le>või Kuidas ma tahtsin kirjutada oma muljetest klassikalise muusika kontserdilt?
Mitu korda vanglas, hiljem vangilaagris, siis jälle vanglas, siis jälle vangilaagris, oleksin tahtnud klassikalist muusikat kuulata kontserdil. Enne polnud ma kuidagi selleni jõudnud, mingi hullunult sahmiv elu oli. Veel oleks väga tahtnud hoopis muus õhkkonnas lugeda ja loetut arutada, aga sel ajal asendas vestluskaaslast tihti paberileht. Nüüd aga pole üldse soovi kirjutada minu sellest, vanglasisesest elust.
Kuid järjekindel toimetaja palus kirjutada eessõna minu praegustest elutingimustest nii erinevates oludes loodud raamatule.
Ülesanne pole kerge, sest, lugedes viimase, rohkem kui kümne vanglas veedetud aasta jooksul kirjutatut, elan tahes-tahtmata üha uuesti läbi seda elu, mis tollal tundus jäävat igaveseks selliseks.
2003. aasta 25. oktoobril, minu arreteerimise päeval, ei tulnud mulle pähegi, et meeldejäänud üksikasjad, isegi väikesed ja igapäevased, võivad veel kedagi huvitada. Elasin üle? Las siis olla. Lisaks sellele olen ma sügavalt tehnokraatliku ja üldse mitte humanitaarse meelelaadiga inimesena alati suhtunud lugemisse kui mingisse kohustuslikku vajaliku informatsiooni saamise viisi või sunniviisilisse mõtteprotsessi ergutajasse. Isegi nüüd võin, käsi südamel, iseendale tunnistada: no mis kirjanik ma olen?
Kas ma mäletan enda arreteerimist detailides? Pigem ei kui jah. Õigemini mäletan ma end mõtlemas hoopis muust kui see, mida kirjeldatakse kõikides neis suurepärastes raamatutes, mida meile koolis lugeda antakse.
Mäletan, et ei olnud tigedust omaenda põikpäisuse pärast. Põikpäisustki justkui ei olnud. Peataolek ja ebamäärasuse tunne ei ole mulle üldse omased.
Mõtlesin vanematest, naisest, lastest. Püüdsin mõista, mis ja kuidas juhtub ettevõttega. Täiesti kindlasti mõtlesin sellest, et mind võidakse üle kuulata psühhotroopseid aineid kasutades nagu minu kolleeg Pitšuginit– sokutavad midagi toidu sisse ja filmivad. Seetõttu püüdsin alguses mitte süüa ning väga ettevaatlikult juua, kuigi hirmu ei olnud, see on kindel…
On kummaline valida arvutis sõnade moodustamiseks tähti, vaatamata harjumusele kirjutada hooti paberilehtedele.
Tihti on küsitud ja küsitakse veelgi, kui mitu korda päevas, nädalas, kuus või aastas oli mul võimalus kasutada internetti, arvutit ning muid tehnilise progressi hüvesid. Vastan: rohkem kui kümne aasta jooksul mul sellist võimalust ei olnud! Mõned kaasaegsed opositsiooniliidrid isegi imestasid meie kirjavahetuses minu informeerituse üle, uskumata seda, et olen kongis arvuti ja internetita. Imestasid täpselt selle ajani, mil ise kümme päeva aresti said – sellest piisas arusaamiseks täielikult…
See, mida lugeja praegu käes hoiab, on katse näidata maailma, mis on kättesaamatult mõistmatu enamikule tavalistest inimestest, minevikumaailma, mis ühtede jaoks mugav ja teiste jaoks ebamugav, mis eksisteerib minu riigis kõrvuti kaasajaga, nagu ei olekski tehnilist progressi ja tsivilisatsiooni saavutusi. Kuid Venemaal hoiavad kõik, kes on lugenud Solženitsõnit ja Šalamovit, ning ka need, kes ei ole nende suurte kirjanike nimesid kunagi kuulnud, geneetiliselt ajukoorel vanasõna, et „kerjakoti ja vangikongi eest ei ole keegi meist kaitstud“.
Alludes mulle lapsepõlves vanemate poolt külge poogitud sisedistsipliinile ning, mõtlemata oma pääsemisele lähimas perspektiivis, koormasin end vaimse tööga, laialdase kirjavahetuse ning tagaselja vaidlustega, kirjutasin vanglajutte sellest, mida nägin ise, sellest, mida teada sain ning mis võib juhtuda igaühega. Riigist, milles elab meie suurepärane rahvas õigusetuses ning vaesuses, ning sellest Venemaast, mille üle saab uhke olla häbi kõrvalmaiguta ning mis lõppude lõpuks asub Euroopa tsivilisatsiooniteele. Meie ühisele teele.
KOLJA
Kord tuli mul saata vabadusse silmatorkamatu noormees Nikolai. Nikolai istus niinimetatud rahvaparagrahvi alusel – narkootikumide hoidmise eest. Selliseid on vanglates peaaegu pooled.
Oli selge, et ta tuleb tagasi, sest oli jõudnud oma lühikese, 23-aastase elu jooksul veeta viis aastat okastraadi taga. Ta ei kavatsenud loobuda sellisest elust ka edaspidi. Kuigi poiss polnud üldse rumal, oli ta lapsepõlvest peale läbi imbunud oma hüljatuse, mittevajalikkuse tundest ning harjunud võitlema sellega samasuguste heidikute kollektiivis.
Möödub pool aastat ning ma kohtun Koljaga uuesti, kuid juba kohutava armiga kõhul.
„Kolja, mis juhtus?“
„Ah, jälle võeti himkaga vahele.“
Siinkohal Kolja kohmetub, kuid ikkagi räägib loo, mida pealtnägijad pärast kinnitasid. Olles tabanud korduvalt kinni istunud inimese, otsustasid operatiivtöötajad talle kauba peale kaela määrida veel mõne süüasja. Sellised vestlused toimuvad tihti ja on üpris avameelsed: „Sulle kirjutatakse otsa vaid kaks aastat, me palume kohtunikku, kuid sina võta mõni rööv enda peale ja saad selle eest külaskäigu või võimaluse vanglat valida.“ Tavaliselt käib jutt kelleltki käest rebitud mobiiltelefonist. Kolja nõustus pikemalt mõtlemata. Kuid isiku kindlaksmääramisele toodi eakas pensionär, kellelt oli mingi tüüp käest rebinud koti kahe tuhande rublaga. Mutikesel ei olnud muidugi midagi meeles ning ta „tundis“ kergesti ära selle, keda operatiivtöötajad talle näitasid.
Siin aga ajas Kolja äkki sõrad vastu: „Ma ei ole kunagi vanemaid inimesi puutunud, ainult eakaaslasi. Vanakeselt viimast võtta – ei, sellele pole ma alla kirjutanud ja ei kirjutagi. Lööge või maha!“ Operatiivtöötajad jahmusid: „Kolja, see on ju seaduse järgi sama. Summa on sama ja karistusaeg. Mida sa põikled? Me ei saa ju sinu jonni pärast kõike ümber mängida.“
„Ei,“ ütles Kolja.
Ja, andnud talle „korra huvides“ veidi kolki, saadeti kongi mõtlema.
Mõne aja pärast koputas ta uksele, kui söögiluuk avanes, lendasid sealt välja soolikad. Kolja lõikas end lahti, kusjuures päriselt. Tõeline harakiri. Sõrmejämedune ja poole kõhu pikkune arm.
Kuni arstid jooksid, püüti kongis väljakukkunud soolikaid tagasi toppida…
Ta päästeti mingi ime läbi. Nüüd on ta invaliid, kuid ei kahetse seda. „Kui mutikese kott oleks mulle väänatud, oleksin niigi surnud,“ räägib Kolja, mõeldes siin oma eneseuhkust, milleta ta elu ette ei kujuta.
Ma vaatan seda korduvalt kohtu all olnud inimest ja mõtlen kurvastusega paljudele inimestele vabaduses, kes hindavad oma au palju odavamaks, paari tuhande äravõtmist vanamehelt või vanamutilt ei pea aga üldse eriliseks patuks. Olgu see röövimine siis tarkade sõnade taha peidetud. Neil ei ole häbi.
Ja ma olen tahtmatult Kolja üle uhke.
Tihti hakkab lihtsalt õudne, kui mõtled neile tulutult raisatud inimeludele. Saatustele, mis on lõhutud oma kätega või hingetu Süsteemi poolt.
„SIIN NAD ON“
Nagu teada, on vangla paik, kus kohtuvad kõige erilisemad inimesed. Erinevaid tüüpe ja huvitavaid inimsaatusi on nende aastate jooksul silme eest läbi käinud.
Tihti hakkab lihtsalt õudne, kui mõtelda neile tulutult raisatud inimeludele. Saatustele, mis on lõhutud oma kätega või hingetu Süsteemi poolt. Ma püüan jutustada mõnest inimesest ja situatsioonist, olles veidi muutnud detaile ja nimesid, arvestades tegelaste elukäiku. Kuid karakterite ja olukordade sisu jätsin selliseks, nagu neid ise nägin ja tajusin.
Vanglasaatus viis mind kokku 30-aastase noormehega, kes oli kohtu all süüdistatuna narkootikumide müügis.
Sergei on staažiga narkomaan, kuigi tema puhul on seda raske märgata. Oma vanuse kohta näeb välja veidi noorem, väga liikuv, haritud. Ema poolt mustlane, isa poolt venelane, mis lõi kultuurilises mõttes väga huvitava situatsiooni. Emal tuli mustlaslaagrist lahkuda, ta töötab arst-röntgenoloogina haiglas.
Poiss räägib mustlaskeeles, tunneb traditsioone, suhtleb diasporaaga, kuid ei pea end selle hulka kuuluvaks. Pruugib narkootikume ammu (nagu ka enamik noortest tema asulas), kuid peres külge poogitud meditsiinikultuuri ja tugeva tahtejõu abil, jälgib hoolikalt „toote“ puhtust, ei unusta õigesti toituda ning regulaarselt „tagasi tõmmata“ ehk hoidub tarvitamisest