kiltkivikatused keset roheluse puhmaid, mis on värsked nagu lehesalat.
See ongi küla, pilk süleleb teda, aga me pole veel seal. Hulk aega juba, sedamööda, kuidas rügement lähemale roomab, tundub ta eemale nihkuvat.
Lõpuks, kui kell lööb kaksteist, saabume peatuskohta, mis hakkas juba ebatõenäoliseks ja muinasjutuliseks muutuma.
Rütmiliselt sammudes, püssid õlal, ujutab rügement Gauchin-l’Abbé tänava ääreni üle.
Enamik Pas-de-Calais küladest koosneb ühestainsast tänavast. Aga millisest tänavast! See on sageli mitu kilomeetrit pikk. Siin hargneb ainuke tänav külavalitsuse hoone ees kaheks ja moodustab kaks uut tänavat: asundus on avar Y, mida ebakorrapäraselt palistavad majade madalad esiküljed.
Jalgratturid, ohvitserid ja käskjalad eralduvad pikast liikuvast kolonnist. Siis kaovad mehed saabumise järjekorras rühmakaupa küünide väravate taha, sest veel vabad majad on varutud ohvitseridele ja kantseleidele… Meie rühm juhitakse esiti küla otsa, siis (majutajate vahel on arusaamatusi olnud) teise otsa: sinna, kustkaudu tulime.
See sagimine võtab aega; põhjast lõunasse ja lõunast põhja veetud meesterühmas tekib peale tohutu väsimuse ja asjatust tammumisest tekkinud ärrituse ka palavikuline kärsitus. Kõige tähtsam on end kiiresti sisse seada ja vabaks saada, kui me tahame teostada oma ammuhellitatud kavatsust: üürida mõnelt elanikult lauaga varustatud ruum, kuhu söögiaegadel võiksime oma jaoga koguneda. Sellest kavatsusest ja selle meeldivaist eelistest on palju räägitud. On kokku lepitud, osamaks kindlaks määratud ja otsustatud seda lisakulutust kanda.
Aga kas saame seda teostada? Paljud ruumid on juba ära kahmatud. Meie pole ainsad, kes on siia kaasa toonud selle mugavuse-unistuse; tekib vist võidujooks laudadele. Kolm kompaniid saabub meie järel, kuid neli on saabunud enne meid, – ja arvestada tuleb ka poolametlikke söögiruume sanitaridele, kirjutajatele, autojuhtidele, käskjalgadele ja igasugustele muudele asjameestele, ametlikke söögiruume allohvitseridele, eriüksustele ja mine tea kellele veel… Kõik need mehed on vägevamad kui lihtsad kompaniisõdurid, neil on rohkem liikumisvõimalusi ja vahendeid, nad võivad oma kavatsusi aegsasti teostada. Ja juba siis, kui meie neljakaupa reas alles marsime rühmale määratud küüni poole, võib näha neid vabu mehi vallutatud ruumide lävele ilmuvat ja oma maiapidamist korraldavat.
Tirette jäljendab ammumist ja määgimist.
„Olemegi lauda ees!”
Üsna avar küün. Peeneks pihustatud õled, kust igal sammul tõuseb tolmupilvi, haisevad nagu väljakäigukohad. Aga seinad on tihedad. Istume ja võtame rakmed maha.
Need, kes unistasid erilisest paradiisist, on jälle kord pettunud.
„Kuule; siin, nagu näha, on ju sama kehv kui mujal.”
„Ühesugune igal pool.”
„Käigu nad kuradile!”
„Selge…”
Kuid lobisemisega ei tohi aega viita. Tuleb teistest ette jõuda ja oma asi joonde ajada; tuleb rakendada süsteemi „D” – suurim kiirus viib võidule. Kiirustame ülepeakaela. Väsinud pihtadest ja valusaks hõõrdunud jalgadest hoolimata oleme innukalt valmis selleks ülimaks jõupingutuseks, millest oleneb meie heaolu ühe nädala kestel.
Jaotame oma mehed kaheks luuresalgaks, üks neist traavib paremale, teine vasakule mööda tänavat, mis on juba tulvil askeldavaid ja otsivaid sõdureid; kõik salgad piiluvad ringi, peavad üksteist silmas ning ruttavad. Mõnes kohas tekib kokkupõrgete tõttu isegi rüselemisi ja sõimlemist.
„Hakkame kohe sealt peale, muidu oleme omadega sees!” Mulle jääb mulje, nagu käiks äsja hõivatud külatänavail meeleheitlik lahing kõigi sõdurite vahel.
„Meile, ütleb Marthereau, „on sõda alati võitlus ja lahing, alati, alati!”
Koputame iga ukse taga, esineme aralt ja pakume end nagu mittesoovitavat kaupa. Üks meist teeb juttu:
„Kas madamil on nurgakest sõdurite jaoks? Me maksaksime.”
„Ei, sest minu juures on ohvitserid,” või „allohvitserid”, või aga: „siin söövad moosekandid, kirjutajad, postikandjad, härrad ambulantsist” jne…
Pettumus pettumuse peale. Üksteise järel sulguvad kõik uksed, mida meile praotati, ja me vaatame teispool künnist üksteisele näkku, üha vähenev lootusevaru silmis.
„Jumal küll! saate veel näha, et me ei leia mitte kui midagi,” uriseb Barque, „liiga palju on neid saatana asjamehi, kes on enne meid jaole saanud. Küll on reod!”
Meestehulk kasvab, neid tuleb igast suunast. Kõik kolm tänavat on ühteviisi täis mehi nagu vedeliku tasapind ühendatud anumates. Kohtame kohalikke elanikke – rauku või vigaseid, kes käivad väljaväänatud jalgel või moonutatud nägudega, või ka noori, kes varjavad eneses nähtamatuid haigusi või poliitilisi sidemeid. Seelikukandjaid esindavad mõned vanad naised ja paljud lihavad, paksupõselised ja oma valget haneliha õõtsutavad noored tüdrukud.
Hetkeks on mul ühe tänavakese kahe maja vahel põgus nägemus: keegi naine lipsas üle varjudevahelise helenduse.
See on Eudoxie! Eudoxie, emapõtra meenutav naine, keda Lamuse nagu faun all nurmedel taga ajas ja keda ma hommikul, mil haavatud Volpatte ja Fouillade tagasi tulid, nägin metsaserval kummardumas ühise naeratuse kaudu Farfadet’ga köidetuna.
See on tema, keda nagu ootamatut päikesekiirt näen sel tänavakesel vilksatavat. Siis kaob ta müürinurga taha; tänavake vajub jälle varju… Tema juba siin! Ta järgnes meile meie pikal ja vaevarikkal rännakul! Ta ei suuda meist maha jääda…
Muide, tema ilmegi väljendab kütkestatust: nii kiiresti, kui ta mu silmist kaduski oma heledaist juustest raamitud näoga, nägin ometi, et see oli tõsine, unistav ja murelik.
Minu kannul käiv Lamuse ei näinud teda. Ma ei räägi talle sellest. Küllap ta märkab liigagi ruttu selle ilusa leegi lähedalolu, kelle poole miski ta olemust kisub ja kes virvatulena tema eest põgeneb… Pealegi on mul praegu tegemist. Peame tingimata saavutama ihatud nurga. Meeleheitliku tarmukusega alustame uuesti jahti. Barque kisub meid kaasa. Ta on asja südamesse võtnud. Ta väriseb sellest ja ma näen, kuidas väriseb ta tolmunud juuksekahlgi. Ta juhib meid, usaldades oma nina. Ta paneb ette katsetada selle kollase uksega, mis sealt paistab. Edasi!
Ukse lähedal kohtame kummargil kogu: Blaire on jala teetulbale pannud ja kraabib noaga oma saapatombult kipsiprahti maha… Näib, nagu vooliks ta mingit kuju.
„Sul pole eluilmaski nii valgeid jalgu olnud,” nöökab Barque.
„Nali naljaks,” ütleb Blaire, „aga kas sa tead, kus see auto võiks olla?”
Ta selgitab:
„Pean üles otsima hambaarstiauto, kus mulle uued rehapulgad lõugade vahele pistetakse ja vanad tüükad välja kraabitakse. Kuulu järgi pidi see lõuategijate auto kuskil siin kandis peatuma.”
Ta käänab taskunoa kokku, pistab selle tasku ja läheb piki müüri edasi, silme ees kummitamas uus hammasterida. Veel kord ütleme üles oma kerjusesalmi:
„Tervist, madam, ega teil ei ole nurgakest, kus võiks süüa? Me maksaksime, me muidugi maksaksime…”
„Ei ole…”
Rohekas valguses madala akna taga tõstab keegi mehike pentsikult lameda näo, mida katavad rööbiti jooksvad kortsud ja mis sarnaneb vanale käsikirjalehele.
„Mõni keldriurgas leidub sul ometi?”
„Seal pole ruumi ja… see on meil rohkem nagu pesu pesemiseks…”
Barque haarab juhusel sarvist kinni:
„See ehk passiks meile päris hästi. Kas võiks näha?”
„Seal pestakse pesu,” pobiseb naine ja jätkab põranda pühkimist.
„Teate,” ütleb Barque meelitavalt naeratades, „meie pole nihukesed, kes purjutavad ja karvupidi kokku lähevad. Võiks ehk näha,