säherdused isandakesed, kes mõtlevad välja ajalehti. Teed näo, nagu oleks ma hiina keelt kõnelnud! Peab ju olema ka niisuguseid selle, kes ajalehti kirjutavad.”
„Nemad siis puistavadki meile puru silma?” küsib Marthereau.
Barque hakkab falsetihäälega jutustama, teeseldes, nagu hoiaks ta paberit nina ees:
„„Kroonprints on pärast sõjakäigu algul surmasaamist hull ja nüüd on tal kõik haigused, mis iganes soovite. Wilhelm sureb täna õhtul ja homme sureb uuesti. Sakslastel pole enam sõjamoona, nad närivad puupulki, kõige autoriteetsemate arvestuste kohaselt ei suuda nad kauem vastu panna kui nädala lõpuni. Võime nad võita igal kellaajal, ilma püssi rihmalt võtmata. Ootame veel mõned päevad ainult sellepärast, et meil on kahju kaevikuelust lahkuda – neis on kole mugav olla: vesi, gaas ja dušid igal kaevikukorrusel. Ainuke häda, et talvel tükib liiga soe olema… Mis puutub austerlastesse, siis nende jõud on ammugi murtud, nad panevad veel ainult viguri pärast vastu…” Nii kestab see juba viisteist kuud, ja ülemus ütleb oma paberimäärijaile:
„Hei, poisid! Pingutage! Katsuge kähku valmis saada, pole tähtis, mis te kokku vorbite, kui aga need neli neetud valget lehekülge saaks mustaks soperdada.””
„Nii see on!” ütleb Fouillade.
„Kuule, kapral, sa naerad! Kas pole tõsi, mis nad ütlevad?”
„Eks natuke ole tõtt ka, aga te liialdate, poisid; ise oleksite esimesed lõõtsa lahti tõmbama, kui peaksite ajalehtedest ilma jääma… Kui lehemüüja tuleb, miks te siis kõik puha karjute: „Minule! Minule!”?”
„Ja mis see kõik sulle peaks korda minema!” hüüab isa Blaire. „Ajasid seal kokku pika jama ajalehtede kohta; mis see sinu asi on? Tee nagu mina – ära mõtlegi neile!”
„Õige jah! Aitab sellest lorist, pane teine plaat peale, eeslinägu!”
Üldine vestlus vaibub, tähelepanu katkeb ja hajub. Neli meest ühinevad kaardipartiiks, mis kestab seni, kui õhtupimeduses enam kaarte näha pole. Volpatte pingutab kinni püüda näppude vahelt libisenud sigaretipaberi-lehekest, mis tuules hüpeldes hõljub mõõda kaevikurinnatist nagu püsimatu liblikas.
Cocon ja Tirette arutavad kasarmumälestusi. Sõjaväeteenistuse aastad on jätnud meeste hinge kustumatud muljed; see on rikkalik, alati värske ja ikka käepärast olev mälestustesalv, kust kümne, viieteistkümne või kahekümne aasta kestel ollakse harjunud vestlusaineid ammutama… Ja nüüdki kõneldakse veel kasarmust, kuigi juba poolteist aastat on igasuguses olukorras sõda peetud.
Kuulen osa vestlusest, ülejäänut aiman ise. Muide, endised ajateenijad pajatavad oma sõjaväelisest minevikust igavesest ajast igavesti samalaadilisi lookesi: jutustaja suleb oma tabavate ja julgete sõnadega pahatahtlikul allohvitseril suu. Tema julges, rääkis häälekalt ja mõjuvalt!.. Üksikud killud kanduvad minuni:
Arvad sa, et ma kartma lõin, kui Nenoeil mulle seda ütles? Ei sinnapoolegi, vana. Poistel oli kõigil mokk maas, aga mina põrutasin kõvasti: „Härra veltveebel,” ütlesin mina, „see võib olla, aga…” (järgneb lause, mis mul on ununenud). Tead, ta mitte ei kõssanudki, kui olin sedasi ütelnud. „Hästi, hästi,” ütles ta jalga lastes, ja pärast seda oli ta minu vastu kui sulavõi.”
„Niisamuti oli mul Dodore’iga, veltuga 13-ndast, kui ma seal aega teenisin. Oli see alles nahk! Nüüd on ta valvuriks Panteonis. Mind ta ei sallinud silma otsaski. No siis ma…”
Ja igaüks pakib lahti oma isikliku ajalooliste ütluste pambu.
Nad on kõik ühesugused, aga nende seas pole ühtki, kes ei ütleks: „Mina pole niisugune kui teised.”
„Post!”
Postijagaja-allohvitser on pikk ja kehakas mees paksude sääremarjadega, mugavalt ja hoolikalt rõivastatud nagu sandarm.
Ta on halvas tujus. On antud uus korraldus – tal tuleb post iga päev koloneli komandopunkti viia. Ta põhjab seda korraldust, nagu oleks see ainuüksi tema vastu sihitud.
Kogu aeg sõimates kõneleb ta oma harjumuse kohaselt möödaminnes siiski ühe või teisega, samal ajal kapraleid posti järele hüüdes. Pahameelest hoolimata ei jäta ta enese teada kõiki neid uudiseid, millega ta on täis topitud. Kirjapakki nöörist vabastades jagab ta ühtlasi laiali ka oma suusõnaliste uudiste tagavara.
Kõigepealt ütleb ta, et viimases käskkirjas on sõnaselgelt keelatud peakottide kandmine.
„Kuulsid,” sõnab Tirette Tirloirile, „pead nüüd oma ilusa peakoti lennata laskma.”
„Ei seda ole. Mina sest ei hooli, minusse see ei puutu,” vastab peakotimees, kelle uhkus ja mugavus on ühtaegu mängus.
„See on armeejuhataia käskkiri.”
„Siis andku armeejuhataja ka niisugune käskkiri, et enam ei sajaks. Ma ei taha sellest kuuldagi!”
Enamik korraldusi, kui nad ei olegi nii erakordsed nagu see, saavad alati sellise vastuvõtu osaliseks… enne kui nad täidetakse.
„Käskkirjas nõutakse ka habeme lõikamist,” ütleb postitooja, „ja peakolude siledaks pügamist!”
„Sa oled päris soe, paksmagu!” lausub Barque, kelle juuksekahlu see punkt otseselt ähvardab. „Võid mürki võtta, et ma oma juukseid iialgi maha ei lõika.”
„Mis sa sellest mulle räägid. Lõika või ära lõika, mul üks kama kõik.”
Kindlate, kirjalike uudiste kõrval on teisi, – suuremaid, ent ebakindlamaid ja ebatõenäolisemaid: diviis viidavat rindelt ära ja saadetavat puhkusele – tõelisele puhkusele kuueks nädalaks – või jälle Marokosse, aga võib-olla ka Egiptusse…
„To-hoo… Noo… Oo!..”
Nad kuulavad. Nad lasevad end kiusata selle uue ja imelise võlust.
Siiski küsib keegi postitoojalt:
„Kes sulle seda rääkis?”
Postitooja nimetab oma allikaid:
„Veltveebel, kes on maakaitseväelaste majandusrühma ülemaks AK staabis.”
„Kus?”
„Armeekorpuse staabis… Ega tema üksi… Räägib ka see mees, tead küll, ma ei mäleta tema nime: see, kes on samasugune kui Galle, aga ei ole Galle. Ma ei mäleta enam kes, aga keegi tema perekonnast on asjamees, ma ei tea mis. Sellepärast ta teabki.”
„Noh, ja siis?”
Nad seisavad uudisenäljaste pilkudega ringis ümber vestleja.
„Ütled, et läheme Egiptusse?.. Ei tunne seda maad. Mäletan, et räägiti vaaraodest, kui ma jõmpsikas olin ja koolis käisin, aga sellest on kaua tagasi!”
„Egiptusse…”
Mõte kinnitub märkamatult ajudesse.
„Ei, kas tead,” ütleb Blaire, „mina ei kannata merd… Aga ega merehaigus igavesti kesta… Jah, aga mis mu naine ütleks?”
„Mis seal ikka! Küll ta sellega lepib! Saame näha neegreid ja tänavad on seal täis suuri linde nagu meil igal pool varblasi.”
„Aga kas me ei pidanud Elsassi minema?”
„Seda küll,” vastab postikandja. „Kantseleis on mehi, kes seda arvavad.”
„See mulle passiks…
… Ent mõistus ja omandatud kogemused võidavad ning kihutavad unistused minema. Nii sageli on kinnitatud, et sõidame kuhugi kaugele, nii sageli oleme seda uskunud ja nii sageli oleme selles pettunud. Sellepärast järgneb nüüdki mõne hetke pärast nagu mingi unest ärkamine.
„Kõlakad puha! Meile on juba küllalt ette puhutud. Oota enne, kui uskuma hakkad – ja ära ärritu!”
Nad lähevad oma nurka tagasi; ühel-teisel on kiri käes, – kerge, kuid tähtis kandam.
„Pean