tarvitas, ostis ühelt diilerilt, miilits nõudis tarnija väljaandmist, ta keeldus, ta veeti lõksu ja tehti hankijaks. Praegu käib ta kohtus ja saab 8–12 aastat, kuigi ei ole midagi müünud. Märgitud raha sokutati talle salaja, narkootikumid olid üldse teab kust pärit.
Selliseid lugusid olin kuulnud väga palju. Noogutasin viisakalt, sellega jutt lõppes.
Möödus paar päeva. Ootamatult tuli Sergei kohtust tagasi, olles ilmselgelt šokis. Selgus, et kohale toodi tunnistaja – see, kes ta ette söötis. Tunnistaja oli 50-aastane. Ka tema arreteeriti mingi muu süüasja tõttu ning vaadati vanglahaiglas läbi. Avastati ravimatu haigus. Tunnistajapingis rääkis inimene oma juhtumist. Pärast aga teatas: „Mu karistus on nii pikk, et suren vanglas. Suren varsti. Pattusid on mul hinge peal palju ja veel ühte juurde võtta ma ei taha. Räägin tõtt, las tapavad mu, ma ei karda enam.“ Ja seejärel rääkis 40 minutit sellest, kuidas ta inimesi reetis, kuidas kauples narkootikumidega militsionääride tellimusel, kuidas raha neile andis, kuidas koristati teelt konkurente ja konkurentide kliente. Saali kogunes publik koridorist. Kõik kuulasid haudvaikuses seda jubedat pihtimust. Inimene aga näitas sõrmega seal istuvate operatiivtöötajate peale ja ütles: „Siin nad on.“ Need tõusevad ja püüavad väljuda. Kohtuametnik ei luba neil lahkuda: „Võib-olla soovib kohtunik teid kinni pidada.“ Kohtunik peatab istungi ja tühjendab saali. Mõne minuti pärast astub Sergei juurde kongi tema advokaat ja ütleb: „Kohtunik kutsub.“
„Mida sa tahad?“
„Teadagi mida, vabadust.“
„Nii see ei käi,“ lausub advokaat ja väljub. Tuleb tagasi tunni pärast.
„Sulle pakutakse 6 aastat.“
„Ei sobi.“
Advokaat lahkub, aga tuleb tagasi üsna ruttu.
„Kolm aastat, üle aasta oled juba ära istunud, siis saad tingimisi vabaks.“
„Nõus.“
„No ja nüüd?“ küsin ma Sergeilt.
„Kolm aastat, kohtuotsus tehakse homme. Ehk oleks pidanud enda eest lõpuni seisma?“
„Ei, Sergei, sa võtsid vastu õige otsuse. Süsteem ei tööta teisiti.“
„Homme“ anti kolm aastat ja tingimisi vabastamise avaldus. Nädala pärast läksid meie teed lahku. Ta väitis, et pöördub tagasi oma töö − raudteetöölise ameti – juurde ning teeb narkootikumidega lõpu. Ma soovisin talle edu.
Selline Süsteem. Sellised inimesed. Kuni Läveni. Lävel. Mis meid kõiki kunagi ootab.
ALEKSEI LUGU
Tänapäeval on ühiskonnas väga tugev pedofiilidevastane meelestatus. See pole üllatav, nähtus on tõesti košmaarne. Oma karistamatust tunnetavate üleküllastunud inimeste kõlvatuse tulemus.
Nagu alati, kasutavad poliitikud suvalisi situatsioone oma reitingute tõstmiseks. Kuid reaalse kohtukaitseta kriipsusüsteem tekitab tagajärgedelt kohutavamaidki kuritarvitamisi.
Tundsin noormeest, kes kandis karistust pedofiilia paragrahvi alusel, kellele öeldi järjest ära kõikidele palvetele tingimisi vabastamise või karistuse vähendamise kohta.
Aleksei sattus vanglasse 19-aastaselt (nimed ja mõned detailid, mis võivad juhtida konkreetse inimeseni, on arusaadaval põhjusel muudetud). Praegu on ta 22-aastane. Noor, sümpaatne, tätoveeringute ja teiste vanglatunnusteta. Töömees, teeb vanal treipingil imesid.
Tema lugu on lihtne: noorukieas sai ta tingimisi karistuse. Röövi eest. Tegelikult ei olnud seal midagi erilist: purjus peaga võttis tuttavalt mobiiltelefoni ära, tunni aja pärast peeti kinni. Mõisteti neli aastat tingimisi.
Tal on siiani väga piinlik, kui teda röövliks nimetan, ja palun seletada, miks.
Selle loo pärast on tal ilmselgelt häbi. Isegi jutustada ei taha.
Möödus kaks aastat, ta käis õppimas. 18-aastaselt tutvus diskol tütarlapsega – alaealisega. Nad hakkasid koos elama. Neiu vanemate kodus. Plaanisid abielluda, kui lubatakse. Kuid algas pedofiiliavastane kampaania. Asula oli väike, kõik teadsid kõiki. Piirkonnainspektoril oli „kriipsu“ vaja ja ta lasi asja käiku. Asjata kirjutasid pöördumisi neiu vanemad, asjata lahistas kohtus nutta tulevane pruut. Kohtunik „mõistis kõike“, kuid ka temal oli kriipsusüsteem ja kampaania.
Tulemus – viis aastat, arvestades kandmata tingimisi karistust.
See oli miinimum, mille kohtunik võis määrata, arvestamata asjaolu, et kohtuotsus oli põhimõtteliselt ebaõiglane.
Kaks aastat ootas Ira Alekseid. Nad lootsid, et kohus vaatab asja uuesti läbi, et vabastatakse tingimisi. Paraku sai selgeks, et keegi bürokraatidest ei julgenud õigluse eest vastutust võtta.
Isegi kohtumisi ei lubatud.
Kahe aasta pärast kirjutas Ljoša Irale: „Ära oota!“ Ning lõpetas tema kirjadele vastamise.
Ma vaatan tema silmadesse. Ei, seal ei ole niiskust – seal on juba juurdunud, sügavalt varjatud ahastus.
Tugev, heasüdamlik poiss − just sellised on tugevad ja lihtsad inimesed. Ta jäeti ilma nii vabadusest kui ka õnnest. Ta ei protesti, võtab neid, kes on vanemad, kes on ülemused, kui loodusjõudu. Tuli laine ja viskas ta kaldale– üksi, ilma pereta, ilma koduta.
Mida siis teha?
Kuid mina tunnen kibedust selle lootusetuse pärast, meie süsteemi halastamatuse pärast, inimeste karjete pärast, kes ei soovi teada tõde ja nõuavad vaid ühte: „Risti lüüa!“
Inimesed, peatuge, vaadake ringi! Mitte kõik ei ole nii lihtne ja üheselt mõistetav.
Ainuüksi oma teel kohtasin selliseid õnnetuid mitmeid. Mõnda neist oodatakse. Oodatakse kaua. Nad peavad pulmi. Vanglas. Peredesse sünnivad lapsed. Aga isad istuvad kinni kui pedofiilid.
Mis inimesed me oleme, kui seda lubame?
VALVURID
Ma kirjutan neid märkmeid, kuna soovin hoolivatele inimestele edasi anda seda, mida tundsin ise vanglasse sattudes.
Aja möödudes, olles muutunud tavalisest ohvrist huvitatud vaatlejaks, avastasin ma, et vanglakontingent jääb paljudele terra incognita’ks. Kuid siin viibib iga sajas meie maa elanik, läbi vangla käib iga kümnes (kui mitte juba iga seitsmes) mees.
Kusjuures vangla mõjutab ühtviisi košmaarselt suurt osa nii istujatest kui valvajatest. Ja pole veel teada, keda rohkem.
Ühiskond peab selle hädaga midagi tegema. Alustuseks aga peab sellest teadma.
Minu tänane jutustus on valvuritest.
Teistest vabamalt tunnevad end vanglas operatiivosakonna töötajad. Rahvakeeli operid. Nende ametlikuks ülesandeks on ennetada planeeritavaid kuritegusid ning avastada juba sooritatuid. Seetõttu piiravad vanglareeglid neid vähe. Lõuahaagid ja mitmetunnised vestlused, mobiiltelefonid ja narkootikumid – see pole nende tavapärase arsenali kaugeltki täielik loetelu.
Operid on tavaliselt inimesed, kes oskavad ja armastavad suhelda. Nii rääkida kui kuulata. Tõsi küll, on ka erandeid.
Kahekümne seitsme aastane operatiivosakonna ülem perekonnanimega Pelše, kelle raskestihääldatavad ees- ja isanimi olid ühisel kokkuleppel ammu Sergei Sergejevitšiks lihtsustatud, ei armastanud rääkida. Puurides vestluskaaslase nägu iseloomulike läbipaistvalt jäiste silmadega, takerdub ta lootusetult mühatuste ja sidesõnade võrku. Seni, kuni kaine on.
Kaine on ta tegelikult harva. Stoppsignaalidena põlevad peast veidi eemalehoidvad kõrvad ning kerged lõhnad tagavad nende omaniku hea tuju ja sujuva jutu. Hoiatades ühtlasi ettevaatamatuid: „Ära lobise!“ Professionaalse operi mälu alkoholi tõttu välja ei lülitu.
Tõsi küll, vähese jutuga kaasvestlejaid on Sergei Sergejevitš täiesti valmis aitama oma üldse mitte kergete rusikatega. Lööb ta professionaalselt: jälgi jääb minimaalselt, inimene aga ohib