neist kaugustest, kust me paistame vaid terakestena tasandikul veerevas tolmus.
Ootame. Väsinud istumisest, tõuseme püsti. Liikmed sirutuvad praguneva puu ragina ja vanade hingede kääksumisega; – niiskus roostetab inimesi nagu püssegi, küll aeglasemalt, kuid seda põhjalikumalt. Ja uuesti, teises asendis, asutakse ootama.
Sõjaolukorras oodatakse alati. Oleme muutunud ootamismasinaiks.
Sedapuhku ootame suppi. Seejärel kirju. Kuid iga asi omal ajal: kui leem on söödud, siis hakatakse mõtlema kirjadele. Pärast seda asutakse ootama midagi muud.
Nälg ja janu on ägedad vaistud, mis mõjustavad võimsalt mu kaaslaste vaimu. Kuna leem hilineb, hakkavad nad kaebama ja vihastama. Toidu- ja joogivajadus purskab nende suust nurinana:
„Juba kaheksa! Mis pagan küll selle supilobiga lahti on, et seda ikka veel ei tooda?”
„Ja mul hambad eilsest saadik varnas,” toriseb Lamuse, kelle silmad on niisked toiduhimust ja kelle põski katavad veinivärvi laigud.
Rahulolematus teravneb iga minutiga.
„Teadagi, et Plumet pumpas mu veinilähkri oma kõrisse. Küllap ta sinna teisigi kummutas ja põõnab nüüd, juua täis, kusagil kraavis.”
„See on kindel ja tõsi,” toetab Marthereau.
„Puha sulid ja söödikud, kogu see majanduskomando!” möirgab Tirloir. „Vastik tõug! Kõik nad on igavesed lakekrantsid ja päevavargad. Terved päevad aelevad meie seljataga, aga et õigeks ajaks kaevikusse ronida – selleks neil jaksu ei ole. Oi! Kui mina oleksin peremees, kupataksin nad kohe meie asemele kaevikusse, küllap nad siin juba higistama hakkaksid, need rasvamaod. Kõigepealt seaksin asja nii, et iga mees rühmast on kordamööda kokaks ja supivedajaks. Muidugi ainult need, kes tahavad… ja edasi…”
„Mina olen kindel,” karjub Cocon, „et teised jäävad hiljaks tolle sea Pépère’i pärast. Ta teeb seda meelega, pealegi ei suuda vaene poiss hommikuti kuidagi oma sulgkoti alt välja pugeda. Ta peab oma kümme tundi ära põõnama. Muidu haigutab see härra kogu päeva.
„Ma neile alles näitaksin!” müristab Lamuse. „Küll te näeksite, kuidas ma talle tule hänna alla teeksin, kui ainult seal oleksin. Kõigepealt ärataksin ta paari jalahoobiga kolukese pihta, siis sikutaksin teda koibapidi…”
„Arvutasin kord välja,” jätkab Cocon, „tal kulus 31-sest varjendist siiatulekuks seitse tundi nelikümmend seitse minutit; selleks on tegelikult vaja aga ainult viis tublit tundi ja mitte rohkem.”
Cocon on arvutusmasin. Ta armastab täpseid andmeid, ta on ahne nende järele. Olgu küsimus millest tahes, ta tuhnib ikka välja statistilisi andmeid, korjates neid putuka kannatlikkusega, ja esitab kõigile, kes soovivad kuulata. Praegu, mil ta vehkleb arvudega nagu sõjariistadega, virildub vihast ta kõhetu nägu, mis koosneb kuivadest nukkidest, kolmnurkadest ja nurkadest, mille peal asetseb prillide kaksiksõõr.
Ta ronib laskepingile, mis on tehtud sel ajal, kui see kaevik oli esimesel liinil, ja sirutab oma pea raevukalt üle kaevikurinnatise. Ühe maad riivava längus kiire külmas valguses hiilgavad ta prillid ja nina otsas rippuv tilk teemandina.
„Pépère’ist ei maksa rääkidagi. Päris uskumatu, mis see aam endale päeva jooksul sisse võib kallata.”
Isa Blaire otse „suitseb” oma nurgas. Ta tihedad valkjad luukammina rippuvad vurrud värisevad.
„Kas tead, mis ma sulle ütlen? Supimoonakad on just need kõige räpasemate tüüpide tüübid. „Midagi ma ei tee,” „Sülitan selle peale” – see on nende alaline jutt. Ühesõnaga: üks siidivendade osaühisus.”
„Üks sõnnik kõik,” ohkab veendunult Eudore, kes märtri ilmega lamab lahtisi sui maas ja jälgib laisa pilguga Pépini, kes käib edasi-tagasi nagu hüään.
Vihkamisest hõõguv pahameel hilinejate vastu kasvab ja kasvab.
„Sõimumeister” Tirloir õiendab kõige ägedamalt. Ta on oma sõiduvees. Teravate nüketega ergutab ta ümbritsevat vaenu:
„Kui nad vähemalt midagi tõesti söödavat tooksid, aga muidugi tuleb meil jällegi mõni roppus nahka parkida.”
„Kas mäletate, sõbrad, mis liha nad meile eile ette andsid? Oli see vast kõva, kõva kui käiakivi. Ja see pidavat olema härjabiifsteek! Mitte härja-, vaid saapatalla-biifsteek! Ütlesin poistele: „Ettevaatust! Ärge närige liiga ahnelt – murrate veel klahvistiku, kui kingsepp on tallast mõne naela välja tõmbamata jätnud!””
Teises olukorras oleks endise rändkinojuhataja Tirette’i turuvaimukus kõiki naerma ajanud, kuid praegu on meeleolu liiga ärev ja selle seletuse kajaks on ainult üldine urin.
„Et sa teinekord liiga kõva toidu üle kaebama ei hakkaks, siis topitakse sulle kõhtu midagi pehmemat – õgi käsna, millel pole mingit maiku, või vahi pudruhautist. Kui oled selle nahka pistnud, siis on sama hea, nagu oleksid pool liitrit vett joonud, ei mingisugust vahet.”
„Kogu selles värgis, mis siin antakse,” ütleb Lamuse, „pole midagi toekat, see ei seisa kõhus. Arvad, et oled enda täis toppinud, aga tõeliselt on su paun tühi. Ja nii sa pikapeale kärvadki lihtsalt toidupuudusest.”
„Järgmine kord.” kisendab kannatuse kaotanud Biquet, „küsin end vanamehe jutule ja ütlen talle: „Härra kapten…!””
„Mina aga,” ütleb Barque, „kuulutan enda haigeks ja ütlen siis: „Härra doktor…””
„Tee, mis sa teed, kasu pole sest ühtigi. Rindemeeste kurnamises on nad kõik ühel nõul.”
„Ütlen sulle – nad tahavad meie nahka.”
„Kärakaga on sama lugu. Kaevikus on meil õigus viina saada – kuskil on see otsustatud, kus ja millal, seda ma ei tea, aga ma tean, et on, – ja nüüd oleme juba kolm päeva siin, aga viina tilgub meile ainult hangu otsast.”
„Oh seda risti ja viletsust!”
„Supikatel tuleb!” teatab sõdur, kes valvas käänakul. „On ka viimane aeg!”
Ja kaebuste äge maru vaibub jalamaid nagu nõiduse väel. Näen, kuidas nende viha muutub äkki rahulduseks.
Hingeldades ja higist leemendavate nägudega asetab kolm toimkondlast meie ette maha mitu suurt mannergut, petrooleuminõu, kaks presendist ämbrit ja vardatäie ümaraid saiu.
Vastu kaevikuseina toetudes pühivad nad taskurätikutega või käistega näolt higi. Näen, kuidas Cocon läheneb naeratades Pépère’ile; ta on unustanud solvangud, millega ta tema äsja üle külvas, ja sirutab käe pudeliterivi poole, mis paisutab Pépère’i keha nagu mingi päästevöö.
„Mis meile täna hamba alla antakse?”
„Seal see on,” vastab puiklevalt teine toimkonnamees. Kogemused on talle õpetanud, et toidukaardi avaldamine põhjustab alati kibedaid pettumusi.
Ja ikka veel hingeldades hakkab ta kiruma teekonna pikkuse ja raskuste üle:
„Igal pool vedeleb rängalt inimesi! Rahvasumm nagu Araabia turul, katsu sealt läbi pugeda! Vahel suru end õhukeseks nagu plärupaber, ja siis tuleb veel mõni ütlema, et köögis on ainult siidivedajad…”
Noh, tema isiklikult oleks sada tuhat korda meelsamini kompaniiga kaevikus, käiks vahiteenistuses ja tööl, selle asemel et pidada seda põrgulikku ametit kaks korda ööpäeva jooksul!
Paradis on mannergute kaasi kergitanud ja anumate sisu uurinud.
„Oad õlis, kõva liha, leemeliru ja kohvilörts. See on kõik!”
„Kuradi kurat, ja vein?” kriiskab Tulacque.
Ta ässitab seltsimehi.
„Tulge vaadake, poisid! See juba on liig! Nad kaanivad kogu veini ise ära.”
Janused jooksevad vihaste nägudega kokku.
„Neetud sitavaresed!” hüüavad hinge põhjani