tema pilgu suunda jälgides nägin, kuidas Farfadet natuke maad meie taga samuti naeratas.
Siis kadus naine lehestiku varju, ilmselt kaasa viies selle kahekordse naeratuse…
Nii selgus mulle, et oli mingi ühendus selle nõtke ja hapra, mitte kellelegi sarnaneva hulkurnaise ja Farfadet’ vahel, kes meist kõigist erines, olles peen, paindlik ja värisev kui sirel. Loomulikult…
… Lamuse ei näinud midagi; teda tegi pimedaks ja vaevas Farfadet’ ja minu käest võetud kandam; kogu ta tähelepanu köitis oma koorma tasakaalu säilitamine ja hirmus raskeks muutunud jalgadele tee leidmine.
Ta näikse siiski õnnetu olevat. Ta oigab; suur kurb mõte vaevab teda. Mulle tundub, et kuulen ta rinna kähedas hingelduses tema südame tuksumist ja ta vere kohisemist. Vaadeldes sidemeisse mähitud peaga Volpatte’i ja seda tursket, tugevat ja vereküllast meest, kes endaga kaasas kannab igavesi valupisteid, mille teravust ainult tema üksi oskab mõõta, mõtlen endamisi, et haava suurust ei määra üksnes sidemed.
Viimaks jõuame külla.
„Läheme jooma,” ütleb Fouillade.
„Mind evakueeritakse,” ütleb Volpatte.
Lamuse pomiseb: „Mh… neh!”
Seltsimehed hüüavad, jooksevad meie juurde ja kogunevad väikesele väljakule, kus seisab kirik oma kaksiktorniga; mürsud on teda niivõrd rüüstanud, et halb on vaadata.
V
RINDE TAGA
Keset öist metsa mäkke tõusev kahvatu tee on kummaliselt varjudega kaetud ja ummistatud. Tundub, nagu oleks mets nõiduse väel selle üle ujutanud ja õõtsuks seal nüüd pimeduse tihedas varjus. Rügement on rännakul uude peatuskohta.
Pimesi tõuklevad tohutute kandamitega koormatud rasked varjude read; järgnevast voost tõugatuna põrkab iga voog eelneva otsa. Kõrval liiguvad eraldi ülemate saledamad viirastused. Nõlvakute vahele surutud tihedast meestehulgast kuuldub hüüatuste, käskluste, katkendliku vestluse, köhahoogude ja laulude segu tumedat kõminat. Häältekära saadab jalgade müdin, täägituppede, välipudelite ja katelokkide kõlksumine ning meie pataljonide kannul sõitva varustusvoori kuuekümne veoki mürin ja vasardamine. Mööda teed veniv ja tammuv inimmass levitab higiaurusid, mis öö mõõtmatus kõrguses asuvast kuplist hoolimata tekitavad mulje, nagu sumaksime lõvidepuuri haisus.
Rivis ei näe midagi, aga mõnikord, kui see rüsinas just su nina ette satub, märkad mõne kateloki helkivat plekki, kiivri sinkjat või püssi musta terast. Teinekord näed tulemasina hajuva pimestava sädemetejoa või tuletiku tillukese varda otsas hõljuva punase leegi valgel lähedaste käte ja nägude selgeid piirjooni ning kiivreist varjatud õlgade korratute ridade siluette; tihedat pimedust rünnates lainetavad need nagu merevood. Siis kustub kõik ja kuna jalad astuvad, püsivad igaühe pilgud väsimatult kohal, kus eeldatavasti peaks olema eesliikuja selg.
Peatustel pannakse vile märguandel püssid hakkidesse. Seda tehakse palavikulise kiirusega ja meeleheitliku saamatusega tintmustas öös ringi kobades. Püssihakkide juures laskume oma seljakotile. Pärast mitmeid peatusi hakkab hommik koitma, pimedust hajutama ja avarust vallutama. Pimeduse müürid varisevad kokku. Jälle kord näeme suurepärast vaatepilti, kuidas algav päev laotab end meie igavesti eksleva hordi kohale.
Viimaks ometi jõuame ööst välja, järk-järgult läbides varjude, hämaruse ja seejärel tusase valguse üha heledamaid ringe. Jalad on puiselt jäigad, seljad tuimunud, õlad muljutud. Nägudel säilib must hallus; näib, nagu ei suudaks me end ööst lahti rebida; me ei jõua end nüüd enam iialgi temast lõplikult lahti kiskuda.
Seekord läheb suur korrapärane kari uude peatuskohta puhkusele. Missugune on see maanurk, kus meil nädalapäevad tuleb elada? Arvame, et koha nimeks on Cauchin-l’Abbé (aga ega keegi ole milleski kindel). Sellest jutustatakse imeasju:
„Kuulu järgi esimese järgu koht!”
Seltsimeeste ridades, kus hommikuhämaruses hakkad aimama kujusid ja näojooni, eraldama longus päid ja haigutavaid suid, tõuseb üksteist ületrumpavaid hääli:
„Niisugust peatuspaika pole meil iialgi olnud. Seal on brigaad ja sõjakohus. Seal on igasugust kaupa.”
„Kui seal on brigaad, siis on olemine hea.”
„Kas arvad, et leiame oma meestele söögilaua?”
„Ma ju ütlen: kõik, mis soovite!”
Oks õnnetuseprohvet vangutab pead:
„Mislaadi see peatuskoht on, mida meil iialgi pole olnud,” ütleb ta, „seda ma ei tea. Aga mis ma tean, on see, et küllap ta on samasugune kui teisedki.”
Ent teda ei usuta. Öisest kärarikkast ärevusest tulles näib kõigile, et puhkekoht on mingi tõotatud maa, millele lähenetakse sedamööda, kuidas jäises õhus astutakse ida poole, – uue küla poole, mille päevavalgus varsti nähtavale toob.
Varahommikul jõuame ühe nõlvaku jalal seisvate majade juurde, mis uinuvad veel halli uttu mässituna. „Siin see ongi!”
Uuhhh! Vantsisime ööga oma kakskümmend kaheksa kilomeetrit maha…
Mis see’s tähendab?.. Me ei peatu. Möödume majadest, mis vähehaaval kaovad vormitusse uttu ja oma saladusliniku taha.
Nagu näha, tuleb veel kaua käia. Peatus on kuskil kaugemal… seal ees!
Marsime masinlikult, jäsemeisse on tunginud mingi kivine tardumus, liigesed ragisevad ja panevad meid valust karjuma.
Päev on tõrges saabuma. Udulina katab maad. On nii külm, et väsimusest kurnatud mehed ei julge peatustel istuda, vaid käivad piimvalges niiskuses edasi-tagasi nagu viirastused. Terav talvetuul piitsutab ihunahka, pühib minema ning hajutab sõnad ja ohked.
Lõpuks tungib päike läbi meie kohal hõljuva uduauru, mis rõivastele langedes need märjaks leotab: neis maapealseis pilvedes avaneb otsekui mingi muinasjutuline helendik.
Rügement ringutab, virgub tõeliselt ja pöörab ettevaatlikult oma näo esimese kiire kullatud hõbedasse.
Siis muutub päike väga kiiresti kõrvetavaks ja meil hakkab liiga soe.
Rivis hingeldatakse, higistatakse ja torisetakse veel rohkem kui äsja, mil hambad lõgisesid ja udu oma märja käsnaga pühkis üle meie silmnäo ja käte.
Paikkond, mida me kõrvetavalt kuumal hommikul läbime, on kriidimaa.
„Nad sillutavad siin lubjakiviga, need lontrused.”
Tee on pimestavaks muutunud; nüüd ripub meie kohal pikk ja kuiv lubjane pilv, oma teekonnal meie peale valkjat tolmu alla puistates.
Näod punetavad, leemendavad ja hiilgavad; mõned vererikkamad näivad kui vaseliinikorraga kaetud olevat, põskedele ja laubale kleepub pruunikashall kiht, kuivab seal ja pudeneb siis nagu koorik. Jalad kaotavad oma kuju ja oleksid nagu lubjamörti kastetud. Seljakott ja püss kattuvad valge pulbriga ja meie pikk kolonn jätab kummalegi poole teed rohu sisse piimja riba.
Kõigele lisaks käsklus:
„Võtta paremale! Voor!”
Rutates, mitte ilma tõuklemata tõmbume paremale. Veoautode rida – põrgulikku kärasse mähitud tohutu suurte nelinurksete meteoorikivide ahel – veereb maanteele. Needus! Mööda sõites keerutab see maast paksu valge tolmuvaiba üles ja heidab selle õhust meie õlgadele.
Oleme nüüd rõivastatud helehalli loori. Meie nägusid katab mask, mis kulmude, vurrude, habemete ja kortsude kohalt on paksem. Näib, nagu oleksime ühtaegu meie ise ja mingid kummalised vanakesed.
„Kui me ükskord vanad tudid oleme, on meil justament sihukesed vastikud larhvid,” ütleb Tirette.
„Sa tatistad valget,” nendib Biquet.
Kui peatus meie liikumise katkestab, sarnaneme kipskujude reale, kus kipsi alt paistab mõningaid inimlikkuse määrdunud jäänuseid.
Taas