„võtsime kaks bossi õnneks. Nad roomasid lagendikul ja kukkusid rojud pimesi meie auku nagu mutid lõksu. Pakkisime nad sisse. Kui olime oma kolmkümmend kuus tundi paugutanud, oli laskemoon läbi. Täitsime siis oma pillid viimaste padrunitega ja jäime ootama, seades bošid endale varjuks ette. Too tüüp sidest unustas öelda, et me seal oleme. Teie aga, kuuenda mehed, unustasite meid tagasi nõuda; 18-nes unustas meid samuti, ja kuna me polnud niisuguses vaatluspunktis, kus palju käiakse ja kus vahetus käib nagu kellavärk kantseleis, siis arvasin juba, et jääme sinna rügemendi tagasitulekuni. Lõpuks leidsid meid 204-nda sanitarid, kes tulid lagendikule tuhnima ja haavatuid otsima; nemad teatasidki, et oleme seal. Siis anti käsk otsekohe ära tulla. Panime end rakkesse, irvitades nende „otsekohe” üle. Boššidel võtsime nöörid jalge ümbert lahti, viisime nad kaasa, andsime 204-nda meestele, ja siin me nüüd oleme.”
„Möödaminnes õngitsesime välja ühe seersandi, kes oli kuhugi auku pugenud ega julgenud sealt välja tulla, – oli põrutada saanud. Sõimasime ta läbi; see toibutas teda natuke, tänaski teine meid; seersant Sacerdote oli ta nimi.”
„Aga sinu haav, vennas?”
„Kõrvad. Üks hiiglama „sumadan” kärgatas, nii et hoia alt; mu pea oli justament kildude keskel, – kõrvadele andis vatti!”
„Kui sa näeksid,” ütleb Fouillade, „iiveldama ajavad need ripakil kõrvad. Meil oli kaks sidemepakki ja sanitarid andsid veel ühe. Kokku kolm pakki sidemeid mässis ta oma kolu ümber.”
„Andke oma kodinad siia, hakkame minema.”
Farfadet ja mina jagasime omavahel Volpatte’i varustuse. Janust sünge, kuivava kurguga Fouillade uriseb ja tahab tõrksalt oma relvi ja varustust ise kanda.
Hakkasime lonkides minema. Rivitult on alati mõnus käia; seda juhtub nii harva, et paneb imestama ja mõjub hästi. Vaba olek teeb meid kõiki varsti rõõmsaks. Kõnnime nagu oma lõbuks.
„Oleme jalutajad!” ütleb Volpatte uhkelt.
Kui nõlvaku ülemisele käänakule jõuame, andub ta roosilistele mõtetele.
„See on kõigest hoolimata hea haav; mind evakueeritakse, selles pole kahtlust!”
Volpatte’i silmad pilgutlevad ja sädelevad hiiglasuures valges keras, mis vappub ta õlgadel; kõrvade kohal on see mõlemalt poolt punakas.
On kuulda, kuidas all, seal, kus asub küla, kell lööb kümme.
„Ma ei hooli kellaajast,” ütleb Volpatte. „Mis on ajal minuga tegemist?”
Ta muutub jutukaks. Kerge palavik ajab teda üha rääkima ja kohandab tema jutulõnga aeglase kõnnaku rütmiga, millega ta juba uhkeldab.
„Mulle pannakse punane sedel sineli külge, see on kindel, ja viiakse tagalasse. Seal saadab mind mõni õige viisakas nina ja ütleb mulle: „Palun siitkaudu, nüüd käänake sinna, vaeseke!..” Siis ambulants, siis sanitaarrong ja Punase Risti daamide maiustused kogu tee, nii nagu Crapelet Jules’il. Siis hospidal tagalas. Voodid valgete linadega, keset palatit nohiseb ahi; seal on inimesi, kes ei teegi muud kui hoolitsevad meie eest ja kelle askeldusi me pealt vaatame; korrakohased kingakotad ja öölaud: mööbel, sõbrad! Ja suurtes haiglates, küll seal saab hästi süüa! Söön seal häid roogasid, käin vannis, võtan, mis vähegi saan, – igasuguseid mõnususi, ilma et peaks nende pärast teistega karvutsi kokku minema või kaklema, nii et veri taga. Laman linadel ega liiguta lillegi; käed on kui uhkusasjad, nagu mängukannid! Ja jalad vaiba all on soojad otsast otsani ning varbad õieli nagu kannikeste kimbud…”
Volpatte peatub, tuhnib taskuis ja tõmbab sealt ühes kuulsate Soissons’i kääridega välja midagi, mida ta mulle näitab:
„Vaata, kas oled seda näinud?”
See on tema naise ja kahe poja päevapilt. Juba lugematuid kordi on ta seda mulle näidanud. Vaatan, imetlen.
„Lähen haiguspuhkusele,” ütleb Volpatte, „ja sel ajal, kui mu kõrvad jälle pea külge kinni kasvavad, vahivad naine ja väikesed mind ja mina vahin neid. Ja kuni mu kõrvad kasvavad nagu salat, sõbrad, liigub sõda lõpu poole… Venelased… Mine tea, mis kõik võib juhtuda!..”
Ta äiutas end nende õnnelike tulevikunägemustega, mõtles valjusti ja oli meist juba oma isikliku rõõmu peomeeleolusse eraldunud.
„Bandiit!” hüüdis talle Fouillade. „Sul kuradi sulil on liiga palju õnne!”
Kuidas teda mitte kadestada? Ta võis ära minna kuuks, kaheks või kolmeks, ja selle asemel et olla hädaohus ja viletsuses, elab ta selle aja jooksul nagu rantjee!
„Algul,” ütleb Farfadet, „oli minu meelest veider, kui kuulsin, kuidas head haava igatseti. Aga öeldagu mistahes, nüüd ma mõistan, et see on ainus mõistlik asi, mida vaesel sõduril, kes pole päris loll, maksab loota.”
Lähenesime külale. Läksime ümber metsa.
Metsakäärul ilmus vastu valgust äkki üks naisekogu nähtavale. Kiirte mäng piiras teda valgusega. Ta seisis püsti harvendiku veerel, lillakal vöödilisel taustal; oli sale ja leegitsevalt heleda peaga; kahvatust näost paistsid kahe määratu suure silma öömustad laigud. See särav olend vaatles meid värisevail jalul, siis kadus ta äkki puudealusesse võssa nagu tõrvik.
Ilmutis ja selle kadumine jättis sügava mulje Volpatte’isse, ta kaotas oma jutulõnga.
„Mitte naine, vaid emapõder!”
„Ei,” ütles Fouillade, kes kuulis valesti. „Ta nimi on Eudoxie. Ma tunnen teda, sest olen teda juba näinud. Sõjapõgenik. Ma ei tea, kust ta just tuleb, aga ta elab Gamblinis ühes perekonnas.”
„Ta on lahja, aga ilus,” tähendas Volpatte. „Ütleksin talle heameelega mõne väikese õrna sõnakese… Päris kompvek, tõeline tibuke… On sel alles silmad!”
„Ta on veider,” ütles Fouillade. „Ei püsi paigal. Näed teda siin ja seal oma heledate juustega. Siis on ta jälle läinud! Poleks nagu olnudki! Ja tead, ta ei karda hädaohtu. Mõnikord luusib ringi peaaegu eesliinil. Isegi kaevikute ees lagendikul on teda nähtud. Ta on veider.”
„Näe, seal on ta jälle, see ilmutis! Ta ei kaota meid silmist. Ei tea, kas ta kedagi meist sihib?..”
Valgusjoonest piiratud siluett kaunistas sel hetkel harvendiku teist otsa.
„Mina naistest ei hooli,” seletas Volpatte, keda jälle täiesti haaras mõte evakueerimisest.
„Üks mees meie rühmas on igatahes temast hullusti sisse võetud. Näe: kui hundist jutt…”
„Siis saba paistab…”
„Veel mitte, aga peaaegu… Näe!”
Paremalt poolt võsast ilmub nähtavale ja hakkab lähenema Lamuse’i nägu, nagu punane metssiga…
Ta jälgis naist, märkas teda, seisatas ja tahtis võlutuna talle järele joosta. Aga tema järele rutates sattus hoopis meie peale.
Volpatte’i ja Fouillade’i ära tundes hüüatas paks Lamuse rõõmust. Sel hetkel oli ta ainsaks mõtteks haarata enda kätte kotid, püssid ja paunad.
„Andke see kõik mulle. Ma olen puhanud. Noh, andke siia!”
Ta tahtis kõike kanda. Farfadet ja mina andsime meelsasti ära Volpatte’i kraami, ja ka Fouillade, kelle jõud oli lõppemas, nõustus oma püssi ja pauna ära andma.
Lamuse muutus liikuvaks kraamikuhjaks. Tohutu suure ja tülika koorma all vajus ta küüru, kadus selle alla ja liikus vaid väikeste sammudega edasi.
Aga ta näis ühe kinnismõtte võimuses olevat, ta pilgud rändasid kõrvale – ta otsis naist, kelle järele äsja oli rutanud. Iga kord, kui ta peatus, et mõnd pampu paremini selga kohendada, hinge tagasi tõmmata ja oma rasvast higi pühkida, uuris ta põgusalt kõiki vaatepiiri nurki ja vahtis uurivalt metsaserva poole. Naist ta enam ei näinud.
Mina nägin teda jälle… Ja seekord olin veendunud, et üks meist