leidmata jäänud. Lõpuks jõuame siiski sihtkohta. Kuuri all mängivad lapsed kohviubadega kohvi jahvatamist. Pikad lauad on täis valgeid ube. Laudadel on kohvimasinad, mida lapsed innukalt ringi ajavad. Samas kõrval asub väike töökoda, kus valmistatakse imemaitsvat šokolaadi.
Küsin luba šokolaaditoas filmimiseks. „Palun oodake pool tundi,” on vastus.
Läbi uste kostab põrandalapi lohinat ja pottide kõlinat. Kui kaameraga sisse läheme, näeme piinlikult puhast töökoda.
Lõuna, mida kohvikus sööme, on kehv: kohalik kuiv kala salatiga ja šokolaadijäätis. Pika sõidu järel oleme oodanud midagi hõrgumat. Parim lõunasöök on meil olnud golfiklubis St. Francois Golf: Aafrika salat, mitmesugused mereannid topitud rohelise Hiina kapsa sisse. Golfiklubis filmisime hurmavat meest, Livio Lisoni, kes kõneles sütitavalt oma 18 auguga golfiväljakust. „Muuseas, sellele väljakule maanduvad meie väikesed lennukid,” lisas ta.
Nagu tellimise peale hakkas kostma põrinat ja väike lennuk maandus esimese augu lähedale. Lennukid lendavad siia teistelt lähedal asuvatelt saartelt.
Guadeloupe’i põliselanikud olid kunagi aravakid. Enne Kolumbuse tulekut 1493. aastal oli saare nimi Karukera. Vahepeal Suurbritanniale ja ka Rootsile kuulunud piirkond kuulub 1635. aastast Prantsusmaale. 500 kilomeetrit Venezuelast põhja poole jääval saarel on põhiliselt kaks vaatamisväärsust: vulkaan ja kosk. Kosk kannab nime Chutes du Carbet – see on 1300 meetri kõrguselt langev jugade kaskaad.
Vanas rummivabrikus töö enam ei käi, küll aga näidatakse vana vabrikut turistidele.
Guadeloupe’i piirkonda kuulub kokku viis saart, kuid elu käib põhiliselt kahel suuremal neist. Liblikakujulise Guadeloupe’i kaks suuremat saart, Grande-Terre ja Basse-Terre, on sillaga ühendatud. Grande-Terre’i ainus suur linn on Pointe-à-Pitre, mis on autodest kubisev kaubandussõlm. Seal on võimatu parkimiskohta leida. Basse-Terre’i saarel asub aga Guadeloupe’i ametlik halduskeskus Basse-Terre.
Siinsamas lähedal asub hotellilinnak Le Gosier, kus on ka meie hotell M. Gallery Auberge de la Vieille Tour. Esimesel õhtul tervitavad meid õhtusöögil hotelli direktor Michel, mugavat elu armastav prantslane, ja tema abi – šokolaadikarva, sale, terane ja nägus kreooli mees.
„Kas teie ei joogi iga õhtusöögi ajal veini nagu meie?” küsib Michel.
„Minul seda kommet tõesti pole,” tunnistan.
„Aga mehed, nemad ju ometi joovad?”
„Meeste suhtes jään vastuse võlgu, sest olen naine.” Targemini ma vastata ei oska.
Kõik järgmised õhtusöögid mööduvad meil veiniga.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma
Meeliköitev emahunt
Jüri Aarma, „Reisile minuga” saatejuht Armeenias, Gruusias, Hispaanias, Horvaatias, Jordaanias, Küprosel, Liibanonis, Lõuna-Koreas, Marokos, Odessas, Prantsusmaal, Sri Lankal ja Türgis
Mulle hakkavad naised meeldima siis, kui neis on äratuntav läbielatud elu slepp. Tiina Park on huvitav ja meeliköitev, järelikult ka väga ilus. Huvitavus tuleb aga aastatega.
Minu arvates on Tiina Park ka natuke hull. Sellest saab aru, kui võtta tema maailmanägemus ja väsimatu, lausa uurimuslik rändamine maailmas. Kõik mandrid peale Austraalia ja Antarktise on ta kaamera ja terava kulli-, kassi- või rebasepilguga läbi käinud. Iga kord üllatun tema vastupidavusest ja sisseahmimise tahtest – eriti siis, kui taban teda ütlemas: „Ma olen siin juba mitu korda käinud.”
Tiina Park kordab maid, aga mitte kohti ega allikaid, kust midagi üles korjata. Olen temaga teinud nelja aasta jooksul viisteist reisi – ja ta on jäänud mulle ikka arusaamatuks! Kui naine jääb mehe jaoks arusaamatuks, siis peab temas olema midagi väga erilist. Pealegi olen temaga ikka veel „teie” peal, ütlen kas Tiina Park või proua Park, ma ei saa talle öelda „sina”. Kunagi nooruses, siis, kui ta telemaja peal sinises minikleidis kõndis, sain seda teha, aga reisidest alates mitte.
Meie reisidel tuleb aru saada Tiina Pargi reeglitest. Reegel number üks: grupis on ainult ÜKS pealik. Nii nagu hundikarja juhib emahunt, juhib meie väikest võttegruppi Tiina Park. Tema on meie „karjas” emahunt. Selle vastu pole protestitud.
Tiina Park võib olla pirts, väga pirts. Ta võib lausa solvuda, kui peab kellelegi, kes istub temaga ühes autos, meelde tuletama: „Minu juuresolekul ei toksita SMSe, ei aeta telefonis lobajuttu!” Nendest reeglitest õnnestus minul kolmandal korral aru saada. Proua Park eeldab, et meesterahvas pole Matsi-Aadu. Kui mehel kombeid ei ole, siis tuleb teha väike kiirkoolitus – võib-olla tähendavad proua Pargi reeglid seda? Aga saata Pariisi nooblis restoranis supp kööki tagasi – vaat sellega igaüks hakkama ei saa! Tiina Park sai: „Too salty! Liiga soolane!” Kelner ei osanud inglise keelt, läks tükk aega, enne kui ta aru sai, milles asi. Peakokk ise tuli saaliuksele vaatama, milline printsess või kuninganna julges tema supi talle tagasi saata. Minu meelest oli see supp täitsa tavaline Pariisi lurr.
Mõnikord