Mis vara, kell on pool kolm juba… Mul ka pea valutab. Teen sulle õlle välja?
RIHO: Kuule, ma ei taha tõesti, mul kõht ka valutab… ma söön lihtsalt…
AKSEL: Söö-söö… ma söön ka…
RIHO: Ma hakkan ka haigeks jääma, kurk kipitab, sain külma või selle viiruse…
AKSEL: Mis sul hommikul juhtus?
RIHO: Midagi.
AKSEL: Mulle võid ju öelda… Ma räägin sulle ise, tead… Vabanda, et täis suuga… aga räägin, kõige parema nalja sulle… läbi aegade…
Ma ka kunagi improviseerisin natuke… tuli linnapea meil stuudiosse ja midagi kommenteeris… igav jutt, ma ei kuulanud, lihtsalt lindistasin, istusin puldis ja vaatasin, et nivood oleks okei. Toimetaja üle ei kontrollinud, läks linnapeaga minema… Ja pärast läks kiireks. Lõikasin laused kokku. Puhastasin ära. Aga sisu üle kuulata… ei olnud enam aega ja sellest tuli selline skandaal, meie… kanal oli nagu sipelgapesa. Linnapea ajas mingit täielikku jura suust välja… ma olin ühe lõigu vahelt ära jätnud, meedia tegi ta maatasa… ja linnavalitsus siiamaani ignoreerib meie kanalit… oleme nii-öelda elektroonilise kella staatuses… aga vähemalt kuu aega olime kõige kuulatavam raadio…
Naerab täis suuga ja valab endale õlut.
AKSEL: Pärast seda sündmust olen ma professionaal. Sellest päevast peale.
RIHO: Kuidas, mis mõttes?
AKSEL: Sellest enam madalamale pole võimalik laskuda. Enam hullemini ei saa… Järelikult saab minna ainult paremaks, aina ülesse. Järelikult olen professionaal. Mingi tase on saavutatud. (naerab) Alla selle enam ei lange. (naerab) Täna lugesime muide sisse ühe uue reklaami… pärast kuuled… inimesel, kes seda luges, polnud häält, ta ainult kähises, kõigil on viirus praegu… ma omavahel öeldes naudin selliseid asju… seda ma nimetan eluks.
Tuleb Erik Rukkimets.
ERIK: Vabandage, head isu. Ma kuulsin toimetuses, et sa ei teinudki seda intervjuud… see lõik jäi uudistes ära… akadeemiku kommentaar oli kokku lepitud…
RIHO: Ma jätsin intervjuu ära.
ERIK: Sa jätsid selle ära?
RIHO: Jah. Meie, tegelikult.
ERIK: Mis õigusega sa selle ära jätsid?
RIHO: Ma ei saa vägisi inimest sundida. Ta keeldus ja läks koju.
ERIK: Sa kindlasti provotseerisid teda… Tead, tule korra siia.
Toolide kolin, eemaldumine lauast, et omavahel rääkida.
ERIK: Ma ütlen sulle… ära mängi minuga… ma hoiatan sind. Ole sa mu sõber või mitte, aga raadiojaam on tagajalgadel praegu. Sind väga ei armastata siin… kui sa veel ühe korra eksid, siis ma pean sulle… siis ma pean…
RIHO: Ma ei saa seda kuidagi muuta, et mind ei armastata. Ma ei näe hea välja ja mul on vähe raha, mistõttu naised… sina mulle ka normaalset palka ei maksa… naised ei andesta sellist asja… pealegi siin raadios nad saavad oma salaasju vabalt susistada, pilti pole, aga hääli on kuulda… seinad kõnelevad… intriigid… ja nii edasi… õnneks mitte kõik muidugi… see oleks liig… aga… Ma ei ennusta sulle pikka pidu siin… Kui sa pole valmis nendega lõpuni sõdima, siis ära parem alusta. Sõda naistega sa ei võida. Sa ei ole seda tüüpi mees.
ERIK: Mis ma sulle teinud olen, ah? Ütle nüüd. Ausalt.
RIHO: Midagi… ma palun vabandust, tõesti. Ma olen magamata ja nii… Aga mulle lihtsalt… see sinu Ameerika… anna andeks, aga see ei ole sul siin Ameerika…
ERIK: Mul on tõsine mure sinu pärast.
RIHO: Mul on sinu pärast tõsine mure. Ma just rääkisin sulle.
ERIK: Minu pärast ei ole vaja muretseda. Ma saan hakkama.
RIHO: Minu pärast pole ka vaja muretseda.
Vaikus.
ERIK: Miks sa mind Gringoks ei kutsu?
RIHO: Miks ma peaksin sind Gringoks kutsuma?
ERIK: Sa ei taha mu sõber olla?
Vaikus.
ERIK: Hästi, ole reipam. Eetris tahetakse reipust. Vaimukust. Ära improviseeri nii palju. Ütle lihtsalt kella.
RIHO: Pole probleemi, seda ma suudan. Ja kui natuke huumorit on ka lubatud.
ERIK: Ole selle huumoriga ettevaatlik, inimesed saavad sellest erinevalt aru. Mina näiteks, ma pole kunagi su naljadest aru saanud. Hea küll, lõpeta nüüd oma toit… sul jahtub supp ära.
RIHO: Ega ma vabatahtlikult sinna eetrisse ei roni, lihtsalt inimesed jäid haigeks… ja…
ERIK: Tead, üks asi veel… tss… tasa-tasa… ma soovitan, kui sul on depressioon, siis võta alustuseks antidepressanti, seda… siin…
RIHO: Ma võtan praegu niikuinii… Ilma selleta ei saaks siin… teha…
ERIK: Aa… sa võtad juba, väga hea… ma hakkasin ise Ameerikas võtma, et mitte päris ära võõranduda… hästi… head isu.
RIHO: Aitäh.
Pöördub uuesti mõlema mehe poole korraga.
ERIK: Teil kurgupastilli ei ole?
AKSEL: Ei ole. Otsas.
ERIK: Selge. Peaasi, säilitage reipus. Eriti eetris.
AKSEL: Eks me katsume. Proovime rõõmustada.
ERIK: Kui kellaaeg on täpne, siis raadiokuulaja annab teile kõik vead andeks.
AKSEL: Eks tunneli lõpus on alati valgus.
VIII STSEEN
Sammud koridoris.
VIRJE: Tere.
RIHO: Tere.
VIRJE: Kuhu sa lähed?
RIHO: Koju lähen.
VIRJE: Oota, kuule. Mõtleme natuke.
RIHO: Ma ei jaksa midagi mõelda enam.
VIRJE: Las ma lähen ise koju. Sinu asemel.
RIHO: Minu koju?
VIRJE: Ei, mitte sinu, vaid enda. Ma tean, et see on palju palutud… aga saad sa mind täna asendada?
RIHO: Ei saa.
VIRJE: Ma väga palun sind. Ma hakkan täitsa haigeks jääma.
RIHO: Ma hakkan ka haigeks jääma.
VIRJE: Ei hakka.
RIHO: Hakkan küll. Ma juba olen haige.
VIRJE: Ei ole. Mul on valus neelata. Hing on kinni. Kõrge palavik. Nii haige sa küll ei ole…
RIHO: Mul on… Viirus.
VIRJE: Mul on ka viirus… Palun asenda mind.
RIHO: Palun palu kedagi teist. Ma olen hommikust saadik üleval.
VIRJE: Nojah, siis lähedki pärast koju ja otse voodisse, magama. Mul ei ole kedagi teist paluda. Sa ju tead seda.
RIHO: Tean küll… muidugi… Mida ma teen sinuga? Mida ma teen sinuga?
VIRJE: Asendad mind. Minu asemel oled õhtul eetris sina. Näe, võta üks paratsetamool ka… Ma tean, et see ei ole viisakas, aga mul on tõesti paha olla.
RIHO: Olgu, ma asendan sind.
VIRJE (naerab): Aitäh sulle. Järgmine kord asendan mina sind. Sa mu kullakallis eetrilõvi. Minu kangelane. Ma ei tea, kuidas sind tänada.
RIHO: Ära hakka siin tänama. Väga palun sind. Ma ei suuda praegu seda… vastu võtta. Sul on viirus ka pealegi.
VIRJE: Mulle pidi üks stuudiokülaline ka tulema.
RIHO: Kes?
VIRJE: