mitukümmend korda pooleteise tunni jooksul, mis me staadionil oleme. Kui alguses püüame teha sambakoolis õpitud samme korralikult, siis õige pea ei jälgi oma samme keegi. Igaüks teeb, mis tahab, peaasi, et sambarütm oleks sees ja read sirged. Üks meesminu eesreas jääb kogu aeg teistest maha ja nii ajan minagi teinekord rea sassi. Kui lähen mehest ette, kurjustab ta minuga portugali keeles.
Pealtvaatajad plaksutavad ja juubeldavad tribüünidel. Ei nemad väsi! Ja kõik on supertujus. Kusjuures ilma alkoholita!
Juba hakkab paistma viimane kilomeeter.
Suurim soov
on visata see jõle kostüüm seljast, kuid läheb veel aega. Veidike enne tribüünide lõppu hakkavad tantsijad võtma ära peakatteid ja rõivaid. Võtan oma kohutavalt kõrge irvhammastega näo ja ulatan selle esimeses reas istuvale ratastoolis mehele. Mees naeratab tänulikult.
Jõuame barjäärini, mille taga seisab linnarahvas, kes tervitab meid nagu võitjaid. Võitjad me olemegi. Oleme võitnud iseennast. Sellise higistamise kõrval on mitu aeroobikatrenni jutti teha kökimöki. Kraabime nii ruttu kui saame kallid papist ja traatidest kostüümid seljast ja viskame prügikasti. Nii teevad paljud. Mõni kohalik marsib kodu poole bikiinides. Meile jäävad selga T-särk ja puuvillased pikad püksid.
Nüüd tahaks joogivett, kuid seda pole. Äkki ilmuvad välja kaks poisikest külmkastiga ja võtavad välja veepudelid. Hakkame just ostma, kui ilmub politseinik ja kukub poisikeste peale karjuma, käskides neil kohe oma kastiga lahkuda. Minul on kole kahju, et vett ei saanud. Astume edasi. Ja näe imet, poisikesed jälle kastiga kohal. Annavad meile vett ja kasseerivad raha. Aitäh!
Milleks oli mulle seda karnevali vaja?
Kui ma kaksteist aastat tagasi esimest korda Rio de Janeiros olin ja seda karnevali ülevalt tribüünilt oma saate „C’est la vie” jaoks filmisin, tabasin ennast mõttelt, et tahan kord seal all staadionil ise tantsida. Läks mööda mõni aasta ja – I did it! Ma tegin selle ära!
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Koit Toome
Tango ja milonga, milonga ja tango
Raske on ette kujutada linnaosa, kus iga maja on ise värvi erksaks võõbatud. La Boca Buenos Aireses on just niisugune. Igal tänaval mängitakse jalgpalli ja tantsitakse tangot. Kuna tantsu pildistamisest on tehtud kõva äri, peame meiegi pilditegijaid toetama. Koit haaratakse kohe ühe tütarlapse embusesse.
„Sulle sobib see must kaabu,” teatab tüdruk ja hakkab Koidule vana lontis peakatet pähe toppima.
„Sa oled nüüd nagu päris Argentina tango tantsija!” rõõmustab tüdruk. Ta hakkab sedamaid Koiduga poose võtma. Meile see muidugi sobib. Operaator Max paneb kohe kaamera käima. Tüdruku suule ilmub lai naeratus: filmitakse! „Kümme dollarit!” sirutab tüdruk käe ja nõuab raha.
Vanasti oli La Boca kalurite linnaosa, praegu elavad siin kunstnikud. Nad müüvad tänaval oma pilte ja naudivad turistide uudishimu. Siginsagin on siinsetel tänavatel ainult päevasel ajal. Õhtuks panevad kohvikud uksed kinni ja kunstnikud lähevad koju. Öösel pidavat siin valitsema täielik ja isegi hirmutav vaikus.
„See kaabu sobib sulle suurepäraselt,” on Buenos Airese La Boca linnaosa fotograaf endas kindel ja surub Koidule peakatte pähe.
Meie giid Carlos on omapärane mees. Ta ei karda rääkida võhivõõrastele turistidele oma maa poliitikast just nii, nagu tema arvab. „Siin riigis on igaühel õigus arvata, mida tahab,” teatab Carlos resoluutselt. Need, kel mängus suured ärihuvid, demokraatiast nii bravuurikalt ilmselt ei räägi.
Carlos, keda filmime, on pikk ja sirge, kaarjate mustade kulmude ja meelate huultega. Ekraanil mõjub ta veel elegantsemalt kui päriselus. Carlos viib meid ka kesklinna kaubatänavatele. Siin ei soovita ta mitte mingil juhul raha vahetada. „Kõik tänaval rahavahetajad on petised,” avaldab ta meile saladuse. Nii hakkame Carlose abiga otsima ainsat pühapäeval lahtiolevat panka. Leiamegi.
Tango, tango!
Tango tantsimine on argentiinlastele püha toiming. Tangot austatakse ja armastatakse. Nii nagu jalgpalli hakatakse siin mängima niipea, kui käimine selgeks saab, hakatakse ka tangoga pihta väga varakult. Eriti armastatud on milongad. Mis need on? Tangosõbrad hakkavad käima ühes kindlas kohvikus koos tantsimas. Neid kohvikuid on Argentinas igal pool.
„Milongakohvikusse, palun,” ütlen taksojuhile ja me hakkame sõitma.
Kell on alles kaheksa ja teisel korrusel milongasaalis rahvast veel vähevõitu. Saal on suur, sammastega – umbes nagu meie Sõpruse kino fassaad Tallinnas. Seina ääres on mõned lauad, kuid laudadeski istub vaid mõni üksik inimene. Tangomuusika mürtsub ja kes kohal, läheb vapralt tantsima.
La Ventura
on Buenos Airese nooblimaid tangoteatreid. Alumise korruse saal on suurem, ülemine ainult vippidele, väike ja ülihubane. Enne etendust õpetatakse külalistele tangosamme. Mind tantsitab imetore poiss nimega Juan. „Te olete suurepärane tangotantsija,” ütleb ta mulle mett moka peale määrides. Oleme temaga hetk tagasi intervjuu teinud ja küllap suhtub ta sellepärast minusse eriti sõbralikult.
Argentina tango erineb tunduvalt tavalisest tangost. Keha asend on kuidagi kummaline. Tantsijate pead peavad kindlasti kokku puutuma. Näoilme peab olema traagiline. Vähemalt etenduse ajal on see nii. Laval on klaver, kitarr ja kümmekond tantsijat. Lisaks kaks lauljat. Kui naine laulab Evitast, hakkavad seinal jooksma kaadrid filmist „Evita”.
Meenuvad Carlose sõnad: „Mina Evitast rääkida ei taha. Ta oli lihtsalt üks kerglaste elukommetega naine.”
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Koit Toome
Heureka!
Järgime siin nelja soovitust.
1. Ära lahku Sitsiiliast Taorminat nägemata!
Kui juba Siracusa jõukad kreeklased jumaldasid seda kohta, siis peab siin olema mingi salapärane võlu. See pole mitte ainult hotellidest ja mägedes asuvatest villadest avanev võrratu vaade Vahemerele. See on ka promeneerimine elegantsel jalakäijate tänaval Corso Umberto. Ja muidugi Via Roma oma lõhnade, restoranide, lillepoodide ja tõmmude lillemüüjatega. Astume sisse jäätisepoodi Gelato. Siin saame sõbraks müüja Ginaga, kes meile kagelato, naturaalse käsitsi valmistatud Itaalia jäätise ajalugu kaamerasse räägib. Jäätis on Itaalias au sees.
Selle mäe taga ongi Taormina, mida Henrik Normann kohe vallutama läheb.
2. Tunne ennast Siracusa kuulsa 3. sajandi matemaatiku Archimedesena!
Jookse ka sina alasti mööda Siracusa peatänavat ja hüüa:„Heureka!” („Ma leidsin!”) Just nii tegi Archimedes, kui ta oli vannis olles taibanud, et keha poolt välja tõrjutud vee kaal on võrdne kehale mõjuva üleslükkejõuga. Henrik saates Archimedest järgiski, kuigi jätsime talle riided selga.
Praegusajal elab Siracusas üle 100 000 inimese, 8. sajandil oli see arv aga kolm korda suurem. Linn oli Dionysiose valitsusajal (405–367 eKr) Ateena otsene rivaal.
Ära jäta vaatamata ka koobast, millele kunstnik Caravaggio andis 1608. aastal selle hea akustika tõttu nime Dionysiose kõrv.
Henrik Normann jõuab ujuma minna ja veenduda, et tema keha poolt välja tõrjutud vee kaal on võrdne kehale mõjuva üleslükkejõuga. Normann on peaaegu nagu Archimedes!
3. Tõuse oma autoga Etna mäele!
Filmime