Vanglas. Mihhail Hodorkovski

ta kõikidest teistest koloonia elanikest. Raha nende rohkearvuliste komisjonide toitmiseks kogub Sergei Sergejevitš tavaliselt kolleegidelt. Kui aga läheneb palgapäev, võib saata kellegi „toetust“ küsima ka istujatelt.

      Arestandid suhtuvad probleemi mõistvalt ja panevad rahad kokku. Või siis mõnikord paluvad tagasi müüa mõne varem ära võetud asjadest: tavaliselt mobiiltelefoni või mõne muu keelatud asja. Mõnikord jõuavad „kõrgetasemelistel läbirääkimistel osalejad“ konsensuseni ja siis toimub tehing.

      Kohtule ja komisjonidele valetab Sergei Sergejevitš pikalt mõtlemata.

      „Sergei Sergejevitš, kes kirjutas selle seletuskirja kahel lehel?“ küsib kohtunik.

      „Kohtualune Badajev ise,“ vastab Pelše kindlalt.

      „Seal on kirjas.“

      „Kuid Badajev on kirjaoskamatu, see on tema toimikus kirjas. Kaks klassi haridust!“

      Sergei Sergejevitš vaikib, põlevad stopp-signaalid… Keegi võib mõelda, et tal on häbi. Kuid meie ju teame põhjust. Ja mõtleb Sergei Sergejevitš sel ajal oma asjadest. Kohtust on tal „poogen“. „Poogen“ ei ole kohtualusel Badajevil, kuid ka Badajevist on kõigil „poogen“.

      Rasketel reformiaastatel toitsid kuritegeliku maailma esindajad (nõndanimetatud järelevaatajad) vanglat, ennetasid ebavajalikke konflikte arestantide vahel, lisaks sellele aga juurutasid kriminaalset ideoloogiat.

      Nüüd tegelevad sellega Sergei Sergejevitš ja tema kolleegid, valmistades praktiliselt ette kuritegeliku maailma tulevast jalaväge.

      „Sa ei ole inimene ja sinu ümber pole inimesed!“ – „Kuulama peab vaid ülemusi ja mitte mõtlema, vaid käsku täitma!“ – „Vähem mõtled – paremini elad!“

      Sellised „maksiimid“ pekstakse 18–25-aastastele vahialustele pähe. Selle tulemusena on vanglasse tagasipöördujate hulk tohutult suur. Need, kes jäävad normaalsesse ellu, ei tee seda tänu sellele, vaid vaatamata sellele.

      Seetõttu ei üllatugi keegi tegelikult eriti, kui tavalisest veidi rohkem napsutanud Sergei Sergejevitš ühisrivistusel täiest kõrist karjub: „Kes on siin järelevaataja?!

      Mina olen siin järelevaataja!“

      Tõepoolest on.

      „Sergei Sergejevitš,“ räägin mina, „on ju nii, et kui teie ja teie kolleegid praeguste vahialustega kohad vahetaksid, ei paneks keegi erinevust tähele?“

      „Ei paneks jah,“ nõustub Sergei Sergejevitš ning ei tundu selle asjaolu tõttu üldse kurvastavat. Ta on selline nagu teised.

Hääletud

      Mõnikord mõjub vanglas toimuv meie igapäevase, aiataguse elu groteskini viidud mudelina. Meil on täna ka vabaduses tihti raske eristada räkitiga tegelejat ametliku struktuuri esindajast. Ja kas tavainimese jaoks on see erinevus üldse olemas?

      Aga meie, need, kes kardavad seista oma õiguste eest, kes kohanevad, varjates end allaheitlikkuse kesta taha? Ega meie kaitsekest meie näoks hakka muutuma? Ega me hakka vaikselt muutuma sõnatuteks ja hääletuteks orjadeks, kes on valmis igasugusteks sigadusteks ülevalt tulnud korralduste alusel?

      Kui ma kolooniast ära sõitsin, kandis Sergei Sergejevitš ise mu asjad autoni.

      „Ärge palun meie kolooniasse tagasi tulge,“ palus ta. „Ilma teieta on rahulikum.“

      Nelja aasta pärast põles koloonia maani maha. Selle põletasid needsamad hääletud vangid.

      SÜÜTA SÜÜDLASED

      Lähimad aastad tuleb meil ilmselt elada bürokraatlikus politseiriigis, kus täieõiguslikuks peremeheks on korrumpeerunud bürokraatia. Ükskõikne ja ülbe. Täna räägin ma kahe tema kätesse sattunud inimese saatusest, vahetades tavapäraselt ära nimed ja detailid.

      Tavapärase kolinaga avaneb kongiuks ja lävele ilmub lüheldane, täidlane mehike ootamatult pikkade, veidi lokkis juustega.

      „Tere kõigile,“ ütleb ta ning astub tugevalt longates vaba koiku juurde.

      Noor poiss alumiselt narilt ohkab sügavalt ning tõuseb, et kohti vahetada.

      „Pole midagi, pole midagi,“ räägib mehike ja ronib, aidates end halvasti painduva jalaga, üles asju lahti pakkima.